Üsna sageli leiab netiavarustes aset selline situatsioon – inimene jagab oma lugu, pilti, küsib, vastab, müüb või ostab midagi – tegelikult ei ole väga vahetki, mida ta täpselt teeb peale selle, et ta jagab nähtavalt avalikkusele justkui tükikest iseennast. Iga avalikustatud samm saab mingi reaktsiooni osaliseks – inimene kogeb ka vaikust reaktsioonina.
Iga virtuaalse maailmaga seotud inimene on selle sees midagi nähtavalt avalikuks teinud ja kogenud sellega seoses erinevaid tundeid. Inimese tunded – see on sõit ameerika raudteel – üles ja alla – erinevate tunnete erinev kogemine, sest ka oodatav tuleb alati ootamatult ja sageli ei olegi see selline nagu oodati. Lihtne on öelda ja mõelda, et kui seekord ei reageeriks iseenda sees vastu ega läheks tunnetena sõitma, kui arvuti või telefoni ekraanilt vaatab vastu alasti tõde – halastamatu ja ilustamatu reaktsioonide number ja olevad või olematud sõnad.
Miks ometi puudutab vastu see, mis tundub, et ei peaks puudutama ja seda juhtub isegi siis, kui ollakse ennast puudutusteks ettevalmistanud? Küsimus on erinevates tähendustes – lugudele antud tähendustes. Puudutusele tundega reageerinud inimene ei mõista alati seda, miks ta tunneb, reageerides on ta valinud olla tunne ja ta teostab seda.
Kui jagatud lugu ei hoia head olemist, vaid enese sees, enesena olemine, on halb, siis inimene ei taha enam olla seotud sellega, millega ühes ei ole hea olla. Sünnivad otsused, kustutatakse, astutakse välja, blokeeritakse jne – justkui astutakse vastu ja tehakse enesekaitseks valik. Inimene ei taha oma postitusi alles hoida siis, kui tulemus näib talle tema ebaõnnestumisena, nimetab või liigitab teda kuidagi ja seetõttu võtabki inimene vastu otsuseid – Kustutan ära või enam ei tee - siis, ma ei näe enam seda, mis on, tuleb ja saab olema! Ilma postituseta ei ole enam ootust, et olemas on võimalus nn õigeid vastuseid saada. Ära kustutamisega saabub rahu – ooteseisund on lõpetatud. Inimene saab võimaluse taastada eneses näiliselt tasakaal – peidab tunde, sest äratajat enam ei ole.
Postitust jaganud inimene vajab enesele õiget tähelepanut, kuid kui ta loeb ümbritsejate reaktsioonist välja selle, et ta ei saa seda, siis tunneb ta ennast üksikuna ja hüljatuna – see tähendab, et ta on väärtusetu. Kustutades enese loo, kustutab ta ära asitõendi – teised ei näe kinnitust tema ebaõnnestumisele ja üksinda jäämisele. Virtuaalse maailma avarus võimendab lugusid kordades, sest teisel pool ekraane on palju-palju neid teisi, kes võisid potentsiaalselt pealt näha ja see tunnistab inimest x korda väärtusetumaks ja üksikumaks.
Iga inimese ekraanide taga on olemas mingi hulk inimesi, kelle hulgast eristuvad need, keda inimene teab, kes teavad teda ja ka need, kes on nn fb sõbralistis võõrad sõprade nime all – reaalsed näod on sihtmärk, kelle pihta kasvatada viha - olla vihane, sest laikide arv on justkui inimese hindamise tulemus. Inimene tunneb ennast puudutatuna, kui reaktsioonid tema loole ehk inimesele endale, ei ole õiged. Tulemus on vale, kui ta ei saanud seda, mida vajas – seega on inimene õnnetu, tema jõud ja ind kaovad, ta tahaks peitu pugeda, ennast ära eraldada, hoida iseennast vaos ja tasalülitada – selleks vajab ta tunderaskust, mis hoiaks teda paigal ja neist teistest eraldi.
Ennast eraldanud inimene ei usalda ega armasta ühendavat nimetajat - inimest. Ta vihkab seda koondinimest, kelle peale saab olla solvunud. Inimene kardab uuesti astuda, sest ei ole olemas kindlust, et järgmisel korral läheb teisiti. Kuid huvitaval kombel seesama inimene kardab, et keegi reageerib õigesti ja tal tuleb oma otsust muuta – ta ei taha seda teha, sest siis ta ei saa olla ohver. Puudutatud inimene ei otsi lahendust, st tundeselgust ja tema ise ei lase oma tundest lahti. Seega, jätab ta ennast, läbi oma mälestuse, looga seotuks ning tal ei olegi vabana võimalust edasi astuda.
Inimene vajab uskumuse ümberlükkamist ja seega ta ootab, et lugu laheneks nii nagu tema seda vajab – tema tingimustel – see annaks kinnituse, et ta on väärtuslik, õige ja vajalik – see kustutakse avatud tunde. Tegelikult võib inimene saada ka positiivse tulemuse, kuid see ei rahulda teda, sest tema sees on mälestus oodatud aja pikkusest – tema ei saanud enesele vajaminevat kohe – see on aeg, mil ta oli õhus ja ootas – tema ise hoidis ennast tundena – hirm, solvumine, kadedus, kurbus, viha, raev, väärtusetus jne. Ennast tundena loov inimene on enese vang, kes võtab ise endalt vabaduse kerguse.
Aeg on otsida loo tähendust - tähenduse tähendust. Aeg on vastata küsimusele - mida tegelikult tähendas oma loo üles panemine ja anda aus vastus iseendale. Milline oli loo jagamise motiiv – pealispind ja alateadvuse hoovused – puudutus sündis alateadvuse tähenduse tõttu.
Kirjutan lugusid iseendast ise endale – see oli avastamist vääriv mõistmine, kuid jõudsin sõnani TÄHENDUS – oluline ei ole see, mida mina või teised tegid või tegemata jätsid, vaid, mis on loo tähendus – kuidas mina mõistan ja millise tähenduse oma loole annan ning miks ma seda teen – selgus ja enesemõistmine – loost lahti laskmine on eneses vabaduse loomine ja edasi astumine.
Jagatud loo reaktsioonidele otsa vaadates tundsin, et olin astudes ebaõnnestunud – otsustasin, et ebaõnnestusin iseendana inimeste hulgas, sest ma ei köitnud neid, nad ei hoolinud minust, ei teinud välja. See oli see, millise tähenduse andsin tulemusele ja sealt küsisin edasi, milline oli olnud sammu tähendus – loo jagamine – mida ma tegelikult ootasin ja vajasin, selle elevuse taga, et mul on ja mina jagan. Leidsin enese seest erinevad tähendused.
Peatudes, andes enesele aega mõtestada lugu ja vaadata üle tähendused ja tähenduste tähendused võisin tõdeda, et mina ei ebaõnnestunud oma tegemistes, sest mina ise viisin need lõpuni. Seega mina ei olnud ebaõnnestunud – vaikus või olematu reaktsioon ei peata mind, ma ei jäta oma teed pooleli - mina näen oma loomingut – see on reaalselt olemas ja mina ise annan enesele vabaduse astuda edasi.
Vahetan tähendust – lugu oli üks võimalus, kuid see ei olnud takistus minu teel – minul oli ja on endiselt alles vabadus luua nii reaalses Maailmas, kui ka virtuaalsetes avarustes. Minu töö ja tee on nähtavalt olemas – olen looja. Olen õnnelik arhitekt, sest minu looming ei tolmu sahtlis ega kao eilsesse, vaid see on reaalsus – kõigile nähtav ja vabalt kasutada. See on minu enese valik, millise tähenduse ma valin anda iseendale ja oma loomingule – mälestusest elustuv ebameeldivana kogetud tunne või rõõm iseendana olemisest – mina olen tõeks saanud - minu enese valik ....
Marianne
27.09.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar