Meis
kõigis on suuremal või vähemal määral olemas hirm, et meid ei
mäletata ja me ei taha olla nähtamatud inimese jaoks, kellega
kunagi olulist hetke jagasime.
Rannal
käies astume liival, mis koosneb imepisikestest kividest –
liivateradest. Eemalt vaadatuna on liiv lihtsalt liiv, kuid lähemalt
silmitsedes on iga tera ainulaadne ja kordumatu. Kõndides märkame
neid kive, mis köidavad meie pilku, teised on neile vaid liivana
taustaks. Meeldinud kivi korjame üles ja teda vaadates tunnetame,
kas ta on oluline, kui on, pistame tasku, kui mitte, laseme ta
vabaks. Kodus võtame taskust kivi ja paneme kapile. Vahel vaatame,
vahel unustame. Lähevad aastad ja kivi uuesti käes hoides, kas
mäletame veel seda hetke, kohta ja tunnet, mil ta leidsime?
Elus
on ju samamoodi – kõnnime inimeste hulgas ja näeme möödujaid,
mõne tunneme ära, mõne nime oleme unustanud, kuid mõnest astume
mööda neid nägemata ja mäletamata. Võib olla mõni neist mäletas
meid, kuid meie olime juba unustanud. Ka meie ise kohtume teel
nendega, kes meid enam ei mäleta. Kas pole me siis oma jälge
jätnud, et oleme nüüd justkui nähtamatud?
Kas
on võimalik kõigile kaasteelistele meelde jääda? Jah, on inimesi,
kes meenuvad paljudele, need kelle elu on kui valgusvihus, kes on
seal kuhu vaadatakse. Kuid meie, kes me elame lihtsalt oma elu, kes
meid mäletab?
Kõike
ja kõiki ei saagi ega jõuagi mäletada, sest mälestused tuhmuvad,
tunded ununevad ja elud voolavad oma radu. Kuid meie elus on ju
hetki, kus kohtame silmapaari, kes naeratab meile vastu. Ei loe
möödunud aastad ega muutunud välimused - tema mäletab just meid
ja meie mäletame teda, sest meie mõlema hinges on ühise mälestuse
jälg. Jälg, mis elustub taaskohtudes ja täidab meid oma lihtsa ja
kerge rõõmuga.
Olulised
on need kohtumised ja jäljed, mis on tõelised, kus mäletatakse
just meid endid. Loeb ka üksainus tõeline jäetud jälg, mis
näitab, et oleme kõndinud, olnud ja elanud ja see on meie mälestuste keele
lükitud kivikene.
Marianne
13.10.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar