Tänavalaternate maagilised varjud

Sügisöö pimedus on hääletu ja tume,

tinased pilved on katnud taeva päevase jume,

kaskede kuldkollase kuue

linna uulitsale jalge ette vaibaks

on pühkinud taeva tuuline luud.

Pilvedest jätkuvalt piserdab vett,

kõik on niiskusest tiine nii, et

astudes kuldsel vaibal,

hääli ei kostu ja samme ei kaja.

Öine linn on ääretu ja tühi,

ei inimesi ega masinaid,

vaid tänavalaternad vaikse varjuteatrina

loovad piltidena hääletuid lugusid.

Maantee äärses kõrtsis on kohalik pidu,

ansambel tantsitab publiku hõredaid ridu.

Laule on palju ja kõigil rütm on üks,

meloodiat, mis puudu jääb, asendab bass.

Kõik seltskonnad saalis on erinevat nägu

ja igal inimesel tantsida oma lugu.

Paarid on koos ja üksikud ootel,

kuid müürililli siin täna ei ole,

sest noori mehi on rohkem kui neide.

Miski siiski jääb puudu ja vaid tantsuga õhtu piirdub -

üksikud täna siin paarideks ei moondu.

Autod on ees, et mujale minna,

sinna, kus valik on uhkem ja võimalusi rohkem.

Paar, kes kui õhtusöögi tagant telerit vaatas,

lahkub kui võetud saab viimane amps.

Üksikud põrandal proovivad veel,

et sammudega maalida oma kutse,

jutustada lugu see, mis täna on hingel,

kuid varsti ka nende järel sulgub uks.

Ansambel vahet ei tee,

kas tantsivaid paare on rohkem või vähem,

seni kuni need, kes alles on jäänud

veel jaksavad tammuda või kepsakamalt liikuda.

Tantsides hing ei valeta,

keha asetub asendisse, vormub poosi -

see tänasel õhtul on tema laul,

hääl, mis liikudes voolab ja elustub.

See on side, mis seob ja säde, mis süttib,

kui muusika mängib ja hingel on hea.

Kõlab viimane lugu ja pillid pannakse kotti,

valvur ukse juures kõlistab võtmekimpu -

tänaseks pidu on otsas ja läbi.

Autode tuled ja käivitushääled,

masinad linna vaikust häirides kaovad,

Alles jääb hääletu uulits ja laternate maagilised varjud,

kes, kui keegi pealt ei vaata

tantsivad aknast nähtud paaride lugusid -

seda, mis varjuna varjudes varjul ja salas on hoitud.

Marianne

15.10.2107.a