Inimese nimi on kahe teraga mõõk

 

Tänase aja Maailmas ära ütle iial – Ei iial! Homset ei tea keegi ette ja kui eladagi hetkes, milles ei mõtle homsele, siis enese tulevik ei kao kusagile. Vaadates otsa oma vastsündinud lapsele ja valides talle Maailma kõige ilusamat nime, ei tea uhked ja õnnelikud vanemad ette, kuidas nende poolt valitud nimi võib last tema teel õnnistada või karistada.

See, et täna elatakse seal, kus ollakse, ei tähenda, et just sinna ka igavesti jäädakse. Võib küll olla, et püsitakse ühe paiga peal paigas, kuid samas võivad saatuse looklevad teed viia mujale ära. Teed võivad viia inimese kaugele maale, kuid võivad tuua ka kauge maa lähedale. Inimestel on juured, mis seovad teda aegade ja maaga, kuid inimene on kübe, kes läheb aegade tuultes lendu.

See, kes tuleb kaugelt või see, kes läheb mujale ära, ei ole kohale jõudes kunagi sama, kui on olijad tema ümber. Ta võib olla nendega sarnane ja jääda hulgas märkamatuks, kuid tema ja teiste vahel on vahe vahel. Kohale jõudnu on see, kes on teisest kohast ja ajast – tema loo algus ja käidud teed on kusagil mujal. Kuigi kirjatähed ja välimus võivad olla samad ning leitakse ka ühiseid jooni, siis tegelikult tulijate ja olijate Meie ei ole kunagi päriselt Meie.

Vahetades Maa peal kohta, vahetatakse aega ja ajalugu, sest astutakse ühtede lugude seest välja, teiste lugude sisse. Vahetades oma kodu alust maad võib inimene kaotada oma nime ja ühes sellega osa enesest. Erinevates kohtades annavad samasugused tähed kokku võõraid sõnu, mida lugedes suud ei käändu nii, et oskaks neid välja öelda - need ei ole omad. Elatakse kõrvu ja kõnetatakse teineteist, sest kuidagi tuleb teist inimest ju kutsuda ja sellepärast vahetatakse kaugemalt tulnute nimed vahel välja.

Selleks, et jääda, tuleb tulijal kohaneda, kohanduda ja olla vastuvõetav. Kumb pool kohandub, kes mugandub, milline sõna enese või teise märkimiseks valida, kas see, mis ütlejatele suupärane või jääda enese juurde? Inimene ei ole see, kes ta oli, kui ta ei saa olla see, milline ta oli – temal tuleb muutuda. Inimese nimi on side enese alguse ja ajaga. See on võit, kuid samas ka kaotus, kui elatakse väljapool enese koduseinu teise nime all. Päevas nime vahetav inimene ei sulandu, vaid vahetab kesta.

Marianne

05.10.2021.a

Millest lapsed vaikivad – Inimeste harjumused

 

„Laps on alles väike – tema unustab kergelt. Kõik läheb mööda, pole midagi - ta on alles laps. Ega Sa tita ei ole, et nii tühise asja pärast pillid.”

Kord kasvab iga väikene laps suureks. Vahel on see suur laps katkine täiskasvanu, sest tema mäletab, et on olnud aegu, mil ta oli laps, kuid ei olnud Inimene. Suurtel inimestel oleks kui suurem õigus olla, valida, käituda, teha, öelda, ennast välja elada. Teadagi – ühe suure inimese elu on palju raskem, sest temal on kohustused, töö, laps(ed), mees või naine, vanemad, majapidamine, maksud ja veel palju muud olulist ja segavat nii, et enese jaoks ei jää aegagi. Seega olgu laps vait ja ärgu segagu - „Laps räägib siis, kui kana pissib!”. Laps kannatagu ära, sest suure elu on olevas hetkes olulisem ja tähtsam. Suurel inimesel oleks justkui õigus olla väiksemast inimesest üle.

„Elu on palju julmem ja karmim, seega ärme hellita teda. Olgu nüüd raskem, siis on pärast kergem. Mis viga vinguda, kui meil oli omal ajal palju raskem, nüüdisaja lastel on palju kergem ja üldse ...” 

Lapse muret ei võeta tõsiselt. Lapse teema teeb oma tühisusega nalja või hoopis vihaseks – saa ise, tee ise, oska ise, õpi ise, lahenda ise oma elu ära. Laps ei tuleks ega otsiks abi, kui tema saaks ise. Ise saamise korral ei oleks tegu temast endast suurema murega. Enesest suurema murega abi otsiv laps valib vaikimise, kui ta ei leia tuge ega mõistmist. Laps valib vaikimise, sest on õppinud õppetunni, et kui temast enesest ei piisa, siis ei olegi kedagi teist, kes lahendaks mure ära.

Soome kolides oli noorem poeg veel 5 aastane. Eelkooli minnes ei osanud ta soome keelt kõnelda ega saanud sellest, midagi ka aru. Seega ta erines teistest ja kohe väga palju. Ellujäämiseks oli vaja olla osa – olla heakskiidetud kaaslaste poolt. Seega ta ei protestinud, kui ta pidi olema selline, millisena teised olid nõus teda enese hulka võtma. Kui tema nimi vahetati välja, siis ei olnud tal valikut – see oli lihtsalt tema elu. Nimesid muudeti ka teistel – sõprade vahelised sõnamängud. Poeg tuli ja küsis abi, kui vahetatud nime kasutas ka õpetaja. Kuid ka vanematest ei olnud abi kohas, kus meid polnud juures. Kui läksin ja kõnelesin poja murest, siis naeris õpetaja mind välja, et mitte keegi ei suuda päästa mitte kedagi hüüdnime käest ära – harjugu ära. See suur inimene kasutas valet nime edasi, kuigi ta oli teadlik, et laps seda ei soovinud.

"Mis see laps ka teab – tema ju ei tea, mis talle päriselt hea on!"

Nimi jäi kaaslaste hulgas külge ja kõndis kaasa ning soomele omasel moel kasutasid seda ka sõprade vanemad ja teised täiskasvanud. Pidavat olema hellitusnimi ja kergem öelda, kuid mitte keegi ei peatunud ega küsinud, kas ka lapsele endale see nimi meeldib – kas tema on nõus olema teine.

Kõik see oli siinse aja alguses ja kuigi vale nimi riivas kõrvu, siis elasime poja kõrval oma igapäevases rahus edasi, kuid meie ei käinud tema nahas temaga kaasas. Kasvades inimene koorub ja avanevad erinevad hirmud ning selginevad peidetud lood. Eelmisel nädalavahetusel jõudsin mõistmiseni, et elukoha vahetusega vahetus tegelikult ka tema nimi, sest pärismaalased nimetasid teda enesele suupärasega. Hüüdnime kasutus on olnud valdav ning leidub inimesi, kes ei ole kunagi õiget nime kasutanudki.

Sellel teel hakkas poeg uskuma, et tema õige nimi on siin maal kole ja vale, sest soomlased seda ei kasuta. Proovides erinevatele inimestele mõista anda, et nii ei ole õige teha, kuulsime vastu, et õige nimi on liiga keeruline. Justkui peaks eraldi nõusolekut küsima, et sellel lapsel on ka oma nimi olemas ja palun kasutage seda. Kõigil peaks olema justkui õigus omale nimele, kuid – heal lapsel mitu nime, sõbrad ikka ütlevad, proovime meeles pidada – uskumatu, aga tõsi, kuid tuli ka selliseid vastuseid nagu – me ei tule samal ajal, sest meie ei aktsepteeri lapse soovi ning ühe nime teema ei ole meie laste omadega võrreldes üldse oluline.

Avatud loo serval seistes ja selle ulatust nähes tundsin ennast emana ebaõnnestununa – mina ei olnud mõistnud oma last ega näinud tema raskust. Kuid tegelikult oligi olnud seda keeruline näha seni, kuni laps valis vaikimise. Poeg avanes, kuna ta oli kasvades jõudnud sellesse punkti, mil ta oli võimeline, toetust kogedes, ise oma nime eest seisma. Ta vaatas otsa oma hirmule, kui ütles välja, et tema ei uskunud, et tal on õigus olla Hendrik, sest tema ise oli ju nõustunud selle kasutamisega ning pealegi on teistele tema nimi keeruline ja selle kasutamine harjumuspäratu.

Inimeste mõtlematud harjumused – tehakse, sest on tehtud. Ei peatuta ega mõelda, mida tegu, olemine või sõnad, iseenesele või sellele teisele, keda kõnetatakse või puudutatakse, tähendavad. Inimese harjumus on osa inimesest – oma osa ja enese õigus. Inimene ei taha oma harjumusest loobuda – ta ei taha peatuda, et vahetada oma automaatne reaktsioon mõtleva inimese, olevas hetkes tehtud, valiku vastu välja.

Marianne

04.10.2021.a

Heal lapsel mitu nime – oma nimega nõustumine

 

Enese eest seismine – enese kaitsmine – seisatumine – välja ja ette astumine ning teis(te)le vastu seismine - „Palun ära enam tee – see ei ole hea. Sinu tegu, sõnad – ei austa mind!” - on raske ettevõtmine, sest teis(te)e valikut ebaõigeks ehk enese seisukohast vaadates valeks nimetades, kohatakse selle teise inimese reaktsioone. Enese kaitsel seistakse oma sõnade ja teoga teise väljendusvabadusele vastu ja ette.

Igal inimesel on õigus seista enese eest, kuid selline ettevõtmine on hirmutav, sest mitte kunagi ei teata täpselt, millised saavad olema oma teo tagajärjed. On teadmine, et oma sammu astudes, ei olda just eriti meeldiv ega hea ning teisel võib-olla ebamugav ja häbi ning ta võib valida enesekaitseks viha, pilkamise, keeldumise, vaikimise, vägivalla, naeruvääristamise ja ka hülgamise.

Igal inimesel on õigus öelda välja oma sõnad, kui ta tunneb, et teda kiusatakse – koheldakse vägivaldselt. Ei ole vahet, kui lahkelt, toetavalt või sõbralikult oma tegu teostav inimene enda valikut õigeks peab – see ei anna talle õigust valida olla, väljenduda teise vastu ebasobivalt valitud viisil. Mind isiklikult häirib väga, kui inimesed ei kasuta minu poja puhul tema õiget nime, vaid nimetavad teda mugandatud soomepärase variandiga. Sellise vabaduse võtavad enesele nii lapsed, täiskasvanud, kui ka õpetajad. Siinpool lahte on see nii tavaline, et Henrikutest või Henridest saavad jäädavalt kõikjal Henkkad – ka Hendriku nimi jäeti kõrvale ja valiti kasutada sedasama nurgelist ja kõva nime.

Ei ole väikesel inimesel alati seda enesest suuremat jõudu ja julgust, et seista vastu täiskasvanutele ning veel vähem, hülgamise hirmus, oma kaaslastele ja öelda välja, et ärgu nood tehku seda, mida valivad teha. Vaikitakse, neelatakse alla ja võetakse vastu – reageeritakse mugandusele – lepitakse teise inimese poolt valitud väljendusvabadusega. Kuid oleks ju tegelikult aus, et kui üks võtab enesele vabaduse, siis käänatakse ka tolle nimetaja nimi teiseks. Kuid, kas lugu sedapidi ka nimetajale meeldiks?

Otsustasin, et enam ma ei vaiki ega lepi vägivaldse ja mitte austava käitumisega. Ütlen välja selle, mida enese sees mõtlen ja kuidas tunnen. See otsus tekitas minus ärevust, sest tundsin juba ette hirmu. Seisatumine ja oma sõnade väljaütlemine tähendab inimes(te)le vastu seismist ja oma jõu ning tugevuse vajamist muutuse loomiseks. Nägin neid teisi vaenlastena, et saada oma vihast jõudu juurde, sest minu sõnad ja tegu tähendavad mõlemale osapoolele ebameeldiva hetke kogemist – kohtan teis(t)e inimeste reaktsioone ega ole enam hea ja mugav inimene, vaid okas, kes torkas ootamatult ennast justkui süütuna tundva inimese sisse, kes ei ole kunagi peatunud, et mõelda mida ta tegelikult teeb, vaid on valinud teha seda, mida on lihtsalt tahtnud teha.

Kindlasti kogeb peatatud inimene häbi ja tal tuleb endas otsustada, mida ta teeb – vastu astuda enese kaitseks või edaspidi ennast kontrollida – rahus olemine on vastuastujaga ühes olles peatunud. Kui astusin naabripoisi vastu ja peatasin teda, siis küsis minu mees, miks ma lapsi oma sõnadega tülli ajan. Hirmu rektsioon teis(t)e inimese ees on nii suur, et oleva kaotuse hirmus ollakse nõus ise ennast kaotama, valima nõustuvalt kogema enese vastu suunatud vägivalda, sest inimese õige nime teadlikult kasutamata jätmine ja teist nime luba küsimata kasutamine on inimese vastane vägivald.

Minu loomingut kasutati minu käest luba küsimata ja autori nime juurde kirjutamata – sellest oli saanud osa teise inimese loomingust, sest tema nimi seisis minu poolt tehtud foto ja minu poolt sellele kirjutatud sõnade all. Taas seesama valik – kas julgen välja öelda või valin vaikida. Kell oli neli hommikul, kui alustasin selle loo kirjutamist selle asemel, et magada – ärkasin sellesse päeva, mil võisin valida, kas Ja või Ei, sest just täna on minul võimalus öelda või vaikida - seista silmast silma ja öelda välja oma sõnad.

On valik, kas kaitsta ise ennast ja oma poega ning enam mitte nõustuda teiste poolt valitud vabadusega. Loomulikult on mul hirm, et minust pööratakse ära just minu enese tõttu. Minu sees on enese eest väljaastumise kogemuste mälestused – sellise teo tähendus on ebameeldiv ja ma värisesin juba ette hirmust selle ees, mis juhtub edasi ja mis minust saab. Mõistsin, et mina ei ole valinud vastaseisjat näha sõbra ega toetajana, vaid minust lahti ütlejana – oleksin olemas, kui oleksin meelepärane ... - järelikult vaikides hoiaksin ennast .....

Loomulikult on need olemas olevatest kogemustest kasvanud hirmud andnud oma fooni minu senistele valikutele. Olen teinud, öelnud ja tundnud ennast õigena olles siiski valena. Olen seisnud enese õiguse eest ja loonud sellega ühes iseenda ellu segadust, rahu asemel vastumeelsust ja kogenud toetuse ja mõistmise asemel vaenulikke reaktsioone. Olen ise reageerinud, kui pole seisatanud ega mõtestanud tähendusi – miks ja millepärast ning mis minuga sellises olukorras toimub.

Tegelikult sõltub iga valitud sammu tulemus sellest, kuidas valin öelda, milliseid sõnu ja toone kasutan. Võin valida öelda välja oma sõnad ning mina ise saan valida st otsustada, et mina ei ütle neid vaenlasele, vaid teisele inimesele. Mina ise saan valida öelda ilma sõjata ja viha jõudu vajamata.

Valides juba ette vaenlasega kohtumise, tundsin eneses ärevust, sest nii avasin ma oma hirmu, mille ületamiseks vajasin viha ning selle kasvatamiseks tuli näidata ja lugeda iseendale ette tõestus selle kohta, miks tuli välja astuda ja seega tuli ennast ettevalmistada lahinguks – valida taktika – planeerida oma samme ja relvastuda – otsida ning seada ritta sõnu, mis pidid avaldama muutuse loomiseks mõju ja andma minule võimaluse värvida tunnetega toimunut ja kirjeldada minule tehtud ülekohut. Seega mina ise valisin mitte püsida rahus ja nii ma kerisin endas pinget, et plahvatada ees ootavas lahingus, kus pidin saama oodatud võimaluse võidelda selle jaoks, et pinge minus endas langeks – lõpuks ootusest vabaneda ja rahuneda. Alguse tulemusest oli saanud tähtsamaks ära tegemine, et tagajärjega ehk teise inimese reaktsiooniga kohtuda. Vajasin hirmu, et takistada ise ennast astumast ja samas vajasin hirmu, et jõuda punkti, kus ei olnud enam vahet, mis saab ja sellega ühes tunda ennast võitmatuna, et astuda oma samm.

Vaenlasega kohtuma minnes ei olnud mina ise kunagi rahulik, vaid ärritunud, komistav, süüdistav, pinges, värisev, hirmus olla vale ja eksiv tuleviku seisukohalt. Mina ise ei tulnud enesena toime ega olnud kahe jalaga maas, vaid otsusest tulenev ülesanne – pidin viima oma otsuse ellu, et saada vabadus ja rahu tagasi.

Kui olin teinud ära, siis ei olnud ikkagi kergust, sest tundsin ennast toimunu eest vastutavana ja süüdlasena – lappasin olnut edasi ja tagasi ning tõestasin, et ikkagi oli olnud õigus teha. Ebameeldiv olemine, süüdlase tunne säilis sellest, kuidas olin valinud oma teostuse – olemine, sõnad, väljendus, energia. Oli hirm, et kaotasin rohkem, kui võitsin. Oli hirm, et olin olnud vale teise inimese silmade ja tunnete läbi. Mida tähendab, et olen vale – mina olen vale – minul ei ole õigus – minul ei olnud õigust valida oma valikut.

Teele minnes oli olnud uskumus, et tagajärjed on hullemad, kui saavutatud võit – oma tegu teoks tehtuna. Teo tähendus – näitasin, et kaitsesin ise ennast, sest tundsin vajadust taas kord kogeda, et loost läbi astudes edasi astuda. Rääkisin hommikul pojaga tema nimest. Selgus, et on üsna vähe inimesi, kes väljaspool pereringi kasutavad õiget nime. Tal endal on sellistest kogemustest sündinud uskumus, et tema nimi ei ole ilus ega hea. Ta tunnistas, et ei ole julgenud astuda ja teisi peatada, sest kardab kaotada rohkem, kui võita. Oma nime kaotus tundus talle vähem hirmutav, kui kaaslaste eemalehoidmine ja täiskasvanute hukkamõist.

Valisin täna oma sõnad välja öelda Inimestele ja tundsin ennast rahulikumana – andsin teate edasi, ei võidelnud vastu. Valisin kirjutada ja jätta inimestele ning ka iseendale alles oma ruum kohtuda sõnadega. Sõnad kohtasid mõistmist, vaikimist, täiskasvanu poolset jonnimist, teadmiseks võtmist. Aeg näitab, mis saab edasi. Lood ei ole veel selginenud, kuid mina ise olen enesega rahu teinud. Kohates seda, mis ei ole minu jaoks okey, siis ütlen välja – annan teate, ilma hinnangute ja silte panemata, edasi – ei lisa tunde värve .....

Marianne

01.10.2021.a

Tähenduste logiraamat - Chercher du sens!

 

Aeg ei püsi paigal - kell ja kalender loetlevad nähtavalt numbreid ja päevi ning valgus ja pimedus vahetavad kohti. Aeg on kui üks suur ja pidevalt liikumises olev lint, millel inimene kõnnib või jookseb kaasas. Kui kell käib maha, siis ei jää aeg ikkagi seisma ega ootele ning seda ei tee ka inimene, kes ei peatu, et mõtestada oma olemist. Hoides veel eilsest kinni, astub inimene olevast hetkest läbi ning samal ajal sirutab juba teist kätt tuleviku poole, et aeg ei kaoks käest.

Oma algusest alates salvestab inimene asjade, lugude, sõnade, olemiste, tegemiste, tundmiste jne tähendusi – see on enese ajas, iseenda, enese aja ja Maailma tõlgendustega täidetud tähenduste logiraamat. Kõigel ja kõigil on olemas oma tähendus – kõik see, mis on olemas olnud või on või saab olema, on vajalik ja kõigel on oma eesmärk ning ülesanne. Inimene vajab selgust ja mõistmist, et tulla toime ja osata elada selles keskkonnas ja ühiskonnas, kuhu ta tuli. Inimene kasutab olemas olevaid tähendusi, mis on omal moel kõigile ühesed ja samas annab kõigele enese poolsed tähendused. Tähenduste Maailm on tõeliselt suur, see on kirju ja kihiline, selles on pealmised ja selged tähendused, kuid tähendustel on ka omad tähendused ja need on inimese sees, iseenda sõnade, tegude, tunnete ja olemiste taga peidus ning veel kaugemalgi - sügaval alateadvuses. Tähendused teevad või vähemalt peaksid tegema oma elu elamise lihtsamaks, kuid tegelikkuses teevad nad inimese elu hoopis huvitavamalt keerulisemaks.

Inimene tõuseb hommikust hommikusse üles – käes on hommik ja see tähendab, et temal tuleb tõusta. Ühel hommikul tunneb inimene ennast rõõmsana – tal on kerge olla ja ta lipsab kiiresti voodist välja, et olla selle keskel, mis on ja tuleb. Mõnel teisel hommikul ei taha ta tõusta, sest on kuidagi raske olla ja on tunne, et oma elu võiks välja vahetada ning iseenda aeg on vastumeelne, sest seda peab elama. Hommik on hommik ja seega tuleb tõusta – see on üks tähendus, kuid teisal on igal päeval omad tähendused – see, mida teatakse ennast ees ootavat ning just sellega on erinevad seotud tunded, mida oodatakse innuga või mitte. Inimene ei taha tõusta sellesse päeva, kus teda ei oota ees hea olemine – ta peab tõusma, sest on hommik, kuid ta ei taha tõusta, sest on selle päeva hommik.

Inimese elus on keerulisi, raskeid ja tundelisi olukordi, milles olles kuuleb ta teiste käest – „Pole midagi, see läheb mööda! No, mida Sa pillid, lõpeta ära! Teistel on ka ja teistel juhtub ka – Sina ei ole ainus! Ära ole enam kurb, vihane, õnnetu! Ära jonni, käitu korralikult, hästi, õigesti” Ühes tähenduses on need teiste katse aidata inimest või hoopis iseennast inimese kõrval. Kuid tundes oleva inimese jaoks on selliste, lahkete soovitajate või karmide kasvatajate poolt väljaöeldud sõnade tähenduseks - „Ära tunne, vaheta oma tunne ära – lõpeta olemine!” See tähendab inimese jaoks, et tema ei ole õige, temaga toimuv on teise jaoks vale – järelikult on tundeid tundev inimene teise jaoks vale.

Kui millelegi on antud tähendus, siis tuleb teha ka otsus, mis lähtub sellest, kuidas see tähendus inimest mõjuta(s)b ja kui on olemas mõju, siis tuleb võtta vastu otsus, kuidas tuleb reageerida, et ei korduks või vastupidi korduks taas – enesele saab antud ülesanne, mida inimesel tuleb täita. Tundeid tundev inimene võib võtta vastu otsuse, et ta peab suutma lõpetada väliselt valena olemise ja õppida iseennast teise eest varjama. Samas võib inimene võtta vastu ka otsuse, et ta protestib vastu ja astub enese eest välja. Olukorra lõpetamiseks valitud sammude tähendus – esimese puhul püüab inimene vältida teise inimese reaktsioone, sest nendega seoses on olemas tähendus, mida ta ei taha kogeda. Teisel juhul valib inimene viha, et anda enesele juurde jõudu astuda reaktsioonile vastu, sest tähendusest tuleneva otsuse poolt täitmiseks antud ülesanne käsib välisele vaenlasele vastu astuda.

Kui inimesed reageerivad millelegi, siis nad ei püsi paigal, vaid on erineval moel liikumises nii nähtavalt välises kui ka pilkude eest varjatuna eneste sees. Reageerinud inimesed valivad, teostavad, otsivad, lahendavad, kuid sellises olukorras ei jää või ei jäeta inimesele aega, et olla ja peatuda, et mõtestada tähendus – miks ta reageeris, mida ta tunneb, mida tunde kogemine tähendas(b), millist ülesannet ta täitis ja mõistes ise ennast, võtta ennast iseendana vastu. Tähenduste tõlgendustest valitud moel reageerides, vastu sõdides, ennast peatades või põgenedes, vahetatakse tunne teise tunde vastu välja, tegeletakse millegi muuga – pööratakse oma tähelepanu mujale. Kaotatakse side enesega.

Inimene ei pääse, hoolimata oma sammudest, sõnadest ja soovidest, oma „pahede” küüsist ega teiste või ka enese jaoks ebameeldivatest külgedest, just nimelt tähenduste pärast. Inimene ei saa suitsust priiks, kui selle tegevuse tähendus alateadvuses on puhkus, hetk iseendale, mõnu. Ta ei saa lahti lasta toidust, kui see kannab endas sõnumit – lohutus või preemia või mõnu. Inimene ei lülita televiisorit välja, kustuta arvuti ekraani või sulge telefoni, kui see on tema mõtete välja lülitaja, lõõgastaja, kaasa elamise võimalus, ühes olemine. Inimene ei loobu oma tunnetest, kui ta vajab neid – on olemas tähendus ja sellest tulenev otsus. Vihast, kui ta vajab jõudu. Kadedusest, kui ta saab haiget ja kogeb hirmu. Kurbusest, kui ta tunneb üksindust. Probleeme tekitavast käitumisest, kui see takistab tal tegemast või kogemast seda, mida ta ei taha osaks saavat või tähelepanu vajades on see tema jaoks ainus töötav lahendus.

Võib rääkida ja olla nõus ning proovida muuta ennast, et muutuda, kuid kui inimene ei ole teadlikult mõtestanud tähendusi, mille alateadvus talle automaatselt ette annab, siis pöördub inimene oma „harjumuste” juurde tagasi esimesel võimalusel, kui selleks on olemas hea põhjus ja enesekontroll nõrgeneb.

Cherchez la femme! - A. Dumas kirjutas kord, et otsitaks naist. Sellest fraasist sai ajas detektiivkirjanduse klišee – selleks, et keeruline lugu leiaks lahenduse, oli olemas lahendus - Otsige naist loo tagant! Chercher du sens! - ei ole vaja otsida naist, vaid tähendust ja tähenduste tähendusi, siis segased ja pimedad lood lahenevad.

Marianne

30.09.2021.a

Uskumusependli vastandtähendusega pooled

 

Ühise alguse alguses kostub kahe inimese suust nii kergelt ja õigelt – Armastan! Hea tunde paistel tundub kõik olevat tehtud armastusest - seda lihtsalt on kõikjal. Armastust leitakse igast loost, seda nähakse ja kogetakse iseendas, teineteises ning suures Maailmas. Kuid, argipäeva halluses ja teravate nurkadega kohtudes, seistakse teineteise vastu ja heidetakse teise pihta tumedat sõna - Vihkan! Armastusest on ühtäkki saanud vihkamine ja seda tunnet tuntakse täiega. Ollakse vihased armastatu vastu – kuid, kui vihatakse, siis kuhu kadus armastus? Selleks, et oma elu huvitavamaks elada, sõidetakse tunnetelainetel edasi-tagasi, üles ja alla – seni kuni veel leidub aega ja tahtmist, siis ära leppides vahetatakse vihkamine armastuse vastu välja, kuid kui päike läheb suhtes pilve taha, siis ujub vihkamine taas pinnale.

Inimesele meeldivad oma lugudes ja ega ei meeldi ka, vastandid – vastand tähendused, vastas pooled, vastandid tõmbuvad, lükkavad lahku või täiendavad. Kõige tavalisem on erinevate suhete loos valida enesele sõna - armastan ja ka selle vastandtähendus - vihkan. Armastan - tähendab, et inimesel on koos hea olla, talle meeldib see, mida ta tunneb ja kogeb ning ta naudib enese enesena olemist. Kuid, kui inimesel ei ole teisega koos olles enam enesena hea, sest ta kogeb teisega seoses ebameeldivad tundeid, siis vajab ta enesele vihkamise jõudu, sest too teine ei anna enam põhjust enese armastamiseks ja järelikult saab või tuleb seda teist vihata.

Vajalik – mõttetu, armastan – vihkan, meeldiv – ebameeldiv, must – valge, õige - vale - need on vastandtähendusega sõnapaarid, mida valitakse tugevalt tunda - kui ei olda ühes ääres, siis ollakse teisal. Inimesed vahetavad hetkega pooli ja muudavad oma meelt, sest inimeste vahel ja inimestes endas, on peidus lahendamata lood ja need on alles pooleli. Suhtes olles tuntakse tugevalt, sest mõlemad pooled annavad oma osa ja põrkudes või ühinedes suurendavad/ võimendavad olemas olevat.

Koos olles ei olda alati ühel meelel, teineteisega nõus ega mõisteta teise keelt, sest igal inimesel on sõnadele oma tähendus. Tähendus tähendab kinnitatud otsust ja sellest tulenevat ülesannet, kuidas tuleb vastu reageerida – mida ja kuidas öelda, mõelda ja teha. Sõna tähendus tuleneb uskumusest – puudutanud tunde kogemise mälestusest, et kui oli, siis on ja saab olema samamoodi, kui oli. Tugevalt tundes, valitakse vastand tähendusi, kuid ei valita vahepealseid ega midagi muud, sest just vastandid kinnitavad uskumusi inimeste sees. Üks vastandsõna tähendab vajaminevat – seda, mida vajatakse, et kummutada enese uskumust, kuid sõnapaari teine pool tõestab uskumuse paikapidavust ja nii see tunnetel sõit nende kahe vahel jätkub.

Inimese meel on kui pendel, mida liigutavad tunded. Inimesele on omane loomulik soov hoida oma olemist e enesetunnet e iseennast - nn õige poole peal kinni, kuid see ei ole võimalik. Kui inimeses on olemas uskumusependel, siis see tähendab, et see läheb puudutuse mõjul liikvele. Vastas pooltel olevatele sõnadele jõudu juurde andes liigub pendel edasi ja tagasi. Pendel on olemas senikaua, kuni on olemas inimese uskumus. Saan – ei saa, on – ei ole, tunnen – ei tunne, olen – ei ole. Mida enam pööratakse oma uskumusele erineval moel tähelepanu, seda kiiremini ja tugevamalt pendel liigub – ühest äärest teise.

Vajatakse – saadakse – jäädakse ilma – kardetakse tulemust/ kogemist/ tunnet – mida rohkem tähelepanu suunatakse – vajatakse või välditakse, seda suuremaks kasvatatakse enese uskumusependli hoogu. Eufooria on pilvesõit tüünes taevas. Põrgu on see, kui tumedad tunded mäslevad. See on pidu ja surm ühes loos ühes koos. Inimene näeb seda, mis kinnitab talle tema uskumust – just seda, mida ta vajab, et hoida oma uskumust alles ja elusana. Inimene jääb vajama seda, millest ta jääb justkui kogu-aeg ilma – seda, mis annaks põhjuse muuta oma meelt ja vahetada enese olemist ehk enese üle valitsevat tunnet. Inimene ei taha seda, mis tal on – uskumusest tulenevat vaatenurka. Inimene tahab püüda enesele seda, mida ta näeb, puudutab ja juba enese sõrmede vahel hoides kaotab taas. Ise ennast pendlina liikvel hoides ei näe inimene võimalust, kuidas ühes ääres olles olla oma loo teine pool.

Uskumusependliga ühes sõites inimene ei peatu, sest ta ei lõpeta reageerimist ja seega ta ei mõtesta oma olemist – ei küsi eneselt, mida käimasolev lugu tema jaoks päriselt tähendab. Mis on see, mida inimene ise on valinud teha, kuidas tunda ja olla. Inimene ei peatu, et küsida eneselt oma loo tähenduse tähendust ja vaadata otsa oma otsus(t)ele ning sellest tuleneva(te)le ülesan(dele)netele - käitumismustrile. Enesele aega andes saabub rahu ja pendel peatub, inimene mõistab ise ennast ja ta saab võimaluse astuda mustrist välja – valida tee, mis viib edasi - olla vaba valima, et teha uus otsus, leida uus lahendus.

Marianne

29.09.2021.a

Mina olen tõeks saanud

 

Üsna sageli leiab netiavarustes aset selline situatsioon – inimene jagab oma lugu, pilti, küsib, vastab, müüb või ostab midagi – tegelikult ei ole väga vahetki, mida ta täpselt teeb peale selle, et ta jagab nähtavalt avalikkusele justkui tükikest iseennast. Iga avalikustatud samm saab mingi reaktsiooni osaliseks – inimene kogeb ka vaikust reaktsioonina.

Iga virtuaalse maailmaga seotud inimene on selle sees midagi nähtavalt avalikuks teinud ja kogenud sellega seoses erinevaid tundeid. Inimese tunded – see on sõit ameerika raudteel – üles ja alla – erinevate tunnete erinev kogemine, sest ka oodatav tuleb alati ootamatult ja sageli ei olegi see selline nagu oodati. Lihtne on öelda ja mõelda, et kui seekord ei reageeriks iseenda sees vastu ega läheks tunnetena sõitma, kui arvuti või telefoni ekraanilt vaatab vastu alasti tõde – halastamatu ja ilustamatu reaktsioonide number ja olevad või olematud sõnad.

Miks ometi puudutab vastu see, mis tundub, et ei peaks puudutama ja seda juhtub isegi siis, kui ollakse ennast puudutusteks ettevalmistanud? Küsimus on erinevates tähendustes – lugudele antud tähendustes. Puudutusele tundega reageerinud inimene ei mõista alati seda, miks ta tunneb, reageerides on ta valinud olla tunne ja ta teostab seda.

Kui jagatud lugu ei hoia head olemist, vaid enese sees, enesena olemine, on halb, siis inimene ei taha enam olla seotud sellega, millega ühes ei ole hea olla. Sünnivad otsused, kustutatakse, astutakse välja, blokeeritakse jne – justkui astutakse vastu ja tehakse enesekaitseks valik. Inimene ei taha oma postitusi alles hoida siis, kui tulemus näib talle tema ebaõnnestumisena, nimetab või liigitab teda kuidagi ja seetõttu võtabki inimene vastu otsuseid – Kustutan ära või enam ei tee - siis, ma ei näe enam seda, mis on, tuleb ja saab olema! Ilma postituseta ei ole enam ootust, et olemas on võimalus nn õigeid vastuseid saada. Ära kustutamisega saabub rahu – ooteseisund on lõpetatud. Inimene saab võimaluse taastada eneses näiliselt tasakaal – peidab tunde, sest äratajat enam ei ole.

Postitust jaganud inimene vajab enesele õiget tähelepanut, kuid kui ta loeb ümbritsejate reaktsioonist välja selle, et ta ei saa seda, siis tunneb ta ennast üksikuna ja hüljatuna – see tähendab, et ta on väärtusetu. Kustutades enese loo, kustutab ta ära asitõendi – teised ei näe kinnitust tema ebaõnnestumisele ja üksinda jäämisele. Virtuaalse maailma avarus võimendab lugusid kordades, sest teisel pool ekraane on palju-palju neid teisi, kes võisid potentsiaalselt pealt näha ja see tunnistab inimest x korda väärtusetumaks ja üksikumaks.

Iga inimese ekraanide taga on olemas mingi hulk inimesi, kelle hulgast eristuvad need, keda inimene teab, kes teavad teda ja ka need, kes on nn fb sõbralistis võõrad sõprade nime all – reaalsed näod on sihtmärk, kelle pihta kasvatada viha - olla vihane, sest laikide arv on justkui inimese hindamise tulemus. Inimene tunneb ennast puudutatuna, kui reaktsioonid tema loole ehk inimesele endale, ei ole õiged. Tulemus on vale, kui ta ei saanud seda, mida vajas – seega on inimene õnnetu, tema jõud ja ind kaovad, ta tahaks peitu pugeda, ennast ära eraldada, hoida iseennast vaos ja tasalülitada – selleks vajab ta tunderaskust, mis hoiaks teda paigal ja neist teistest eraldi.

Ennast eraldanud inimene ei usalda ega armasta ühendavat nimetajat - inimest. Ta vihkab seda koondinimest, kelle peale saab olla solvunud. Inimene kardab uuesti astuda, sest ei ole olemas kindlust, et järgmisel korral läheb teisiti. Kuid huvitaval kombel seesama inimene kardab, et keegi reageerib õigesti ja tal tuleb oma otsust muuta – ta ei taha seda teha, sest siis ta ei saa olla ohver. Puudutatud inimene ei otsi lahendust, st tundeselgust ja tema ise ei lase oma tundest lahti. Seega, jätab ta ennast, läbi oma mälestuse, looga seotuks ning tal ei olegi vabana võimalust edasi astuda.

Inimene vajab uskumuse ümberlükkamist ja seega ta ootab, et lugu laheneks nii nagu tema seda vajab – tema tingimustel – see annaks kinnituse, et ta on väärtuslik, õige ja vajalik – see kustutakse avatud tunde. Tegelikult võib inimene saada ka positiivse tulemuse, kuid see ei rahulda teda, sest tema sees on mälestus oodatud aja pikkusest – tema ei saanud enesele vajaminevat kohe – see on aeg, mil ta oli õhus ja ootas – tema ise hoidis ennast tundena – hirm, solvumine, kadedus, kurbus, viha, raev, väärtusetus jne. Ennast tundena loov inimene on enese vang, kes võtab ise endalt vabaduse kerguse.

Aeg on otsida loo tähendust - tähenduse tähendust. Aeg on vastata küsimusele - mida tegelikult tähendas oma loo üles panemine ja anda aus vastus iseendale. Milline oli loo jagamise motiiv – pealispind ja alateadvuse hoovused – puudutus sündis alateadvuse tähenduse tõttu.

Kirjutan lugusid iseendast ise endale – see oli avastamist vääriv mõistmine, kuid jõudsin sõnani TÄHENDUS – oluline ei ole see, mida mina või teised tegid või tegemata jätsid, vaid, mis on loo tähendus – kuidas mina mõistan ja millise tähenduse oma loole annan ning miks ma seda teen – selgus ja enesemõistmine – loost lahti laskmine on eneses vabaduse loomine ja edasi astumine.

Jagatud loo reaktsioonidele otsa vaadates tundsin, et olin astudes ebaõnnestunud – otsustasin, et ebaõnnestusin iseendana inimeste hulgas, sest ma ei köitnud neid, nad ei hoolinud minust, ei teinud välja. See oli see, millise tähenduse andsin tulemusele ja sealt küsisin edasi, milline oli olnud sammu tähendus – loo jagamine – mida ma tegelikult ootasin ja vajasin, selle elevuse taga, et mul on ja mina jagan. Leidsin enese seest erinevad tähendused.

Peatudes, andes enesele aega mõtestada lugu ja vaadata üle tähendused ja tähenduste tähendused võisin tõdeda, et mina ei ebaõnnestunud oma tegemistes, sest mina ise viisin need lõpuni. Seega mina ei olnud ebaõnnestunud – vaikus või olematu reaktsioon ei peata mind, ma ei jäta oma teed pooleli - mina näen oma loomingut – see on reaalselt olemas ja mina ise annan enesele vabaduse astuda edasi.

Vahetan tähendust – lugu oli üks võimalus, kuid see ei olnud takistus minu teel – minul oli ja on endiselt alles vabadus luua nii reaalses Maailmas, kui ka virtuaalsetes avarustes. Minu töö ja tee on nähtavalt olemas – olen looja. Olen õnnelik arhitekt, sest minu looming ei tolmu sahtlis ega kao eilsesse, vaid see on reaalsus – kõigile nähtav ja vabalt kasutada. See on minu enese valik, millise tähenduse ma valin anda iseendale ja oma loomingule – mälestusest elustuv ebameeldivana kogetud tunne või rõõm iseendana olemisest – mina olen tõeks saanud - minu enese valik ....

Marianne

27.09.2021.a

Välised vaatajad teavad vastust - Kaotatud hääl

 

Oli aeg, mil oli olemine. Lihtsalt olemine, nii nagu oldi. Kuid, siis sündis uskumus – teiste poolt välja öeldud arvamus valitud olemise kohta kasvatas olemas olevast seemnest hirmu nähtavaks. Kahtlus, et – Minus on viga – sai välisest sobiva kinnituse. Väike inimene ei valinud enam lihtsalt olemist, vaid ennast kontrolliva käitumise, et vältida tegevust, mis tähendas valena olemist.

Inimese jaoks on väga raske tuua päevavalgele sõnad – tunnistada üles enese „vead”, valena olemised – oma uskumised. Seda tehes öeldakse välja enese hirm – tõde enese kohta. Tõestuseks on enese peegeldus välisest – sõprade, vanemate, õdede-vendade, õpetajate, naabrite või teiste „abivalmite” inimeste sõnad.

Väike inimene ütles sõnadena välja – „Minu hääl on kole. Mina tean, et see ei ole ilus, sest see on kummaline.” Teiste sõnad näitasid talle ette, et ollakse erinevad, teised on teistmoodi. Üles tunnistamine on sõnastamine – Mina ei saa muuta ega muutuda, sest mina olen mina – vale ja vigane. See ei loe, et ollakse enese moodi ja ainulaadne – enesena olemine ei ole enam väärtus. Enese hääl on lauldes häbi.

Inimene ise ei kuule ega näe ennast sellisena nagu kõrval seisjad seda saavad teha. Seega ta usub, et teistel on põhjendatult õigus öelda välja seda, mida nad mingil põhjusel valivad öelda. Sõprade sõnad ei ole kahtluse all, sest kahtlus oli enne seda juba olemas. Pole põhjust teistele vastu astuda – kehtivat „tõde” ei saa ära muuta.

Mida uskumuse omamine inimesele annab – inimene usub, sest see annab teadmise, kuidas on olla vale ja mil moel olla õige. Valides enesele Hirmu annab inimene endale lahenduse, kuidas tal ei ole julgust olla Mina Ise enese moodi.

Algusest alates inimene valib ja astub, et katsetada, avastada, kogeda iseennast. Sellel teel pöördub ta väliste peeglite poole – nood saavad anda kinnitust tema olemisele õigena või valena – see on tagasiside, mille annavad esimestena lapsele tema vanemad ja selline lahendusviis jätkub perekonna sees, lasteaias, koolis, tööl, sõprade vahel, naabritega jne. Välised vaatajad teavad vastust.

Kui, siis kord, kõlavadki teiste suust sõnad, milles on vastus, eneses olevatele kahtlustele, ja kaasas sellest „nägemisest” sündinud otsus, ongi olemas järeldus - Olen teistsugune, olen imelik ja see tähendab valena olemist. Seda otsust ei muudeta, kuna ei kahelda teiste sõnades, sest tegelikult tuntaksegi ennast teistsugusena. Seega ei peatuta, et mõelda – teiste sõnade taga võis olla vägagi isekas põhjus peidus. Teistel võib olla olemas, eneste pärast, soov muuta inimese olemist – tema enesena väljendumist. Inimene võib olla selle teise jaoks, kuidagi vale, sest inimese enesena väljendus avab tolles teises tunde, mida too tunda ei taha. Mitte keegi ei taha ennast halvasti, ebamugavalt ega iseendana valesti tunda. Seega valitakse välja öelda sõnad, mis peaksid teise vaba iseendana olemise ära lõpetama või vähemalt takistama sellisena olemist.

Väike inimene valib mitte kahelda enese jaoks oluliste inimeste sõnades ja nendega ühes kõlanud otsuse õigsuses, vaid võtta see vastu ja kanda iseennast, kui rasket risti Kolgata teel. Kuidas leida jõudu ja valgust, et hakata kahtlema selles, et teiste arvamus ei pruugi olla tõde ega asetatud vaatepunkt õige? Kuidas näha läbi see, et teistel võivad olla isekatest vajadustest lähtuvad soovid ja sõnad on keeruka malemängu käigud? Inimene ei küsi endalt – Miks peaks teine tahtma valetada või pilti väänata?

Kes tõestab uskumust omavale inimesele ära, et tema iseolemine ei ole vale? Kelle sõnu saab üldse uskuda? Kelle sõnad saavad olla tugevama kaaluga, et jõuaksid muuta otsust? Miks kõlavad kellegi teise sõnadena väljendatud püüded anda teine vaatenurk, hinnang, arvamus, muutmise näitamise võimalus – valedena? Need ei muuda ära seda, mis on – uskumust ise endast.

Inimene on edasi tema ise ja tema sees on olemas mälestus välise peegeldusest – inimene näeb iseennast sellisena nagu sõnad tähendasid – Mina olin, mina olen ja seega mina jään! Oli hetk, mil teiste sõnu kuuldes võttis väike inimene vastu otsuse – Mina olen ... . See väljastpoolt tulnud tõde kinnitas olemas olevat kahtlust. Kuidas peaks inimene leidma julguse avaneda seestpoolt välja, kui väljas on peeglid, mis jagavad hinnanguid ja puudub iseseismise julgus, kui alati on võimalus taaskord kogeda ennast vale ja inetuna. Seega ei taha väike inimene iseendana olemist kogeda – tehtud on otsus – Minu hääl on inetu - ja see tähendab, et tehakse järgmine otsus – Mina ei tohi seda kasutada.

Seega valib väike inimene seda mitte teha – ei laula enam ja kui peaks olema võimalus, et seda tuleb teha, siis sõdib ta erineval moel vastu sellele hetkele. Õpetajad kirjutavad tund tunni järel vanematele teate – Teie laps segab tundi, räägib, ei kuula, kõnnib ringi, on rahutu. Õpetaja teeb otsuse ja see tuleks lastevanematel täide viia - õpetage lapsele oma käitumise kontrollimine selgeks!

Enese otsuseid tuleb täita, need ei kuulu ümbervaatamisele ega kahelda nende õigsuses – need on vajalikud enese jaoks. Seni, kuni ta ei kasuta oma häält laulmise jaoks, teab väike inimene, et ta on õige ja teiste poolt vastuvõetav. Väike Inimene kardab hülgamist.

Teiste sõnad ei muuda inimest, sest igaüks jagab hinnanguid ja arvamusi enese mätta otsast – enese tundeprillidest lähtuvalt ja enese tähenduste, kui märksõnade järgi. Hirmuga ühes olev inimene ei ole teadlik enesest. Uskumusi omamata oli ta küsimusi esitamata olnud lihtsalt olemises – ta on olnud selline, millisena on valinud igas järgnevas hetkes olla – väljendunud ilma piiranguteta ja enesele hinnanguid andmata. Vaba Inimene loob ise ennast – ta voolab vabalt.

Inimene saab peatuda, olla ja mõtestada enese ja enesena olemist – "Mida minu antud tähendus minu enese jaoks tähendab – tähendused on minu enese valitud ja neist lähtuvalt olen mina ise teinud oma otsused, kuidas olen valinud reageerida - Minul on olemas minuu vabadus olla, luua ja valida, kui mina ise seda iseendalt ära ei võta!"

Marianne

24.09.2021.a