Sügis
on käes, ta on kohal, oma täies väes.
Sügis
on minus, kui ma jalutamas käin,
endasse
vaatan või seeni otsides, metsa kiikan,
kui
salli, kindad ja kampsuni välja otsin
ning
uued villased sokid vardaile koon.
Sügises
on elu, sest temas on surm ja sünd,
ta
on kui uue tee algus ja koristatud põllu künd.
Sügises
on tähistaeva ööde külmust,
karget
ja selget, lõppmatusse kutsuvate tähtede keed.
Sügises
on päikeseliste päevade soojust,
mis
sulatab härma ja kirmetanud loikude veed.
Sügises
on lehtede sahinat, mis üksteise järel,
poetuvad
puudelt ja tantsivad teedel.
Sügises
on vaikse vihma, põski puudutavat sabinat,
nukratest
silmadest poetuvate pisarate kahinat.
Sügises
on hallade udu, kui pilvedes käies,
kuuled
vaid karjakellade kilksumist tasast.
Sügises
on hääbumise kurbust, kuid on ka
värvide
ja varjundite pillerkaaritamise pidu.
Sügises
on tormiste tuulte tormamist,
puude
ja hingede raputamist,
et
vana saaks vabaks ja minema minna.
Sügises
on maruste vete lained ja vood,
mis
muudavad randa ja inimeste lood.
Sügis
on käes - ta on minus ja Sinus,
ta
on meis, voolates soojust ostides,
põuedes,
ühendatud kätes ja hingedes ...
Marianne
06.10.2017.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar