Elu võluliseim ime

Minu hingevalust sündinud ja silmanurgast veerenud,

meie ühes käidud teele poetunud pisar jäätus.

Öine vihm oli tulnud ja puhtaks pesnud,

vaikusest ja luuletatud luulest

üles ehitatud lossid ja mäed.

Saju rabinal robinal langenud piisad,

lõhkusid katted ja varjud,

mis laiali laotatult peitsid pilkude eest

meie kahe vahelised lõhed ja vahed,

mis iseendi kaitseks olime kaevanud

lõpetamata, rääkimata lugude eest.

Alles jäi alasti tegelikkus,

kirevate hilpude ja kõlisevate kulinate

tekitatud vahust,  puhtaks pestud Tõde.

Varahommikuse päikesetõusu hetkel,

kui sügavaim miinus lahutas meie suhte plusse,

tardus Maailm ootuse vaikusesse,

sest jalg tõusis, et astuda järgmine samm.

Samm, mis lõhuks jäised kaaned

ja lõpetaks teravate kildudega ühise loo,

Veristamaks end, kui tõotust andes – ei iial enam,

soojad ja elusad veretilgad,

jääksid tähistama valu okkail kõnnitud teed.

Veel enne, kui tald langes,

päikese kuldne kuma valgustas hinge,

soojuse paitus sulatas südame,

jäätunud pisar, kui hinnalisemast hinnalisem pärl,

minu peopesal sätendades sillerdas - valu on armastuse tähis.

Sinu miinus, minu miinusega, kokku meid plussiks taas liitis.

Elu näitas, kuidas vaid üks samm võib muuta Maailma.

Minu enda valik, kas valu teravad killud või jäätunud pisarad sulatanud armastuse soojuse võluliseim ime.

Marianne

20.10.2017.a