„Laps on alles väike – tema unustab kergelt. Kõik läheb mööda, pole midagi - ta on alles laps. Ega Sa tita ei ole, et nii tühise asja pärast pillid.”
Kord kasvab iga väikene laps suureks. Vahel on see suur laps katkine täiskasvanu, sest tema mäletab, et on olnud aegu, mil ta oli laps, kuid ei olnud Inimene. Suurtel inimestel oleks kui suurem õigus olla, valida, käituda, teha, öelda, ennast välja elada. Teadagi – ühe suure inimese elu on palju raskem, sest temal on kohustused, töö, laps(ed), mees või naine, vanemad, majapidamine, maksud ja veel palju muud olulist ja segavat nii, et enese jaoks ei jää aegagi. Seega olgu laps vait ja ärgu segagu - „Laps räägib siis, kui kana pissib!”. Laps kannatagu ära, sest suure elu on olevas hetkes olulisem ja tähtsam. Suurel inimesel oleks justkui õigus olla väiksemast inimesest üle.
„Elu on palju julmem ja karmim, seega ärme hellita teda. Olgu nüüd raskem, siis on pärast kergem. Mis viga vinguda, kui meil oli omal ajal palju raskem, nüüdisaja lastel on palju kergem ja üldse ...”
Lapse muret ei võeta tõsiselt. Lapse teema teeb oma tühisusega nalja või hoopis vihaseks – saa ise, tee ise, oska ise, õpi ise, lahenda ise oma elu ära. Laps ei tuleks ega otsiks abi, kui tema saaks ise. Ise saamise korral ei oleks tegu temast endast suurema murega. Enesest suurema murega abi otsiv laps valib vaikimise, kui ta ei leia tuge ega mõistmist. Laps valib vaikimise, sest on õppinud õppetunni, et kui temast enesest ei piisa, siis ei olegi kedagi teist, kes lahendaks mure ära.
Soome kolides oli noorem poeg veel 5 aastane. Eelkooli minnes ei osanud ta soome keelt kõnelda ega saanud sellest, midagi ka aru. Seega ta erines teistest ja kohe väga palju. Ellujäämiseks oli vaja olla osa – olla heakskiidetud kaaslaste poolt. Seega ta ei protestinud, kui ta pidi olema selline, millisena teised olid nõus teda enese hulka võtma. Kui tema nimi vahetati välja, siis ei olnud tal valikut – see oli lihtsalt tema elu. Nimesid muudeti ka teistel – sõprade vahelised sõnamängud. Poeg tuli ja küsis abi, kui vahetatud nime kasutas ka õpetaja. Kuid ka vanematest ei olnud abi kohas, kus meid polnud juures. Kui läksin ja kõnelesin poja murest, siis naeris õpetaja mind välja, et mitte keegi ei suuda päästa mitte kedagi hüüdnime käest ära – harjugu ära. See suur inimene kasutas valet nime edasi, kuigi ta oli teadlik, et laps seda ei soovinud.
"Mis see laps ka teab – tema ju ei tea, mis talle päriselt hea on!"
Nimi jäi kaaslaste hulgas külge ja kõndis kaasa ning soomele omasel moel kasutasid seda ka sõprade vanemad ja teised täiskasvanud. Pidavat olema hellitusnimi ja kergem öelda, kuid mitte keegi ei peatunud ega küsinud, kas ka lapsele endale see nimi meeldib – kas tema on nõus olema teine.
Kõik see oli siinse aja alguses ja kuigi vale nimi riivas kõrvu, siis elasime poja kõrval oma igapäevases rahus edasi, kuid meie ei käinud tema nahas temaga kaasas. Kasvades inimene koorub ja avanevad erinevad hirmud ning selginevad peidetud lood. Eelmisel nädalavahetusel jõudsin mõistmiseni, et elukoha vahetusega vahetus tegelikult ka tema nimi, sest pärismaalased nimetasid teda enesele suupärasega. Hüüdnime kasutus on olnud valdav ning leidub inimesi, kes ei ole kunagi õiget nime kasutanudki.
Sellel teel hakkas poeg uskuma, et tema õige nimi on siin maal kole ja vale, sest soomlased seda ei kasuta. Proovides erinevatele inimestele mõista anda, et nii ei ole õige teha, kuulsime vastu, et õige nimi on liiga keeruline. Justkui peaks eraldi nõusolekut küsima, et sellel lapsel on ka oma nimi olemas ja palun kasutage seda. Kõigil peaks olema justkui õigus omale nimele, kuid – heal lapsel mitu nime, sõbrad ikka ütlevad, proovime meeles pidada – uskumatu, aga tõsi, kuid tuli ka selliseid vastuseid nagu – me ei tule samal ajal, sest meie ei aktsepteeri lapse soovi ning ühe nime teema ei ole meie laste omadega võrreldes üldse oluline.
Avatud loo serval seistes ja selle ulatust nähes tundsin ennast emana ebaõnnestununa – mina ei olnud mõistnud oma last ega näinud tema raskust. Kuid tegelikult oligi olnud seda keeruline näha seni, kuni laps valis vaikimise. Poeg avanes, kuna ta oli kasvades jõudnud sellesse punkti, mil ta oli võimeline, toetust kogedes, ise oma nime eest seisma. Ta vaatas otsa oma hirmule, kui ütles välja, et tema ei uskunud, et tal on õigus olla Hendrik, sest tema ise oli ju nõustunud selle kasutamisega ning pealegi on teistele tema nimi keeruline ja selle kasutamine harjumuspäratu.
Inimeste mõtlematud harjumused – tehakse, sest on tehtud. Ei peatuta ega mõelda, mida tegu, olemine või sõnad, iseenesele või sellele teisele, keda kõnetatakse või puudutatakse, tähendavad. Inimese harjumus on osa inimesest – oma osa ja enese õigus. Inimene ei taha oma harjumusest loobuda – ta ei taha peatuda, et vahetada oma automaatne reaktsioon mõtleva inimese, olevas hetkes tehtud, valiku vastu välja.
Marianne
04.10.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar