On liigagi tavaline, et iga inimese elus on väga palju selliseid asju ja teemasid, mida temal on raske käsitleda – sageli nõuavad need, temalt, rohkem, kui ta võimeline on. See tähendab, et inimene peab olema suurem, julgem ja tugevam – tegelikust iseendast – olema rohkem ise, kui ta seda on.
Inimese teadlikum Mina annab, olemas oleva informatsiooni alusel, teada, milline valik tuleb inimesel teha, kuid sageli jätab inimene selle sammu astumata, sest ta ei suuda seda teha – selle asemel ta veenab, ise, ennast, et tema ei saa seda teoks teha, tema ei tohi seda teha, tema ei pea seda tegema.
Enese ümber pööramine tähendab teadmist – Mina kaotan rohkem, kui vastu saan – Mina kaotan selle, mida, Mina ise, ei saa endale korvata – lihtsalt ja selgelt – Minul siis ei ole enam ja Mina siis enam ei saa – ja Mina pean sellega üksinda toime tulema, sest, üsna sageli, ei ole mitte kedagi, kes lohutaks ja kaasa tunneks – kes mõistaks seda kaotusevalu, mida inimene ise endale põhjustab.
Pigem on see nii, et mitte kellelgi ei ole temast kahju – teda parastatakse, teda halvustatakse, teda nimetatakse, temast öeldakse lahti – Sina oled vale, ebanormaalne, värdjas, tänamatu, uhke, ülbe, kasvatamatu – osaks saav on Sinule paras, sest Sina oled selle, oma käitumisega, ära teeninud.
Enese valu sisse vaatamine on mõistmine – mitte keegi ei peaks seisma valiku ees – kas Mina valin enese, enesele turvalise koha ja olemise või kas Mina valin, enese hinnaga, selle/ need inimese(d), keda olen harjunud/ õppinud omadeks pidama.
Rahu tegemine iseendaga – see tähendab, et ei sunni ennast tegema valikuid, mis ei ole head, et vältida seda, mida, usutakse, mitte üle elavat.
Rahu tegemine iseendaga on ise endale kaasa tundmine – see valik on väga raske ja sellepärast on mõistetav, miks seda valikut olen edasi lükanud ja proovinud teha kõik, mis võimalik, et seda ära hoida. Mina ise mõistan ennast ja Mina ei mõista ennast hukka, vaid toetan valikutes ja saadan teekonnal ja elan, enese valikud, üle, sest Mina ise tean, et need on olnud vajalikud.
Usalduse kaotus – see on teadmine – see inimene/ need inimesed ei ole, Minu jaoks/ Minu vastu, turvalised – temaga/ nendega ühes olen ohus, vägivallaga koheldud, vähendatud, välja jäetud, eraldatud, hukka mõistetud, valeks nimetatud – Minule on EI öeldud. Minu soovile ja vajadusele – olla iseendana ja kogeda turvalist ühes olemist – on EI öeldud.
Inimene jääb emotsionaalselt sõltuvaks sellest teisest, kes on võimeline ja valmis temaga, emotsionaalselt, mängima – olema olemas ja vältima kontakti, naeratades suhtlema ja vihates vastama, paitusega saatma ja jõuga lööma, hellitusnime kasutama ja vähendavaid nimetusi andma, toetuse andma ja võlglaseks nimetama.
On hea ja on halb – mõlemad pooled on võimalikud ja reaalselt teostatud. On loomulik, et inimene tahab püsivat pinda, et see parim, mis ja kuidas on võimalik, jääks püsima. See teadmine, et on võimalik, muutub lõksuks – see on see, mille nimel püüeldakse teise poole ja proovitakse olla õige, et kindlustada, selles kohas/ selles suhtes, enesele vajaminev – hellus, headus, võimalused, toetus, koos olemine.
See on hirm ja ennast päästvad/ säästvad/ maandavad lahendused, mis saadavad teekonnal, et tulla toime nendel hetkedel, kus head ei ole, vägivald on tavaline, vähendamine reaalne ja see ei lõppe ära – Minu Ei, ei peata, ei muuda seda ära – Mina ei saa tagasi seda paremat, õigemat, head.
Mina olen sellest ilma jäänud – Minul on see olemas – vaimne tasand pendeldab nagu jo-jo – ärevus, hirm, paanika, sundmõtted, väärtusetus, enesehävituslikud teod/ plaanid, enese valena kogemine ja nägemine.
Manipuleeriva käsitluse tulemus - vastutus on Minul endal – Mina ise põhjustan enesele osaks saava. Haprust ja haavatavust süvendab teadmine - Mina ise ei saa seda ära hoida – see ei allu Minu kontrollile – Mina saan olla vale, selles, mis veel eile oli õige – kuidas alles hetk tagasi oli tavaline. Mina ei tea ette, mis ja kuidas on järgmine vale väljendus, olemine, tegu, mis toob kaasa vägivalla ja vähendamise.
Sõltuvuslik ühenduse vajadus ja hoidmine on täiesti mõistetavad, kui vaadata otsa põhjusele – inimesel on vaja informatsiooni, et temaga vältimatult/ kohustuslikult seotud keskkond on temale turvaline – teda koheldakse/ hoitakse seal ja selles hästi – temal on kindel teadmine olemas ja ta ei pea kartma enese pärast.
Kui inimene on oma vajadusest, turvalisuse järele, sõtluv - siis on tavaline, et temaga seotus on olemas see üks, kellest lähtub vägivaldse käitumise kasutamine ja normaliseerimine – teised nõustuvad, vaikivad, toetavad, teevad kaasa, kuid too üks on see, kes suudab mõjutada ja muuta kogu keskkonna dünaamikat ja seega on loomulik, et turvatunnet vajav inimene kinnitab oma tähelepanu sellele inimesele – otsib/ vajab tollega kontakti – üritab tollele meeldida, kasulik olla.
Liider on see, kes on andnud teistele teada, et nood ise ja nendega seonduv sõltub temast – tema tähelepanust, ressurssidest, headusest – tema määrab ja otsustab. Loomulikult on ta andnud teada, mis saab siis, kui teda ei kuulata, temaga ei arvestata = tema on see Kes suudab muuta ja mõjutada teiste inimeste elu ja olu – tema suudab teha teiste elu hirmud tõeks - kuna ta on seda tõestanud, siis ollakse kuulekad.
See üks, kes on liider – tema vaimne tase on keskkonna vaimseks tasemeks – tema põhi mõtted ja väärtushinnangud on need, mis on kasutusel ja mida järgitakse. Seega on mõistetav, et meeldida ja õigena olla püüdja teeb seda nendel tingimustel ja alustel, mis on tema jaoks maha märgitud.
Keskkonna vaimne ja füüsiline liider annab – manipulatsioone ja passiivset/ avatud agressiivsust kasutades teada, kuidas temaga peab käituma ja millised õigused on/ milliseid ei ole sellel teisel, kes temaga ühes tahab olla.
Keskonna vaimne/ füüsiline liider on lapse tasandile pidama jäänu, kes on suutnud luua endale laiendatud Mina, mis tagab temale vajaminevad väljendused, võimalused, lahendused – temale ei öelda EI – on tema õigus, et tema vajadused on esimesel kohal ja tema poolt kasutatu õige – tema Mina püsib samal tasandil – seda ei suudeta vähendada – seda kinnitatakse üle, seda „austatakse” ja tunnustatakse.
Inimene on saavutanud enese vaimsele tasemele vajaliku keskkonna – seal ja selles on nii nagu on temale vajalik – ta ei koge enese vaimset piiratust ja kui tema tunded muututvad, temale endale, talumatuks, siis on tal olemas see teine/ need teised, kelle vastu ise ennast maha laadida, kelle arvelt oma Mina tõsta ja tõestada.
See tähendab, et ühisest, mis koosneb kõikidest nendest, kes sellest osa on – sellest ühisest on saanud, kellegi isiklik omand – see inimene on üle enese ja teiste piiride läinud ja kontrollib seda keskkonda. See on Laps, kes on loonud endale, olemas olevast, turvalise Maailma ja hoiab seda sellisena – kõik vale on jäetud välja või, kui ei saa välja jätta, siis hoitakse seda vähendamise ja vägivallaga kontrolli all.
Laps, kes on sündinud vägivalda ja vähendamist kasutava inimese ellu/ kasutavasse keskkonda – on valinud endale õppetunni – mida Mina sellises olukorras teen – mille/ kelle Mina valin. On tavaline ja loomulik, et laps peab õigeks valida Omad – valida lähedased ehk lähedal olijad. See on normaalne, lapse normaalsust tõestav samm = tema on õige ja käitub õigesti.
Tegelikult on inimlapse ülesanne koguda kokku informatsioon, töödelda seda ja teha, selle alusel, ISEENDA teadlik valik. Mina, inimesena, enese elus – Mina vastutan enesele osaks saava ja enese poolt loodu/ valitu eest – Mina olen see, milles osalen ja mille olema loon.
Elades vägivaldses ja vähendavas keskkonnas ning alludes selle liidri nõudmistele – olen, Mina ise, teinud enesest pantvangi ja võtnud ise endalt vabaduse – kõik see, kuna ootan ja vajan Minu otsust muutvat informatsiooni – Mina saan jääda, kui Mina olen oluline ja Minule ei tehta haiget.
Väikene laps, kes hoolitseb enese turvalisuse eest – ta on mõistnud, et tema ei saa ära minna, temale ei ole mujal kohta – seega, tema peab tegema, ennast ümbritseva keskkonna iseendale turvaliseks = tema peab ootama seda informatsiooni, mis selle tõeks saamist kinnitab ja seega ta on ja jääb ja loob ise endale uskumused, miks ta tahab, ühes edasi olla ja, kuidas ta teist oluliseks peab.
Tegelik põhjus, miks ta on teise, enese jaoks, oluliseks teinud - teine saab anda temale emotsionaalse kindluse ja püsivuse – teine on lapse ankur ja lapse võti, olemaks seal, kuhu tema kuulub ja milles on temal õigus olla - kasutusel oleva Mina pildiga kooskõlas olev olemine ja kuulumine.
Paradoks – Mina saan kõik, kui Mina jään kõigest ilma – olla või mitte olla – küsimus on selles, kuidas olla – millise kvaliteediga enese elu elada.
Inimene jääb senikaua, kuni tema Mina kriis kestab - ta ei ole enesele öeldud/ näidatud EI-d vastu võtnud ega ole sellega arvestanud. Alles siis, kui ta nõustub ja arvestab teise inimese valikuga, siis saab ta vabaks ja astub/ asub enese teele.
Marianne
07.08.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar