Inimene, kui kunagine laps, ei tule tühjusest ega alga olevast hetkest – inimene tuleb teda ümbritsenud, kasvatanud ja kujundanud informatsiooni väljadega koos olemisest ja kokkupuutepunktidest.
Inimene on saanud kasutusele teda ümbritsevate kasutuses oleva informatsiooni – on teda ümbritsenud/ kasvatanud inimeste/ keskkonna vaimse avatuse/ piiratuse märk, kas lapsel on õigus enese informatsioonile ja olemas oleva valikulisusele/ ümber vaatamisele või ta peab kuuletuma ja, ilma filtrita, info vastu võtma ja seda kasutama hakkama.
Vägivalda ja vähendamist kasutavas keskkonnas on käibel informatsioon, mis on täidetud kindlate uskumustega, kontrolli mehhanismidega ja tõrkega, võtta vastu uusi teadmisi ning veel suurema takistusega uurida/ lahti lasta käibel olevast.
See tähendab, et inimesed ei tee tööd, oma vaimsel tasandil – nad reageerivad, päästikutest vallandunutena ja siis nad õigustavad seda, mida tegid ning tõestavad, et neil oli põhjus olemas – teine sundis sel moel käituma – seega ei olnud neil teist valikut. Ära ole ega ära tee, siis Sina ise ei koge!
Vaimse piiratusega inimene on sõltuv oma väljenduste vabadusest – võimalusest reageerida nii nagu tema mingis kindlas hetkes valib, tahab, vajab – see on tema normaalsus ja teda segavale olukorrale/ tema sees olevale häiritusele lahendus.
Nii nagu on tüüpiline sõltlasele – vägivalda ja vähendamist kasutava inimese käitumine ei ole temale endale probleem – tema ei näe selles valet ega tegelemist vajavat teemat. See on lahendus, millele oli põhjus olemas ja, mis töötas, inimese jaoks, vajamineval moel – see on tema normaalsus.
Lisaks sellele on inimesel olemas enese õigus – seega on loomulik, et inimene ei näe enese kasutuses olevat lahendust/ kasutatud väljendust probleemina – tema probleem algab alles siis, kui ta ei saa seda enam kasutada, kui sellele, kui valele, tähelepanu juhitakse ja selle kohta aru päritakse.
Enesele valitud lahendus/ väljendus, millest kinni hoitakse, on sõltuvus nagu iga teine – inimesel on seda vaja – ilma selleta ilmnevad ärajäämise nähud ning inimene on abitu ja kaitsetu = ta ei saa seda, mida tahab. Inimene on ise ennast sellega samastanud – see on tema normaalsus ja tema Mina, vääramatu ja vaidlustamatu, õigus.
Siis, kui inimesele keelata tema Minu Oma/ Minu Mina või nimetada inimene valeks, juhtides tähelepanu tema käitumisele, väljendustele, väljamõeldud õigustele, siis saab probleemiks see, kes keelab, tähelepanu juhib, teisiti tahab, samas kohas teistsuguse informatsiooni välja toob.
Siis reageerib mingis x vanuses laps, kes jonnib, solvub, vihastab, manipuleerib, lööb, karjub, trambib, jne – kuna tema Mina ei tunnistata, kuna temalt võetakse mänguasi ära, kuna teda keelatakse – lapse mõistus ei võta vastu keelu/ muutuse soovi põhjust – laps ei suuda toime tulla informatsiooniga – emotsioonid löövad üle pea.
Inimene, kes reageerib vägivaldselt ja vähendavalt, on lapse tasandile pidama jäänud – tema on vaimselt piiratud – tema kasutuses on, endiselt, väikese lapse mehhanismid ja reaktsioonid. Ta blokeerib ennast informatsiooni eest, mis talle ei meeldi/ mis teda häirib/ mida ta ära süüa ei oska, ei taha, ei saa.
Ära blokeeritud informatsioon tähendab, et esimene sõnum, mis kohale jõudis ja millele inimene reageeris, on inimese mingi Mina reaktsioon – ilmnes vajadus ise ennast tõestada, kaitsta, midagi vältida, muuta – alateadlik/ harjumuslik/ sõltuvuslik/ Minapildilik automaatsus.
Reageeriv inimene kohtus informatsiooniga, milles sisaldus midagi sellist, mis teda isiklikult puudutas – lapse tasandil olija ei ole harjunud/ õppinud informatsiooni, enesest eraldades, taluma, koguma, vaatlema ja töötlema – ta on alles sellel tasandil, kus tunded tulevad sõnumeid tooma, kuid selle asemel, et lugeda tunnete abil nähtavale toodud informatsioon läbi – keskendub inimene tunnete tundmisele ja tundeenergia loomisele, sest sõnum on tema sees, mitte temast väljaspool.
Just siis on inimene hädas enese sees olevate tunnetega ning vajab enesele laiendatud Mina, kui kohta, kuhu ise ennast laiendada ja lahendada. See on see hetk, kus häiriva/ puudutava info edastaja/ vahendaja muutub objektiks, keda on õigus/ põhjus vägivaldsel, vähendaval, manipuleerival moel kohelda.
Mis siis, et lahendusega kohtunul/ lahendusega koheldul on paha ja saab elutervelt ning teisiti – lapse tasandil püsivale inimesele ei ole seda teisiti vaja. Tema ei taha enese tegude tagamaad mõista ega enese aja lugu lahendada – inimene tahab VABALT ja PIIRIDETA väljenduda ning enesele omast kasutada nii nagu see tema jaoks õige on. Minu Mina õigus.
Sõltlast ei saa ega ole vaja päästa – teda ei saa päästa, sest sõltlasel ei ole seda, millest oleks, teda, vaja ära päästa – teda ei saa päästa ehk kaitsta ise enesest rahuldust saavast käitumisest ega ise ennast rahuldavast tegevusest.
Sõltlast ei saa päästa = lõpetada tema tegevused, kui tema ise valib ennast kahjustava tee – kahju saab olla inimesest, kurb saab olla inimese pärast, kuid sõltlane valib enese sammud ja seega on tal põhjus ja õigus kogeda nende tagajärgi.
Sõltuvus on mingi Mina õigus ja seega inimene kaitseb enese õigust, iseendale. Lapsel on õigus vanemale, kes ei jäta teda üksinda = lapsel on õigus - suurele, tugevale, võimekale, raha omavale, teadlikule, asjalikule, lahendavale, turvalisele - inimesele, kes võtab, ise, vastutuse lapsele mitte kuuluva/ raskusi toova eest.
Vaimselt lapse tasandil olev inimene teab, et tema on see, kellel on õigus/ vajadus Vanemale = vanema asendajale, keda on võimalik lapsele lubatud moel = vahendina kasutada. Selleks saab see, keda on võimalik selle rolli kandjaks sundida või kes ise valib seda rolli kanda.
Olgu tegemist vähendatuga või vabatahtlikuga, tegu on kindla rolli võimaluse saanud inimesega, kes ei näe/ ei tea väljapääsu või kes ise kasutab olukorda ära – mõlemal juhul on tegemist inimesega, kes on jätkanud enese alateadvuses olevat mustrit – mingi Minapildi järgimist siis, kui enese rollile on vastaspartner olemas.
Olles suur ja enam mitte laps, on inimene asendanud ühe oma rolli partneri teisega ja on samal moel nagu enese eelnevas – tegemist on lapsega, kelle jaoks on olemas Vanem/ Oluline teine ja laps teab/ usub, et see teine tegeleb lapse jaoks raske, ebameeldiva, ebamugava, valega ning laps saab tolle teise poole pöörduda ning teise poole ja peale ise ennast laiendada.
Olles see, kes on nõus Vanema asendajaks olema või see, kes ei tea/ ei näe sellest väljapääsu - on tegemist inimesega, kes on asendanud tegeliku enese vajaduse, teise vajaduse rahuldamisega - laps, kes ei saanud vanemalt vajaminevat - laps, kes sunniti vanema jaoks Vanema asendajaks.
Mõlemaid osapooli iseloomustab vaimse tasandi piiratus – kogu lugu korduma suunav informatsioon püsib suletuna ja muutumatuna – see lihtsalt on kasutusel. See on, midagi sellist, mida ei vaidlustata – selle asemel vaidlustatakse rolle, kes on õige, kellel on kohustus kanda Vanema rolli ja, kellel on õigus Minale = Lapse rollile = olla see, kes saab õiguse seada oma vajadused esimesele kohale ja kellele jääb õigus teha oma vajadustest teis(t)e ülesanne/ülesanded.
Olles vägivaldselt ja vähendatult koheldu või olles teise ära päästja, tuleb mõista, et on oldud sõltlane, kes on vajanud teist kindlasse rolli või ollakse sõltlase kaassõltlane, kuna on jätkatud harjunud moel – on hoitud enese sõltuvust alles ja on aidatud teisel oma sõltuvust alles hoida – seda on tehtud enese hinnaga – kogemused on olnud vahetud ja vaimse taseme piiratus on jätkunud.
Sama nagu sõltlane, kes valib enese, sama moel tuleb ise ennast valida, kuid teha seda teistmoodi ja teistel alustel. See tähendab, et enam ei ürita teha, endast, Maailma naba – seda, kelle vajadused on esimesel kohal – et, kui on kuum, külm, nälg = vaimne piiratus, siis on õigus sellest teada anda ja vajaduste täitmist nõuda = kustutage, lahendage, leevendage, lõpetage, vähendage – Mina ei talu enese energiat = andke Minule teine informatsioon ja Mina ise saan luua ennast teist moodi olema, et ise ennast teisiti kogeda ja näha.
Teadlik enese valimine tähendab, et ei vaidle vastu, ei õigusta enese valikuid, ei tõesta enese rolli, ei proovi teist ja tema väljendusi/ lahendusi muuta = ei võitle ega tegele teise sõltuvusega, vaid kasutusele tuleb otsene kõne – Minuga nii ei käituta, Mina sel moel ei nõustu, Mina sel viisil ei vali. Selgelt nähtavaks saab peatumine, piir, punkt.
Kaassõltlasena olemine tähendab, et inimene on teisele inimesele truu = tema täidab oma rolli, tema teab oma kohta, tema teab enese Mina. See tähendab, et laps hoiab ühise elu kulisse ja vanema head nägu = laps hülgab iseenda ja nõustub enesele osaks saavaga = ta ei küsi abi, ta ei otsi abi = tema jääb ja on nii nagu kõik oleks okey = see kõik, selleks, et vanemat päästa ja säästa.
Laps ei anna vanema kohta halba informatsiooni – tema ei käitu nii nagu teised - tema ei hülga, tema jääb – vanem saab temale kindel olla. Laps kaitseb enese vanemat, et toda valesti ei vaadataks, et vanemat halvasti ei koheldaks, teda halvustavalt ei nimetataks – mis siis, et vanem teeb ise, lapsele, haiget ja kohtleb vääralt ja selle eest oleks ta kohustatud vastust andma, kuid laps on selle endas teiseks keeranud – tema talub, sest tema on ära teeninud/ tema mõistab vanema raskusi – seega tema ei reeda.
Ega laps ole selle ülesande endale teadlikult andnud – teda on selles suunas juhatatud – Kuna Sina oled, siis Sina pead – Kuna Sina oled saanud, siis Sina pead – Kuna Mina olen Sinu Ema, siis Sina pead – kui tahad Minuga koos olla, siis Sina pead!
Lisaks sellele valitseb ümbritsevas keskkonnas informatsioon - Meie oma Emast/ Isast sel moel ei räägi – Oma Emale/ Oma Isale sel moel ei tehta – Sina, rääkides väljamõeldistest, häbistad Mind/ perekonda/ suguvõsa/ Meie head nime – Sina oled kasvatamatu, häbitu, vale, nagu teised = Sinule ei ole Meie hulgas kohta.
Lapsele antakse valida – kas olla ühes või saada halvustava, vähendava tähelepanu osaliseks. Temast endast sõltub, kuidas ja mil moel tema elu on võimalik. Raske valik, millel on üks tee – laps ei mõista elu ilma vanemata/ omadeta – üksinda, eraldi, välja jäämine tähendab surma, kaitsetust – Mind ei ole, siis, olemas.
Sinul peaks häbi olema – Sina ei ole OMA Ema ära teeninud/ Sinul ei ole OMA Emale õigust. Kui Minul ei ole OMA Ema, siis Mind ei ole olemas. Minul ei ole OMA Ema, sest Mina ei ole teda ära teeninud – siis on Minul häbi, kuna olen Vale – olen valesti olnud, valesti teinud, valesti käitunud = Mind on õigus karistada.
Häbi ei ole inimese aus, ehe, loomulik reaktsioon - see on, kellegi teise sõnad, pilk, hääl, informatsioon, puudutus - Sina pead sel moel olema, sel moel tundma = sel moel kogetav ja nähtav olema. Sellest koolitusest saab iseeneselik enese muutmise kasutusele võtmine - siis, kui Mina teen/ olen, siis, kui Mind nähti/ vaadati - siis Mina tunnen ise ennast sel moel, sest Mina olen selline - nägemus, häbi kaasa toonud põhjustest.
Keskkond ja süsteem, kus kunagi õigeks ei saa, kus kunagi aus ei olda, kus vastutus jäetakse teisele - see on koht, kus inimesena kasvamine tehakse eksimuste ja valede käitumiste/ valikute korduseks - eksitakse rollina, teise rolli vastu - õige saab olla siis, kui olla õigena - rollile, rolli kuulekana.
Siia kirjutatuna on selge, kuidas kohustuslikuks tehtud informatsioon on last käsitlenud ja tema vaimse tasandiga manipuleerinud. Tegelikus elus ei ole lapsel sellist mõistmist ja avarust ega pidet, et sellisele info edastusele ja sisule kriitiliselt otsa vaadata – lapse elu on siin ja praegu ja temal tuleb selles ellu jääda.
Teadmine - on võimalik, et Minu Ema ei vali Mind ja, siis Mina jään üksinda – see käivitab ellujäämise vajaduse ja laps teeb kõik selleks, et ise ennast alles hoida = olla roll, kellel on partner olemas. Selle jaoks, et omada erilist ja ainsat, olulisimat, olulisima rolli partnerit - on vaja endale MINU OMA Vanem kindlustada – olla nii nagu on õige - siis olen Mina olemas.
Minuga on midagi valesti, kuna Minu Ema ei taha Mind = tema ütleb, et tema ei ole MINU OMA. See on eksistentsiaalne kriis – Kes Mina siis olen. Kõigil on, kuid Minul ei ole – Mina ei ole normaalne = Mina olen erinev, värdjas, vale. Ennast ümbritseva tähelepanu talumatus – enese valena kogemine ja nägemine - olla enese Mina pilt on talumatu.
Minuga on valesti/ Mina olen vale - see on keskkonnas valitsev info - iga vanem tahab oma last - see on normaalne. Kui vanem karistab last või ei taha last, siis on põhjus lapses - on normaalne, et vanem armastab oma last.
Infoga täidetud keskkond tähendab erineval moel, samasisulist, edastatavat kinnitust sellele, mis on normaalne, mis mitte.
See tähendab, et tegelikkuses samastatakse roll inimesega - oled Ema, siis oled selline - oled Laps, siis selline.
Rolliga seonduvast hälbimise kohta antakse teada - ei ole õige, on vale, tee ise ennast korda.
Unustatakse ära ja jäetakse kõrvale, et enne tuleb ja põhjaks on inimene - iga inimene ei taha last (üldse või sündinuna) - inimene valib ise enda elu.
Inimese valikuga kohtunud Laps jääb, keskkonna ja informatsiooni survel, häbi tundma ja ise ennast valeks pidada - tema ei saa enese lugu korda teha - tema on põhjus, et temal Oma Ema/ Oma Isa ei ole.
Inimene saab olemas olla ja inimene saab ka last kasvatada, kuid küsimus on selles hinnas, mis see võimalus - Ema/ Isa on lapse elus osaline - lapsele maksma läheb.
Mõtte töö tulemus. Lapseks olemine tähendab, et Mina olen olemas, kuid ise ei saa, VEEL, kõigega hakkama. See tähendab, et see, kes kannab Minu eest hoolt, see otsustab ja valib, mis ja kuidas on Minule võimalik/ Minuga õige. Tema valik ja tahe saab Minu osaks.
Elu tabab, kuid ei tapa – teine inimene tõstab käe ja tapab. Mõistmine ja vahe tegemine – Mina räägin inimesest – Mina räägin inimesest, kes kannab rolli nime – see nimi on olnud kattevarjuks tegudele, mida inimesel ei ole õigust, teise inimese vastu, teha.
Räägin inimesest, kes sai ja tahtis teha, kuna kasutas ära võimalusi – tema oli lapsele sobivas läheduses ja, senise läheduse säilitamiseks, näitas ette ja tõestas ära, kuidas laps temast sõltub – veenis last selles, et ilma Vanemata laps ei saa, üksinda ei saa ja keegi teine teda ka ei taha.
Sel moel manipulatsiooni kasutanu ei austanud, ei arvestanud, ei hoidnud ega toetanud inimlast, vaid, toetudes rollile, rahuldas enese vajadusi, teist ära kasutades, teise vastu olles ja teist allutades. Vale informatsiooni luues, kasutades, ainsana hoides, aitas kaasa ajukahjustuse algusele ja süvenemisele ning tegelikust enesest vähendatud ja vale Mina pildi loomisele ja alles hoidmise kohustusele survestades.
Siis, kui üks on, siis teine ei ole ega saa olla. Laps ei saa olla tähtis ega oluline = lapse inimlikud/ kasvamisest tulenevad/ elulised vajadused ei ole olulised, on vanemalt vähemaks võtvad ja vanema vastu valed - lapsel ei ole seda kohta, kuhu ega seda, kelle poole pöörduda - tema on enesega üksinda ja tema vajadused on valed, ebakohased, ülekohtused.
Laps teab oma kohta - vanem on andnud teada - Minu Mina õigus – Minu roll on tähtsam ja seega olen Mina olulisem = Minu vajadused on esimesel kohal, tähtsamad ja koheselt lahendust vajavad = Minul on õigu Oma Lapsega teha seda, mida ja kuidas Mina õigeks pean – Mina olen tema Ema/ Isa = Laps on Minu Oma = keegi teine ei sega vahele ega tule ütlema, kuidas Mina pean või Mina ei tohi.
Mina armastan oma last, Mina ju kasvata(si)n ja toidan/ toitsin teda, Mina olen talle kõik andnud - tema on tänamatu, tema ise on põhjus, et temaga peab karm olema ja teda peab karistama. Häbi tal olgu, kui ütleb Oma Ema kohta valet ja esitab Oma Emale tingimusi. Mina olen lapsele teada andnud, mida tema tohib ja mida mitte - laps ise valib, kas ta saab karistada või mitte. Mina ei löö, kui laps ei ole andnud selleks põhjust.
Lapse ootus ja lootus, et oleks normaalne ja õigesti, väljendub ka aegu hiljem. See on see pärast välja voolavad tunded ja sõnad - sai Minu osaks, Mina pidin kogema - olen Hüljatu, olen Ohver - Mina pean kohtama õigust ja kogema tunnistamist = Mina saan, Minule kuuluva, õige tähelepanu ja kohtlemise, osaliseks.
See on see kadedus, solvumine, viha, kibedus - Kus Sina siis olid - Mina olin, selles ja selles, üksinda - Miks Mina pean olema, ainult ja ikka, üksinda ja ise - oleva aja, suure aja, teekond ja sammud on kannatus ja on ülekohus. Korduvalt.
Inimene ei mõista, et tegemist on aegade ühendumisega - möödunus kohtas inimene samasugust situatsiooni ja möödunus koges inimene samasuguseid raskusi - see on tolle aja lapse sõnum, iseendale - Mina mõistan ise ennast - siis oli Minule tuge ja mõistmist vaja = siis oli Minul raske - siis olin Mina, veel, väike ja abitu.
Inimene, kes ei saa aru enesega toimuvast - kogeb tundeid, millega laps oskab endale kirjeldada enesele osaks saavat. Suur, kes kogeb ülekohut ja näeb karistust, sest teda ei aidata ja tema on üksinda ja elu on raske, toob mängu karma ja saatuse, et anda endale teada - midagi ei muutu.
Minu elu ei muutu - kõik on see sama vana jama, sest Mina olen Mina - see on laps, kes kogeb ja näeb üksindust ja teab, et temal on olemas Ema/ Isa, kes saaks toetada ja aidata, kuid ei vali seda teha, ei vali seda teha lapsele vajamineval viisil ja ajal.
Vaimse kasvamise teekond - kasvada Lapsest inimeseks, kes on olnud laps - sellise lapsepõlvega nagu see oli ja sel moel elule vaatavate ja elu lahendavate inimestega ühes nagu nood olid. Teist ei olnud, teisi ei olnud - see ja selline oli võimalik.
Mind ei määra minu minevik - olulised on kõik, minevikust olevikku, tehtud sammud ja valikud - ausad ja nähtaval olevad ja nähtavaks saavad - need räägivad minu aja loost ja minu kasvamise teekonnast.
Marianne
04.08.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar