reede, 6. oktoober 2017

Sügis on käes




Sügis on käes, ta on kohal, oma täies väes.
Sügis on minus, kui ma jalutamas käin,
endasse vaatan või seeni otsides, metsa kiikan,
kui salli, kindad ja kampsuni välja otsin
ning uued villased sokid vardaile koon.

Sügises on elu, sest temas on surm ja sünd,
ta on kui uue tee algus ja koristatud põllu künd.
Sügises on tähistaeva ööde külmust,
karget ja selget, lõppmatusse kutsuvate tähtede keed.
Sügises on päikeseliste päevade soojust,
mis sulatab härma ja kirmetanud loikude veed.
Sügises on lehtede sahinat, mis üksteise järel,
poetuvad puudelt ja tantsivad teedel.
Sügises on vaikse vihma, põski puudutavat sabinat,
nukratest silmadest poetuvate pisarate kahinat.
Sügises on hallade udu, kui pilvedes käies,
kuuled vaid karjakellade kilksumist tasast.
Sügises on hääbumise kurbust, kuid on ka
värvide ja varjundite pillerkaaritamise pidu.
Sügises on tormiste tuulte tormamist,
puude ja hingede raputamist,
et vana saaks vabaks ja minema minna.
Sügises on maruste vete lained ja vood,
mis muudavad randa ja inimeste lood.

Sügis on käes - ta on minus ja Sinus,
ta on meis, voolates soojust ostides,
põuedes, ühendatud kätes ja hingedes ...

Marianne

06.10.2017.a

Kommentaare ei ole: