laupäev, 28. oktoober 2017

Lauldes laupäevases vihmas




Eilne lumi tibutava vihma käes sulas,
voolates lõbusalt, lehelaevukesi ujutades,
uulitsa rentsleist vulinal alla.
Üksik vihmauss urbanistlikul põllul,
mustaval asfaldil nätsulärakate seas,
otsis kobestamist vajavat pinda.

Varahommikune linn oli vaikne ja tühi,
ristmikel foorid kui morset plinkides,
vaid üksteisele pilgutasid silma.
Autode kõhutuule asemel õhus
oli värskete saiade lõhn,
hõljudes ninna, ahvatledes kõhtu täitma.

Kõndisin rõõmsalt algavas päevas,
ei lugenud mulle taevast alla tulev vihm.
Jalad, lirts lärtsuval teel,
olid astumas ontlikult samm sammu järel.
Ümisesin iseendast sündivat viisi,
mis kasvas ja huulilt Maailma veerles,
nii, et seeliku lehvides oleksin tantsinud teel.

Veel varem, võimeldes, vaatasin kätt
ja lõin pildi sõrmusest sõrmes.
Järgmisel teekäänakul lebas,
langenud lehtede seas,
kui taevast maale libisenud hõbedane täht,
realiseerunud nägemus - üheksa helkleva kiviga ring.
Naerdes raputasin pead: „Ma küsisin ehet ja siin ta nüüd ootas, siis mind!”
Tõstsin ta üles ja libistades ootavasse sõrme, ütlesin: „Eks näis, mida Sa endaga tood, kui lendu lasen Sinust kirjutatud loo.”


Marianne

28.10.2017.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar