Oli aeg, mil oli olemine. Lihtsalt olemine, nii nagu oldi. Kuid, siis sündis uskumus – teiste poolt välja öeldud arvamus valitud olemise kohta kasvatas olemas olevast seemnest hirmu nähtavaks. Kahtlus, et – Minus on viga – sai välisest sobiva kinnituse. Väike inimene ei valinud enam lihtsalt olemist, vaid ennast kontrolliva käitumise, et vältida tegevust, mis tähendas valena olemist.
Inimese jaoks on väga raske tuua päevavalgele sõnad – tunnistada üles enese „vead”, valena olemised – oma uskumised. Seda tehes öeldakse välja enese hirm – tõde enese kohta. Tõestuseks on enese peegeldus välisest – sõprade, vanemate, õdede-vendade, õpetajate, naabrite või teiste „abivalmite” inimeste sõnad.
Väike inimene ütles sõnadena välja – „Minu hääl on kole. Mina tean, et see ei ole ilus, sest see on kummaline.” Teiste sõnad näitasid talle ette, et ollakse erinevad, teised on teistmoodi. Üles tunnistamine on sõnastamine – Mina ei saa muuta ega muutuda, sest mina olen mina – vale ja vigane. See ei loe, et ollakse enese moodi ja ainulaadne – enesena olemine ei ole enam väärtus. Enese hääl on lauldes häbi.
Inimene ise ei kuule ega näe ennast sellisena nagu kõrval seisjad seda saavad teha. Seega ta usub, et teistel on põhjendatult õigus öelda välja seda, mida nad mingil põhjusel valivad öelda. Sõprade sõnad ei ole kahtluse all, sest kahtlus oli enne seda juba olemas. Pole põhjust teistele vastu astuda – kehtivat „tõde” ei saa ära muuta.
Mida uskumuse omamine inimesele annab – inimene usub, sest see annab teadmise, kuidas on olla vale ja mil moel olla õige. Valides enesele Hirmu annab inimene endale lahenduse, kuidas tal ei ole julgust olla Mina Ise enese moodi.
Algusest alates inimene valib ja astub, et katsetada, avastada, kogeda iseennast. Sellel teel pöördub ta väliste peeglite poole – nood saavad anda kinnitust tema olemisele õigena või valena – see on tagasiside, mille annavad esimestena lapsele tema vanemad ja selline lahendusviis jätkub perekonna sees, lasteaias, koolis, tööl, sõprade vahel, naabritega jne. Välised vaatajad teavad vastust.
Kui, siis kord, kõlavadki teiste suust sõnad, milles on vastus, eneses olevatele kahtlustele, ja kaasas sellest „nägemisest” sündinud otsus, ongi olemas järeldus - Olen teistsugune, olen imelik ja see tähendab valena olemist. Seda otsust ei muudeta, kuna ei kahelda teiste sõnades, sest tegelikult tuntaksegi ennast teistsugusena. Seega ei peatuta, et mõelda – teiste sõnade taga võis olla vägagi isekas põhjus peidus. Teistel võib olla olemas, eneste pärast, soov muuta inimese olemist – tema enesena väljendumist. Inimene võib olla selle teise jaoks, kuidagi vale, sest inimese enesena väljendus avab tolles teises tunde, mida too tunda ei taha. Mitte keegi ei taha ennast halvasti, ebamugavalt ega iseendana valesti tunda. Seega valitakse välja öelda sõnad, mis peaksid teise vaba iseendana olemise ära lõpetama või vähemalt takistama sellisena olemist.
Väike inimene valib mitte kahelda enese jaoks oluliste inimeste sõnades ja nendega ühes kõlanud otsuse õigsuses, vaid võtta see vastu ja kanda iseennast, kui rasket risti Kolgata teel. Kuidas leida jõudu ja valgust, et hakata kahtlema selles, et teiste arvamus ei pruugi olla tõde ega asetatud vaatepunkt õige? Kuidas näha läbi see, et teistel võivad olla isekatest vajadustest lähtuvad soovid ja sõnad on keeruka malemängu käigud? Inimene ei küsi endalt – Miks peaks teine tahtma valetada või pilti väänata?
Kes tõestab uskumust omavale inimesele ära, et tema iseolemine ei ole vale? Kelle sõnu saab üldse uskuda? Kelle sõnad saavad olla tugevama kaaluga, et jõuaksid muuta otsust? Miks kõlavad kellegi teise sõnadena väljendatud püüded anda teine vaatenurk, hinnang, arvamus, muutmise näitamise võimalus – valedena? Need ei muuda ära seda, mis on – uskumust ise endast.
Inimene on edasi tema ise ja tema sees on olemas mälestus välise peegeldusest – inimene näeb iseennast sellisena nagu sõnad tähendasid – Mina olin, mina olen ja seega mina jään! Oli hetk, mil teiste sõnu kuuldes võttis väike inimene vastu otsuse – Mina olen ... . See väljastpoolt tulnud tõde kinnitas olemas olevat kahtlust. Kuidas peaks inimene leidma julguse avaneda seestpoolt välja, kui väljas on peeglid, mis jagavad hinnanguid ja puudub iseseismise julgus, kui alati on võimalus taaskord kogeda ennast vale ja inetuna. Seega ei taha väike inimene iseendana olemist kogeda – tehtud on otsus – Minu hääl on inetu - ja see tähendab, et tehakse järgmine otsus – Mina ei tohi seda kasutada.
Seega valib väike inimene seda mitte teha – ei laula enam ja kui peaks olema võimalus, et seda tuleb teha, siis sõdib ta erineval moel vastu sellele hetkele. Õpetajad kirjutavad tund tunni järel vanematele teate – Teie laps segab tundi, räägib, ei kuula, kõnnib ringi, on rahutu. Õpetaja teeb otsuse ja see tuleks lastevanematel täide viia - õpetage lapsele oma käitumise kontrollimine selgeks!
Enese otsuseid tuleb täita, need ei kuulu ümbervaatamisele ega kahelda nende õigsuses – need on vajalikud enese jaoks. Seni, kuni ta ei kasuta oma häält laulmise jaoks, teab väike inimene, et ta on õige ja teiste poolt vastuvõetav. Väike Inimene kardab hülgamist.
Teiste sõnad ei muuda inimest, sest igaüks jagab hinnanguid ja arvamusi enese mätta otsast – enese tundeprillidest lähtuvalt ja enese tähenduste, kui märksõnade järgi. Hirmuga ühes olev inimene ei ole teadlik enesest. Uskumusi omamata oli ta küsimusi esitamata olnud lihtsalt olemises – ta on olnud selline, millisena on valinud igas järgnevas hetkes olla – väljendunud ilma piiranguteta ja enesele hinnanguid andmata. Vaba Inimene loob ise ennast – ta voolab vabalt.
Inimene saab peatuda, olla ja mõtestada enese ja enesena olemist – "Mida minu antud tähendus minu enese jaoks tähendab – tähendused on minu enese valitud ja neist lähtuvalt olen mina ise teinud oma otsused, kuidas olen valinud reageerida - Minul on olemas minuu vabadus olla, luua ja valida, kui mina ise seda iseendalt ära ei võta!"
Marianne
24.09.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar