Täiesti mõtlematult, kuid täiesti loogiliselt sain katkisest juhtmest elektrilöögi. Kõik käis väga kiiresti – olin keskendunud pistiku seina panemisse, kui ootamatult kuulsin paugatust ja tundsin kerget valu. Sõrmele jäi tahmane jälg, mis tähistas vooluringiga ühendatuse kohta.
Kohale jõudis teadmine, mis ja miks oli aset leidnud – kindla „õnnestumise” nimel oli juhtme ots olnud märjas käes, nimetissõrme vastas. Füüsika seadused pidasid paika – olin need järgi kontrollinud.
Lisaks sellele olin saanud kinnituse, et olin osutanud sõrmega täpses suunas – kinnitus, selle kohta, oli reaalne kogemus – ei olnud vaja ega põhjust, kellelegi teisele osutada - vastutuse pidi võtma see, kes sai reaalse meeldetuletuse.
Seisin jahmunult ja proovisin selgitada aset leidnut – kas peaksin, nüüd, ennast kuidagi eriliselt tundma – kas peaksin, midagi ette võtma. Kõik näis justkui normaalne olevat. Võtsin kätte telefoni ja suhtlesin chatiga – ohtlik, otsi abi, ei tasu oodata, tuleb reageerida.
Juba siis, kui seisin juhe peos, tabasin end mõttelt, et mina ei ole normaalne – minu mõte käis seda rada, et mina ei saa abi otsida – ükskõik, kuidas minuga on, kuid ma ei saa minna, kellegi juurde ega kutsuda endale kiirabi, sest see ei ole õige – minul ei ole õigust ega põhjust, kedagi tülitada – mina ei tohi inimestele valetada ega ennast tähtsaks teha.
Kuidas Sinul häbi ei ole! – Vaata, mida Sina, Minule, tegid! – Kuidas Sinul piinlik ei ole, et teine pidi Sinu peale oma aega kulutama!
Häbi peab olema siis, kui see Sina on haiget saanud, ennast vigastanud, katki teinud ja vajab loo lahendamisel pädevat abi ja reaalset toetust.
Mina ei ole normaalne - sellel hetkel, kui viga tehes, ettevaatamatu olles, enesest mitte olenevatel põhjustel on, kuidagi, ise ennast vigastatud – ei ole hirmu ega rõõmu enese pärast, et olen korras ja terve – ei ole hirmu enese haava sügavuse ees – ei ole häda valu talumatuse pärast – vaid on hirm, kedagi teist tülitada – kellelegi teisele koormaks olla – kedagi teist enese loosse pühendada.
Paaniline hirm ja suutmatus tegutseda – esile on tõusnud informatsioon, mis ei lase edasi astuda, kuigi see kohtub reaalsusega - kui ikkagi on selline viga, et ise ei parane, siis Mina pean, kellegi poole pöörduma – äkki ikka ei pea ehk saan ise hakkama, võib ju olla, et on tühine.
Otsutamatus = abi vajadusest teada andmise võimetus. Möödunu informatsioonile toetumine – Mina, haiget saanuna/ katkisena, teen abi küsides, kellelegi teisele liiga – Mina kasutan teda ära. Mina olen vale ja häbistan seda, kes ennast Minu looga seob.
Meditsiini töötaja töö on aidata inimesi, mis iganes on nendega juhtunud ja millele nemad ise on kaasa aidanud. Meditsiini töötaja poole pöördumine ei ole vale, informatsiooni juurde küsimine ei ole vale – enese, kellegi teise, eest vastutust võttev inimene teab ja kasutab seda võimalust.
Lapsepõlve traumadega on üks huvitav asi – suur inimene, ise, võib rääkida, endale, tegelikkusele vastavaid teadmisi - tema saab kuulata, kedagi teist, kes näeb kõrvalt, kes hindab olukorda ja kes teab, millest räägib – kuid seesama suur ei võta seda informatsiooni vastu – ta ei kavatse seda kasutada – see ei käi tema kohta.
Miks Mina ei võta elutervet ja teadliku inimese informatsiooni vastu – möödunu info, mida ei ole suudetud vastu võtta ja ära sulatada, seisab tee peal ees. Inimene teab, et see, kelle ülesandeks oli/ kellel oli võimalus olla toeks, otsida abi, tagada abi saamine – see inimene vähendas lapse osaks saanut/ pilkas teda valu talumatuse pärast/ süüdistas ja häbistas last, et too teeb meelega teistele tüli – laps teeb ennast tähtsaks.
Väga raske vaimse taseme informatsioon – Mina olen Tema laps = Tema on Minu ema = kuid tema ei ole turvaline, lohutav, hoidev = tema on eemale tõukav, parastav, haiget tegev, üksinda jättev.
Üks hilisem mälestus, mis on osa tervikust – see oli üks mitmest, mis kõik süvendasid sama mõtet – Sina teed ja tood tüli, teised peavad Sinu pärast, Sina ei arvesta teistega.
11 aastane mina. Olin õues, kiikusin, tõmbasin kiige nööre keskele kokku, rõngas tuli konksu tagant ära, kukkusin alla, all oli kivi, mille vastu pahkluu ära lõin, püsti tõusta oli valus – vasakule jalale ei saanud toetuda.
Ema otsustas taksot mitte tellida – ta ei uskunud, et midagi tõsist oleks juhtunud. Siiski otsustas ta mind traumapunkti viia – bussiga sõites. Karistuseks, et tema pidi minu pärast muu kõrvale jätma – pidin ise hakkama saama. See tähendas ca 800 meetrit iseseisvat edasi liikumist bussipeatusesse, bussi tõusmist ja sealt veel mõni sada meeter maad ning järgmised trepid.
Ema kõndis teisel pool tänavat, suu, solvunult, kriipsuks tõmmatuna. Vahepeal oli aedu või maja seinu, millest sain tuge. Vahepeal oli tühjus – ei olnud, millelegi toetuda. Mina ei nutnud, ei kurtnud, ei palunud - vaikisin ja tegelesin edasi minemisega. Mina ei läinud teisele poole tänavat ega ema ei tulnud teisele poole tänavat.
Traumapunktis tehti pilt, mis ei näidanud, et midagi viga oleks olnud. Sain sideme jala ümber. Öö ei olnud kerge ning järgmisel päeval oli jalg sinine, paistes ja jäik. Seekord võeti takso. Sel korral näitas pilt luumurdu. Jalg pandi põlvest saadik kipsi.
Ju see paha meel ja ärrituvus, siis välja valgus, kui esimesel korral käies, midagi viga ei olnud. Mina, tõtt rääkides ja valu kogedes, üksinda jäädes ja ise ennast aidates, olin teisele inimesele liiga teinud – ei olnud kergendust ega head meelt, et lapsega on kõik korras – oli enesele põhjustatu pärast enese tunneteenergia välja valamine – laps oli laiendatud Mina – vanemale oli liiga tehtud, vanemaga oldi ebaõiglaselt käitutud.
Hingamise peatus – ei ole olnud välja hingamist – on kasutada antud informatsiooni järgimine – minuga aset leidnu on tühine, minu haav on tühine, minu valu on tühine – sellest rääkimine on ülepingutatud tähelepanu otsimine, sellele abi otsimine on teise tülitamine.
Olukorra tõsidus – ei loe see, mida teised arvavad või mida teada annavad – oluline on see, millise informatsiooni mina ise endale annan – korrates enesele öeldut ja järgides enese poolt mõistetut – olin Mina ise jätnud ennast toest ja mõistmisest ilma – nägin, kogesin, teadsin, kuid ikkagi nimetasin tühiseks ja enese nõrkust, abitust, lohutuse vajadust valeks – Mina ei tohi, Minul ei ole õigust.
Ei tohi, ei ole õigust = Mind ei kuulata, Mind ei usuta, Mind ei toetata = Mina kohtan negatiivsust ja abist ilma jätmist. Hirm kogeda uuesti - parem on vältida, kui saada uuesti samasuguse kogemuse osaliseks = puudub eluterve ja ennast toetav lahendus, mida siis teha ja kuidas siis olla.
Haiget saanud psüühika – vägivaldne ja vähendav kohtlemine – vastupidine sellele, mida tegelikkuses oli vaja – inimene, kes teadis ja nägi, tegi oma järelduse – inimene, kes teadis ja nägi, vähendas ja jättis üksinda – Maailmas ei olnud mitte kedagi, kes oleks olnud toeks ja mõistnud tegelikkust – 11 aastasel lapsel on jalg valus ja iga samm, mille ta teeb, teeb ta läbi valu ja ta ei valeta ega otsi, sel moel, endale tähelepanu ega tee meelega tsirkust.
Suureks kasvanu lähtub tegelikkusest – kui katki on, kui tõsine on – ka Mina saan ise või tuleb abi küsida. Abi küsimine ei ole häbi ega vale, vaid vastutust võttev samm – Minuga on nii, Mina vajan abi. Pöördun nende poole, kelle amet see on ja, kes oskavad aidata.
Kui tegelikkus ei olegi parandamist vajav, siis on ka meditsiini töötajad toetavad, et läks hästi ja on hästi - parem nii, kui teisiti. Kui tegelikkus ei olegi parandamist vajav, siis saab ka ise kergendatult hingata - on hästi, et ei ole tõsine - on asjad korras, et julgen ja mõistan abi küsida/ otsida.
Lapse, hilisema suure, Achilleuse kannaks on panuse tegemine teisele - loo lahendus on, kelleski teises ja seega on laps, ise, abitu. See teine peab last aitama, lapse jaoks olemas olema - lapsele vajalikul moel. Tähelepanu suundub teise ootamisele ja vajamisele.
Laps annab endale teada, et on olemas keegi, kes peab teda aitama/ saab teda aidata, kuid too ei tee seda - järelikult on kusagil viga, mille peab ära parandama. Viga on lapses, keda ei aidata - tähelepanu suundub enese valena kogemisele.
Lapse, hilisema suure, tugevus seisneb faktidele toetumises - olukord on selline, see ja see on võimalik, see ja see mitte - laps keskendub sellele, mis on temale võimalik - Mina vajan abi/ lahendust - Mina teen ära selle, mis vaja, et abini jõuda - Minul tuleb ära kõndida - teist lahendust ei ole ega tule.
PS ei vajanud kõrvalist abi, sõrmele jälge ei jäänud, tegemist oli "tavalise" tööle suunamisega - selles suunas ja sellise sügavuses oled kinni jäänud.
Marianne
26.08.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar