Häbi ja hirm – vaadata tagasi, enese möödunusse. Häbi ja hirm – üles ja tõeks tunnistada, enese valikuid ja samme. Häbi ja hirm – olla seotud möödunu enesega – Mina ei saa, midagi muuta ega teiseks teha – kõik jääb nii nagu see olema sai – Mina olin, tegin, valisin – Mina ise, ei keegi teine.
Häbi ja hirm – kui möödunu tuua tänasesse päeva ja sellest rääkida. Häbi ja hirm, kui keegi möödunust tuleb ja avab enese mälestused. Mida, siis Minuga tehakse – mõistetakse kohut, mõistetakse hukka – tuleb karistust kanda – häbeneda, ära minna, kaotada, kannatada, et korvata, midagi olnut ja kuidagi tehtut.
Möödunu raskus, enese õlgadel – üksinda seismine ja üksinda jäämine. Inimlaps ei ole ainult ise ja tema sammud ei ole ainult tema – temas on teda ümbritsev, temale osaks saanu, tema sammudele eelnenu ja järgnenu.
Vägivaldsele ja vähendavale keskkonnale on omane, et vastutab üks – kõigi ja kõige eest – kõikide teiste osa muudetakse sellele valikule vastavaks – üks on hea ja õige, kes on halva käes kannatanud – teine on halb, kes on liiga teinud ja paha olnud.
See üks on see, kelle kohta, suudavad ja tahavad, kõik ülejäänud, välja tuua informatsiooni, mis kinnitab ühte ja kustutab teise – ühekülgsus ja täpselt paika panemine. Minuga käib kaasas, Minu kohta räägitakse, mäletatakse, teatakse = see kõik olen Mina.
Inimlaps ei ole ainult enese mälestus ja tõde – suur osa tema teekonnast ja tema sammudest ning nende tõlgendusest, tuleb teda ümbritsenute käest. Nood jagavad enese kogemusi ja mälestusi – valikuliselt ja enesega sidudes.
Inimesed, kes keelduvad enese sammude juurde astumast ja enese tegelikke tegusid tõeks tunnistamast – mäletavad, ühist/ ennast/ kedagi teist, valikuliselt – enese viimistletud ja sääditud autoportree, mida ei tohi, labasuse ja kadedusega, rikkuda – aja helgus/aja tumedus – halvaks nimetatu foto, mis tehtud kuriteolt tabamise hetkel.
Kindlalt paigas olev ajalugu – kindlalt välja joonistatud inimesed – tähendavad paigale seisma jäänut – muutused ei ole selles keskkonnas võimalikud – kindlate inimeste kohta räägitu, on kui kalameeste jutud, milles kala, kes kinni püütud, kasvab üha suuremaks ja suuremaks.
Ühed saavad aja sees aina paremaks ja paremaks – teised lähevad ajas aina halvemaks ja halvemaks – ühise aja lugu ehitatakse kokku narratiividest, mida selles jagatakse, nähtavaks tehakse ja kehtiva tõena alles hoitakse – ühine infobaas, mida kasutatakse ja edasi antakse.
Valikulisus tähendab, et ära jäävad inimese kasvamise kohta käivad lood – ära jäävad inimesele võimaluse andmise kohad – ära jäävad tegelikkuses tehtud sammude avalikustamised – ära jääb võimalus olla üks tervik – headel on olemas nende varju pooled ja pahadel on olemas nende headus.
Mina ei ole, VEEL, sinna maani kasvanud. Inimene on üks huvitav mutukas – ta kahetseb, siunab, solvab, vihkab – teisi, Maailma, ise ennast – oma saamatust, otsustamatust, valesid valikuid, komistamisi, teadmatust, abita jäetust, ebaõiglust, ilma, mis kostitab vihmaga ja valitsust, kes tõstab õlle hinda.
Muidu Mina oleksin saanud, muidu Minul oleks olnud – see on tagantjärele tarkus. Inimene ei suuda tunnistada endale tõtt – Mina siis, seal, selles – veel ei osanud, veel ei teadnud, veel ei julgenud – Mina ei olnud, veel, selliste teadmisteni/ sellise iseendani kasvanud – nüüd näen, tean, mõistan rohkemat.
Selle mõistmise asemel – enese toetamise asemel - kasutab inimene informatsiooni - Mina oleksin pidanud, sest Mina oleksin ju saanud – kuid, kuna, Mina, ei saanud ega olnud seda, mis oli/ oleks pidanud, Minule, olema võimalik – siis Mina Olen Vale Mina.
On olemas Õige Mina ja on olemas Vale Mina – eksimused tähendavad, et Mina ei ole Õige = Mina ei suutnud ennast, selle nime vääriliselt, ära tõestada – Mina jätsin tegemata, olemata, valimata kõik selle, mis oleks Mind paremast poolest näidanud.
Väide nii nagu oleks inimene, tahtlikult, sellise tulemuseni jõuda soovinud või nii rikutud meelega, sügava puudega, et tema teisiti ei oskagi/ teagi.
Valena olemine on manipuleerival kohtlemisel edastatav informatsioon – Sinul oli olemas võimalus, Sina oleksid saanud = Sina oleksid pidanud – kuid ja kuna Sina seda võimalust ei kasutanud, siis oled Vale = Sind ei saa Õigena kohelda = Sinu vastu ei saa hea olla = Sinule peab Sinu vigu meelde tuletama, et Sina neid enam ei kordaks – siis, kui kontroll kaotada, siis teed uuesti.
Enese Valeks nimetamine ja enese poolt tehtu vigadeks pidamine, on ise enese maha tegemine. See on enesele, vägivaldse kasvatuse ja manipuleeriva käsitlemise ajal, edastatud informatsiooni kordamine - Mina ei oska, Mina ei saa, Minust ei ole midagi, Minus ei ole väärtust, Mina ei oska olla kasulik, Mina teen halba = Mina tahan selline olla/ Mina olengi selline, kes teistmoodi ei suuda ega taha. Kontrollile ja tugevamale jõule kuuletun, muidu ei saa aru.
Kohtumine enese Mina pildiga – eksinu teos, valesti olnu sammus, halvasti käitunus ei ole, midagi head = mitte midagi head ega ilusat ega toetavat ei ole Minu kohta välja tuua. Tegelikkus – mitte, et ei oleks olnud ega oleks, vaid seda ei valitud öelda, näidata - sest siis ei oleks põhjust/ õigust selliseks käitumiseks ja sellisteks sõnadeks/ valikuteks/ tegudeks nagu need, vähemana koheldu suunas, olema said.
Tegelikult on enese sammud isiklikud õppetunnid – mis saab siis, kui – milline on siis tagajärg ja, mida Mina siis teen = on aeg ja koht teha nähtavaks enese moraal – põhi mõtted ja väärtushinnangud – millele inimene toetub ja mil moel tasakaalu taastab.
Vägivaldses keskkonnas läheb tegelik tagajärg vahetusse – laps saab enese kanda, kellegi teise vastutuse ja tema enese tegelikke samme suurendatakse, muudetakse ja nimetatakse ümber – laps ei rikkunud tasakaalu või kui ta seda tegi, siis ei sellises suuruses ja sisus, kui seda esitletakse.
Inimene ei kahetse kauget mõõdunut – miks, Mina, rääkida ei osanud, potil käia ei mõistnud, kõndida ei teadnud. Ei ole enese häbi ega valena kogemist, kuigi need oskused oleksid mõnigi kord päästnud ja säästnud ja ise olemise võimaluse pakkunud. Selle aja kohta on lihtne endale mõistev arusaam anda – Mina, veel, ei olnud nende oskusteni kasvanud.
Iga asi omal ajal – kõndimise, rääkimise, iseseisvalt potil käimise aeg ootas ees – see ei saanud mööda minna. Lapse sammud ei vääranud järgneva aja pärale jõudmist – ta läbis, proovides ja jätkates, erinevaid etapp, kuni jõudis tulemuseni – laps omandas uued oskused – edasise ajas ta täiendas ja viimistles neid.
Ümbritsev keskkond teadis, et areng on normaalne – ümbritsev keskkond teadis, milleni laps jõuab ja millised oskused, ta millal, omandab - vajadusel teda toetati ja tunnustati - esimesed sammud ja esimene sõna on info, mida jagatakse uhkusega ja peetakse, südame soojuse ja hellusega, meeles.
Vaimse taseme kasvamisega – inimese täis kasvamisega - selliseid teadmisi ei ole – õpetus, mida inimlapsele jagatakse, on rollina käituma suunamine – rollile vastavaks kujundamine = kohe ja täpselt olemine.
Vaimne piiratus tähendab, et rolli nimest saab inimese lõks – Sina, Lapsena/ Õpilasena, pead, Minuga, õigesti käituma = Sina pead tunnistama Minu rolli nime ja olema nii nagu Mina Sind olema õpetan = Sinu tee ja töö on olla kuulekas, vastav, korralik ja täpne, ilma isetegevuseta.
On loomulik, et inimlapse kasvamine toob kaasa rollidest mitte kinnipidamise – kasvav inimene ei mahu rollide raamide sisse ära – teda on rohkem ja teda on teisiti ning tema tahab kogeda enese poolt valitud teed ja jätta sellele enese sammud, enese moel teoks saanuna.
Vägivallal ja rollidel püsiv Maailm peab ise olemist ohtlikuks ja just see on põhjus, miks lapsele vahendatu ei õpeta teda ise mõtlema ja ise Maailmast aru saama. Edasi antu on valmis vormitud produkt, mille, laps, peab vastuvaidlematult kasutusse võtma. Sellest väljapoole jääv on keelatu ja valeks nimetatu.
See tähendab, et inimlaps ei tea ega mõista, kus ja milles seisneb tema, kui inimese, vastutus – kuidas inimene hoiab inimeste Maailmas tasakaalu ega ületa sealseid piire. Selle asemel teab inimene, kuidas olla, rollina, õige ja täpne, selle rolli kandja vastu ja ees, kes on temast, tõestatult, üle/ parem/ õigem/ targem/ vanem/ rikkam/ ilusam, jne.
Seda teades, ja seda järgides, teab inimene, et temal tuleb nõustuda enesele osaks saavaga ja olla õige ka enese arvelt = üle oleva rolli kandja annab teada, mil moel inimene õige on ja, kuidas too vale on.
Inimene teab, et sellist korda, kuulekust ja täpsust ei ole vaja siis, kui teise roll on enesest vähem ja teine on inimese vastu vale olnud = siis ei pea inimene suunatud moel käituma, tema saab kontrollist ja kammitsatest vaba olla = ise öelda teisele, kuidas too olema peab.
Vaimne piiratus tähendab suletud teadlikkust – inimene ei tea ega näe, kuhu on temal kasvada = inimene ei tea ega näe, mida tähendab inimese tegelikkus. Rollina on ta juba pärale jõudnud, rollide Maailma põhi mõtted ja tõed selgeks saanud ning ta elab ja toimetab nende teadmiste järgi.
See tähendab, et kui inimene midagi lihvib ja parandab, siis rollide omamise, muutmise, kaotamise, loomise, põhjendamise tehnikaid – inimene kasutab oma leidlikust, selleks, et viimistleda väljendusi ja tõestusmaterjali, kuidas omada rolle, kes ei pea alluma, taluma, muutuma, vaikima, kohustusi täitma – kuidas saada endale roll, kelle vastu peab, keegi teine, pidevalt/ täpselt, õige olema = kinnitama inimese Mina, kui konkreetse rolliMinana olemas olemist.
Rollide Maailmas elava ja selle reegleid järgiva inimese lootusetus – enese poolt astutud sammude kahetsuse sügavus – mitte, et kellegi vastu on midagi tehtud ja, et kuidagi on valesti oldud, vaid – see on teadmine, et enese valikud toovad kaasa valusaid ja muutmatuid tagajärgi.
Inimene on ise põhjustanud enesele osaks saava - on asju, mida tema enam ei saa ja milleni tema enam ei küüni, kuna temale enam ei võimaldata = inimene on oma Valena olemise, lõplikult, ära tõestanud. Enam ei ole head ja halba, on ainult halb.
ENAM EI! - tähendab, et muutus, inimest ümbritsevas, ei ole enam võimalik – parandada ei saa, Mina iseloomustav pilt on paigas ja selle kohta antakse just nimelt seda Mina tõestavat/ kinnitavat informatsiooni – narratiiv, ühisesse, on loodud ja see elab oma elu, mõjutades elus oleva inimese reaalsust ja võimalusi.
Parandamise võimalus puudub = parem roll, ennast ümbritsevas keskkonnas, on inimesele kättesaamatu - just sellest see inimese kahetsus ja vimm võrsubki. Kahetsus, et tema ei osanud, õigel ajal ja ennetavalt, enesele osaks saavat ära hoida – vimm, et keegi teine, hoolimata oma tegudest ja valikutest, ei näi sellist igavikulist pitserit kandvat – moraali loetakse ühele, teise puhul see ei kehti = langenud inimene kinnitab teise valguse ja puhtuse.
Põrmu langenud – pjedestaalilt alla kukutatud – vale rüü on langenud ja õige nägu paljastatud – inimese teod ja valikud on näidanud ette tema tegelikkuse = vägivallale toetuv rollide Maailm on saanud põhjuse, et inimest väärtusetuks ja väärituks nimetada ning teda sellele vastavalt kohelda, et tunda ja näha ise ennast paremana, õigemana, õiglasemana.
Väärtusetu inimese ülesanne on teada oma kohta ja langeda põrmu - selle ette, kellest tema elu ja olu sõltub – selle ette, kellele ta on kurja teinud. Siis öeldakse, et inimene on enese väärikuse põrmu tallanud = tegelikkus – vägivalda kasutanud on inimese põrmu tallanud – vägivalda kasutav on kaotanud inimlikkuse ja käitub/ väljendub/ valib inimeste Maailma tasakaalu rikkudes.
Raske on, sellises reaalsuses, toimuvat mõista – Minu, inimesena, kasvamise teekond. Raske on sellises reaalsuses ise endale öelda – Mina, VEEL, ei olnud teise valikuni kasvanud – Mina, VEEL, ei olnud mõistnud, järele proovinud, teada saanud, julgust omanud - sest, see - VEEL ei olnud – ei loe enam.
Narratiivi kinnitatud inimene ei saa enesest vabaks = teda ei nähta ega kohelda teisiti, sest tema on see pidepunkt, millega Maailm üles tõstetakse – tema kinnitab Ohvrid, Head, Õiglased, Lahked, Süütud, Vajalikud, Väärtuslikud, jne – nemad saavad inimese, füüsilise, olemas olemise abil endale kinnituse = inimesega, teatud kindlal moel, käitumine annab põhjuse uskuda enese paremust ja headust ja õiglust ja ilu.
Üks asi viib teiseni – inimene, kellest on saanud, ümbritseva keskkonna aja loos, kindla osa täitja – teab, et teda koheldakse paremini, talutavamalt siis, kui tema suudab olla Õigem/ Parem. Enesele pidavat põhja vajades = vägivalla ja vähendamise vältimiseks - peab inimene suutma olla enese tegelikkuse antipood – kaotama/ kustutama ära enese „vead”, et olla, kellegi teise vääriline – too teine nõustub, siis, inimesega olema/ rääkima/ endale kuuluvat jagama.
Suletud keskkond, mis toimib kindlatel alustel – tähendab süsteemi, milles muutused on kontrollitud – see tähendab, et vähendatu narratiivi kandev inimene ei saa enesele vajaminevat muutust, normaalsel teel – ta ei saa öelda, et lõpetage selline käitumine – see teeb Minule haiget/ palun arvestage Minuga – Mina vajan teisiti.
Inimene saab seda mõelda, kuid ta ei saa seda välja öelda, sest rollide Maailma reeglite järgi puuduvad temal õigused, mida tema rollil ei ole. Inimese õigustest ei saa selles kohas rääkida, sest inimene – lihtsalt inimesena - on keegi, kes on tühine – Inimese, kui rolli, ees peab olema liide, mis annab teada tema positsioonist ja õigustest/ kohustustest = info, kuidas peab/ saab temaga käituda.
Inimene saab, enesele vajamineva muutuse, tähelepanu ümber suunamise teel – ta kaotab enese vaateväljast ära selle, mida on tegelikkuses vaja = normaalse ja eluterve teadlikkuse järgi vaja – selle asemel pöörab ta oma tähelepanu sinna, mida on, temal, võimalik ette võtta = ta pöörab tähelepanu sellele, kuidas olla õige ja kuidas vältida seda, mis on selles keskkonnas normaalne, kuigi see teeb haiget.
Inimene tõlgendab lugu nii, et tema on Mina, kellena olemist on võimalik muuta – inimene hakkab kindlat tüüpi kogemusi jahtima, et anda, ise, endale, ise ennast kinnitav kogemus – Mina õnnestun, Mina ei vea alt, Mina olen Hea/ Õige/ Vajalik/ Väärtus/ Tubli = Mina olen selline Mina = see on uue narratiivi loomise katse.
Inimene saab anda ja otsida endale kogemused, mis teda tõestavad – tema teisiti olemise oskusi ja tahtmisi ette näitavad. Kuid inimene, selleks, et saada muudetud suhtumise ja paremate võimaluste osaliseks – peab endast loodava narratiivi viima teiste kasutusse, et sellest saaks ühise loo põhi = et teised kinnitakse teda.
See on see rollide Maailma suurim vale ja suurim, teiste tähelepanust, sõltuvusse jäämise põhjus – mina ei saa olla Mina, kuni seda ei ole kinnitatud – konkreetse tähelepanu, käitumise, suhtumise, võimalustega ära tõestatud.
Mis siis, et inimene mõistab olla hea, lahke, toetav, kohusetundlik, korda hoidev, piiridest kinni pidav, teisele ruumi jättev, töökas = oskab olla kõikide nende, enese kohta kasutusele olevate omaduste/ nimetuste, vastas pool – ta ei usu enda, sellisesse, olemisse ega väärtusesse, kuni teda ei ole sel moel vaadanud ja kohelnud see/ need, kes teda teisiti nimetasid/ osutasid = teda enese lugudes kasutavad.
Püüeldes teatud kindla Mina poole = olla, kellegi teise standarditele vastav = olla nii, et too saab inimest kasutada, enese loos – Mina tegin Sinu = Sina oled Minule tänulik, Sina tõestad seda – Mina saan Sinu üle uhkust tunda = Sinuga seonduv tähelepanu tõstab, tõestab ja premeerib Mind – Sina vajad Mind = Sina oled alandlik, küsid ja palud ning täidad Minu tahtmised.
Püüeldes, sel moel, parema, ehk parema tulemusega, enese poole – ei muutu mitte midagi, sest inimene jätkab rollide Maailma reeglite järgimist. Selle jaoks, et olla teatud Mina, tuleb inimesel olla roll – olla see Kes, kelle puhul on teatud asjad välistatud = ta ei tee tegusid ega vali olemisi, mis teda Valeks nimetavad = neid ei nähta ega tunnistata tõeks/ sel moel nagu need tegelikkuses olema said.
Rollide Maailma tõde - vähendatu, kes püüab olla enesest parem - ei suuda seda kunagi = tema puhul näitavad reeglid ette, et tema tegusid, olemisi ja valikuid tõlgendatakse "õigesti" - teda valeks nimetavalt - tema head teod, tema isiklikud lood, tema tasakaalu hoidvad lood, tema poolsed Ei-d ja piiride tõmbamised - loetakse valedeks, ülekohtuks, vägivallaks = narratiivi kinnitus.
Roll ei ole inimene, vaid inimese omadustest, väljendustest, valikutest loodud kuvand, millest puuduvad need osa, mis ei sobitu kujundatava/ vormitava rolli näo juurde. Inimene õpib olema varjus ja püüdlema valguse poole – peitma ära enda valed ja särama õigena – mõlemat korraga ei saa – mõlemana olla ei saa = tagajärg on erinev.
Inimene, kes on harjunud reaalsusega, mis ei ole inimeste tasandi normaalsus, vaid vaimse piiratuse väljendus – omandab teatud kindlad ühendused – siis, kui midagi ei õnnestu, midagi ei saa kogeda, eesmärk jääb kätte saamatuks, keegi ületas inimese piire, inimene koges vähendamist, inimene vajas lisa informatsiooni, kuid see nimetati valeks, inimesele öeldi EI – siis tema teab - Mina – põhjus on Minus = Mina olen olnud Vale – Minule osaks saav on selle tõestus.
Iseeneselik automaatsus annab teada õppimata jäänud/ jäetud peatükist – Mina, inimesena – Minu tegelikud tagajärjed – Minu tegelik vastutus – Minu enese tunded ja nende sõnumid, iseendale.
Õppimata jätmisel on, otseselt, tegemist informatsiooni puuduse ja ühekülgsusega ning enese kogemustest järeldamisega. Inimene elas, kasvas ja toimetas keskkonnas, kus reaalselt olema saanud sammudest tulenev isiklik vastutus jäeti õhku või nimetati, kellegi teise kanda = sageli selle, kellele reageeriti, kellele, ennast kustutavat/ muutvat/ tõestavat, informatsiooni edastati.
Rollide aktiveerumine tähendas, et keskkonna narratiivi kohaselt, vähem ja süüdi olev pool teadis enese kohta ja tunnistas enese süüd = lubas endaga käituda nii nagu seda valiti teha = teine ei pidanud vastutama selle eest, kuidas tema ise ennast filtreeris ja väljendus – eesmärk pühitses abinõu.
Mõlemat poolt iseloomustas vaimse piiratuse tunnusmärk - enese sees olevad tunded nimetati teise poolt põhjustatuks – seega, see teine pidi andma, inimesele, teise informatsiooni kasutada = siis Mina enam ei tunne = Mina enam ei ole/ Minus enam ei ole.
Õige rolli kandja sundis teist sellele mudelile vastavalt käituma. Vale rollis olijal seda võimalust ei olnud – tema ei saanud ennast, vajaminevalt, filtreerida ja väljendada – temal puudus see, kes oleks temast vähem ja tema vastu vale olnud. Tema ülesandeks jäi püüd olla enese eelnevast parem ja õigem = teisel ei ole vajadust/ põhjust vaimseks ja füüsiliseks enese rahulduseks.
Kuidas siis, kui enese põhi on laotud rollide Maailma tõdedele, kasvada inimesena – kuidas siis olla enesega kooskõlas ning toimuvast/ enesest teadlik. Siis, tuleks kogu enese eelnev lahti harutada ja uuesti, uuele informatsioonile toetudes, kokku panna – kirjutada enese aja lugu õigeks ja täpseks.
Eksimused ja vead, mis määrasid rollide Maailma süsteemis koha ja kohtlemise – kuidas, siis nendega lood on – milline on tegelik tagajärg ja milles seisneb õiglane karistus = kes mõõdab õiget ja valet ning otsustab tulemuse.
Inimene mõistab läbi kogemuste ja õpib läbi reaalsete harjutamiste = inimene ei ole koheselt valmis ega kõigest teadlik – ta kõnnib teadmisteni, kui ta valib inimesena kasvamise – uue ja avarama informatsiooni kasutusele võtmise ja vanast usust lahti laskmise.
Rollide Maailmast tulija õppused on rasked – tema aus tegelikkus – Mina valin ja astun, sageli veel enne, kui Mina üldse tean, mida ja kuidas Mina ise valin ning mis tulevik Minule toob – seega, Mina ei tea tagajärgi ette – need selguvad hiljem = Mina saan eksida = Mind koheldakse vähendavalt ja vägivaldselt = Mina ei saa iseennast muuta = Minu Mina = narratiiv Minu kohta - jääb, samas keskkonnas, samaks. See teadmine teeb inimese haavatavaks ja ennast kaitsvaks.
Inimese kasvamist näitab see, kuidas tema, ise, oma möödunu sammude tegemise põhjusi, sammude astumist ning nende tagajärgi mõistab ja näeb – ei, kellegi teise silmade ja enesele osaks saanud kohtlemise läbi, vaid avatud teadlikkuses ja distantsilt vaadatuna.
Kasvav inimene ei häbene kõnetut ja käimist mitte valdavat perioodi ja ennast = see ei võrdu paigale jääva Mina pildiga. Kasvav inimene tunneb kahetsust, et tema, siis, enese möödunus, enamat ei osanud ja paremini ei teadnud ega enese tegelikkust täpsemini mõistnud = tema ei saa, kellelgi teisele osaks saanut, ära muuta ega teiseks teha.
Tema saab teha inimeste Maailma kuuluva sammu – anda teisele teadmine – Mina mõistan, Mina enam ei vaja ega vali – Mina tean enam, kui siis ja seal = Mina enam ei käitu ega põhjusta. Kui seda teadmist ei võeta vastu, siis on see teise valik – inimene on omandanud uue oskuse ja sellest saab eluterve harjumus – seista oma sammude juurde ja otsida tasakaalu.
Inimene saab lubada endale rahu ja nõustuda, ise, endaga - Mina ei pea enese samme varjama, eitama ega ise ennast välja naerma, ära peitma – Mina saan pakkuda enesele lohtutust, kaotuse läbi elamise võimalust, kurbust tunda – enesele osaks saanut läbi elada ja sellest lahti lasta.
Inimesel, kes on elanud ja kasvanud vägivaldses keskkonnas, on raske tunnistada inimeste Maailma tõde – tundub võimatuna langetada rollid ja vaadata otsa inimestele ja nende tegudele – kuidas oli tegelikult, mida tähendas tegelikult – ei pidanud sel moel ja sellisel viisil – valiti – eesmärgipäraselt.
Vägivaldse ja manipulatiivse käsitlemise tagajärg on lõhestunud Mina pilt – justnagu dresseeritud koer, kes reageerib märksõnadele ja osaks saanule – Õige Mina/ Vale Mina – millega kaasneb harjumuslik käitumine ja tavapärase informatsiooni kasutusele võtmine – siis, kui keegi teine on saanud võidu, kasu, parema tähelepanu, olnud vähendav ja vägivaldne – siis leiab aset enese vähendamine – enese Vale Mina-na nägemine ja kogemine.
See on asendus – ellu jäämiseks vajalik samm – üksinda jäämise vältimiseks tehtud valik – Mina olen = Mina võtan teise poolse mängu vastu = Mina hoian Meie sidet = teine ei hülga ega jäta Mind = Mina jään ellu, saan enesele vajamineva.
Inimene asendab, kellegi teisega seotud loos, seda teist - inimene nimetab teise sammude tagajärje enese omaks - tema peab vastutama ja loo korda tegema = tähelepanu on temal = tema on üksinda jäetud = teisel on alibi olemas.
Rollide Maailm püsib Minadel – kahest inimesest, kellest üks on olnud teise sammu tagajärg ja teisest on saanud ka esimese sammu tagajärg – need inimesed jäävad Minadeks – nad ei jõua Meie-ni – oma lugude ühendamiseni – ühise mõistmiseni – nad saavad ühineda Meie-ks, kui on olemas keegi kolmas, kes on nendele mõlemale osaks saanu põhjustaja – nemad on koos ja Vale on eraldi – neid ja nende lugu kinnitamas.
Asendus on malepartii võitmiseks vajalik käik, kuid tegelikkuses toob see kaasa segaduse, vaimsel tasandil – inimesele osaks saanu, inimeseni jõudnud informatsioon, annab teada, millestki olulisest – inimene kaotas, inimesele selgus, midagi muutus – inimesel on vaja kohaneda, kaotusest läbi astuda, muutusega nõustuda – tal on vaja, teada saamisest, tegelikkusega nõustumiseni jõuda = see on reaalsus, milles Mina elan.
Enesele vajaliku, toetava ja kaitsva – Mina mõistan, Mina tunnen kurbust, Mina olen õnnetu, Mina kogen üksindust – tähelepanu pööramise asemel suunab inimene endale ise ennast vähendava tähelepanu – tema karistab ja on endaga karm.
Mina olen selline ja Mina olen, teise vastu, eksinud - seega pidigi Minu osaks saama see, mis sai – õpi ometi – enam ei tohi eksida, valesti valida – selline Mina ongi sellise tulemuse ära teeninud – Minule pidigi osaks saama = Mina ei saanud seda ära hoida.
Tegelik tõde – enese „motivatsiooni” äratamise kõne kohta - on pealt nähtu ja vahetult kogetu – täpselt sel moel reageeriti siis, kui väiksena midagi sai tehtud ja kuidagi sai oldud – kui oldi, kellegi teise, pettumus ja häbi ja häiriv tunne – kui keegi teine oli rollina ja ühises jäi puudu inimlikust toetusest ja mõistmisest ning tegija/ väljenduse valinu poolsest vastutuse võtmisest.
Möödunu ja selles aset leidnu mõistmiseks on vaja ausalt, inimeste Maailma teadlikkusele toetudes, vaadata otsa, ennast käsitlenud ja enese kohta narratiivi koostanud/ alles hoidnud/ kasutanud inimestele - ei, ei ole roll, mille taha saab varjuda/ millega saab välja keerutada.
On inimene, kes ei valinud teisiti, sest tahtis just sel moel ja selle hinnaga, mis see läks Minule maksma = temal ei olnud kahju, ta ei lõpetanud - temal olid valikud ja võimalused, kuid ta ei kasutanud neid.
Ei ole muutust ega inimesena kasvamist, kui inimene ei vali tunnistada oma tegusid õige nimega ega taha/ saa anda informatsiooni enese kasvamise kohta. See ei tee teda Valeks, vaid annab teada sellest, millises kauguses olla, millise sisuga suhtlust hoida.
Inimese kasvamise teel on kõik võrdsed - ei pea olema teatud kindel varustus, teatud suurusega pangaarve, teatud marki auto, teatud vanuse number, teatud haridus, et enne või sellepärast ei saa - kõigil on võrdsed võimalused - mõned kasutavad, mõned vabandavad - nii nagu koolis - mõni õppis endale, mõni tagajärgede pärast = jättis õppimata, kui oli võimalik - lasi, kellelgi teisel ära teha - ei omandanud, sest ei olnud huvitatud.
Mina olen Vale – see on vaatenurga küsimus – üsna sageli on untsuläinu parim, kui see, mis käest sai lastud või milleni ei ulatatud küündima. Tegelikkus on aus ja oma, selles on võimalused, mida muidu ei oleks.
Teadlikkus – valimata jäetu/ kättesaamatu on, kellegi teise oma või oli tühi loos – sellepärast ei pea kade, katkine, solvunud ega kibestunud olema, vaid saab rahus olla ja teisele kaasa rõõmustada, edu soovida, vaikselt ära libiseda, vaikida.
Oluline on mõista enese poolt tehtud valiku tegemise põhjust – kas see oli teadmatus/ teise info olemas olemine/ julguse puudus või sisaldas lugu teist eesmärki ja see sai määravaks – enese tegeliku motiivi üles otsimine on vaimse taseme töö, selle aus sõnastamine, vastutust võtva täis kasvava inimese märk.
Inimene ei saa seda Mina kogemust, mida tema ise endale ei vali – ei saa seda, mille eest ei ole valmis maksma seda hinda, mida see sisaldab. Inimene tahaks teisiti, valutumalt, vähema kaotusega. Olgu sellega, kuidas inimene valib ja, mille nimel tema sõdib, kuidas on - inimene saab selle, mis on tema sammude tulemus ja tema, kui inimese, teekonna jaoks vajalik.
Uue teadlikkuse kohane mõtestamine - osaks saav vähendamine ja vastu tulev vägivald ei ole Minu Mina tulemus ja põhjus - see on inimeseni jõudnud võimalus näidata enese kasvamist - mida ja kuidas Mina teen ja valin nüüd, kui Mina tean seda, mida varem ei näinud, ei teadnud, ei mõistnud.
Vägivald ei ole Minu valik, vägivald ei ole lahendus - vägivald on, seda kasutava inimese sõltuvuslik vajadus ja sisse harjutatud oskus, sel moel väljenduda ja enese Maailmas korda luua - x vanuses lapse tasand, kelle kasutuses on võimsamad relvad, kui tema vanus ja mõistus seda lubab - laps põhjustab kahju, mida tema ei ole võimeline mõistma ja ära parandama.
Selle lapsega ei saa läbi rääkida ja selle lapsega ei ole, eluterve, lahingut pidada - lapsele tuleb EI öelda ja lapse ette tuleb piir panna - Mina ei mängi sellist mängu - Mina ei loo ega hoia Sinuga ühist - on ainult suhtlus või suletud uks.
Marianne
28.08.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar