Enese eest seismine – enese kaitsmine – seisatumine – välja ja ette astumine ning teis(te)le vastu seismine - „Palun ära enam tee – see ei ole hea. Sinu tegu, sõnad – ei austa mind!” - on raske ettevõtmine, sest teis(te)e valikut ebaõigeks ehk enese seisukohast vaadates valeks nimetades, kohatakse selle teise inimese reaktsioone. Enese kaitsel seistakse oma sõnade ja teoga teise väljendusvabadusele vastu ja ette.
Igal inimesel on õigus seista enese eest, kuid selline ettevõtmine on hirmutav, sest mitte kunagi ei teata täpselt, millised saavad olema oma teo tagajärjed. On teadmine, et oma sammu astudes, ei olda just eriti meeldiv ega hea ning teisel võib-olla ebamugav ja häbi ning ta võib valida enesekaitseks viha, pilkamise, keeldumise, vaikimise, vägivalla, naeruvääristamise ja ka hülgamise.
Igal inimesel on õigus öelda välja oma sõnad, kui ta tunneb, et teda kiusatakse – koheldakse vägivaldselt. Ei ole vahet, kui lahkelt, toetavalt või sõbralikult oma tegu teostav inimene enda valikut õigeks peab – see ei anna talle õigust valida olla, väljenduda teise vastu ebasobivalt valitud viisil. Mind isiklikult häirib väga, kui inimesed ei kasuta minu poja puhul tema õiget nime, vaid nimetavad teda mugandatud soomepärase variandiga. Sellise vabaduse võtavad enesele nii lapsed, täiskasvanud, kui ka õpetajad. Siinpool lahte on see nii tavaline, et Henrikutest või Henridest saavad jäädavalt kõikjal Henkkad – ka Hendriku nimi jäeti kõrvale ja valiti kasutada sedasama nurgelist ja kõva nime.
Ei ole väikesel inimesel alati seda enesest suuremat jõudu ja julgust, et seista vastu täiskasvanutele ning veel vähem, hülgamise hirmus, oma kaaslastele ja öelda välja, et ärgu nood tehku seda, mida valivad teha. Vaikitakse, neelatakse alla ja võetakse vastu – reageeritakse mugandusele – lepitakse teise inimese poolt valitud väljendusvabadusega. Kuid oleks ju tegelikult aus, et kui üks võtab enesele vabaduse, siis käänatakse ka tolle nimetaja nimi teiseks. Kuid, kas lugu sedapidi ka nimetajale meeldiks?
Otsustasin, et enam ma ei vaiki ega lepi vägivaldse ja mitte austava käitumisega. Ütlen välja selle, mida enese sees mõtlen ja kuidas tunnen. See otsus tekitas minus ärevust, sest tundsin juba ette hirmu. Seisatumine ja oma sõnade väljaütlemine tähendab inimes(te)le vastu seismist ja oma jõu ning tugevuse vajamist muutuse loomiseks. Nägin neid teisi vaenlastena, et saada oma vihast jõudu juurde, sest minu sõnad ja tegu tähendavad mõlemale osapoolele ebameeldiva hetke kogemist – kohtan teis(t)e inimeste reaktsioone ega ole enam hea ja mugav inimene, vaid okas, kes torkas ootamatult ennast justkui süütuna tundva inimese sisse, kes ei ole kunagi peatunud, et mõelda mida ta tegelikult teeb, vaid on valinud teha seda, mida on lihtsalt tahtnud teha.
Kindlasti kogeb peatatud inimene häbi ja tal tuleb endas otsustada, mida ta teeb – vastu astuda enese kaitseks või edaspidi ennast kontrollida – rahus olemine on vastuastujaga ühes olles peatunud. Kui astusin naabripoisi vastu ja peatasin teda, siis küsis minu mees, miks ma lapsi oma sõnadega tülli ajan. Hirmu rektsioon teis(t)e inimese ees on nii suur, et oleva kaotuse hirmus ollakse nõus ise ennast kaotama, valima nõustuvalt kogema enese vastu suunatud vägivalda, sest inimese õige nime teadlikult kasutamata jätmine ja teist nime luba küsimata kasutamine on inimese vastane vägivald.
Minu loomingut kasutati minu käest luba küsimata ja autori nime juurde kirjutamata – sellest oli saanud osa teise inimese loomingust, sest tema nimi seisis minu poolt tehtud foto ja minu poolt sellele kirjutatud sõnade all. Taas seesama valik – kas julgen välja öelda või valin vaikida. Kell oli neli hommikul, kui alustasin selle loo kirjutamist selle asemel, et magada – ärkasin sellesse päeva, mil võisin valida, kas Ja või Ei, sest just täna on minul võimalus öelda või vaikida - seista silmast silma ja öelda välja oma sõnad.
On valik, kas kaitsta ise ennast ja oma poega ning enam mitte nõustuda teiste poolt valitud vabadusega. Loomulikult on mul hirm, et minust pööratakse ära just minu enese tõttu. Minu sees on enese eest väljaastumise kogemuste mälestused – sellise teo tähendus on ebameeldiv ja ma värisesin juba ette hirmust selle ees, mis juhtub edasi ja mis minust saab. Mõistsin, et mina ei ole valinud vastaseisjat näha sõbra ega toetajana, vaid minust lahti ütlejana – oleksin olemas, kui oleksin meelepärane ... - järelikult vaikides hoiaksin ennast .....
Loomulikult on need olemas olevatest kogemustest kasvanud hirmud andnud oma fooni minu senistele valikutele. Olen teinud, öelnud ja tundnud ennast õigena olles siiski valena. Olen seisnud enese õiguse eest ja loonud sellega ühes iseenda ellu segadust, rahu asemel vastumeelsust ja kogenud toetuse ja mõistmise asemel vaenulikke reaktsioone. Olen ise reageerinud, kui pole seisatanud ega mõtestanud tähendusi – miks ja millepärast ning mis minuga sellises olukorras toimub.
Tegelikult sõltub iga valitud sammu tulemus sellest, kuidas valin öelda, milliseid sõnu ja toone kasutan. Võin valida öelda välja oma sõnad ning mina ise saan valida st otsustada, et mina ei ütle neid vaenlasele, vaid teisele inimesele. Mina ise saan valida öelda ilma sõjata ja viha jõudu vajamata.
Valides juba ette vaenlasega kohtumise, tundsin eneses ärevust, sest nii avasin ma oma hirmu, mille ületamiseks vajasin viha ning selle kasvatamiseks tuli näidata ja lugeda iseendale ette tõestus selle kohta, miks tuli välja astuda ja seega tuli ennast ettevalmistada lahinguks – valida taktika – planeerida oma samme ja relvastuda – otsida ning seada ritta sõnu, mis pidid avaldama muutuse loomiseks mõju ja andma minule võimaluse värvida tunnetega toimunut ja kirjeldada minule tehtud ülekohut. Seega mina ise valisin mitte püsida rahus ja nii ma kerisin endas pinget, et plahvatada ees ootavas lahingus, kus pidin saama oodatud võimaluse võidelda selle jaoks, et pinge minus endas langeks – lõpuks ootusest vabaneda ja rahuneda. Alguse tulemusest oli saanud tähtsamaks ära tegemine, et tagajärjega ehk teise inimese reaktsiooniga kohtuda. Vajasin hirmu, et takistada ise ennast astumast ja samas vajasin hirmu, et jõuda punkti, kus ei olnud enam vahet, mis saab ja sellega ühes tunda ennast võitmatuna, et astuda oma samm.
Vaenlasega kohtuma minnes ei olnud mina ise kunagi rahulik, vaid ärritunud, komistav, süüdistav, pinges, värisev, hirmus olla vale ja eksiv tuleviku seisukohalt. Mina ise ei tulnud enesena toime ega olnud kahe jalaga maas, vaid otsusest tulenev ülesanne – pidin viima oma otsuse ellu, et saada vabadus ja rahu tagasi.
Kui olin teinud ära, siis ei olnud ikkagi kergust, sest tundsin ennast toimunu eest vastutavana ja süüdlasena – lappasin olnut edasi ja tagasi ning tõestasin, et ikkagi oli olnud õigus teha. Ebameeldiv olemine, süüdlase tunne säilis sellest, kuidas olin valinud oma teostuse – olemine, sõnad, väljendus, energia. Oli hirm, et kaotasin rohkem, kui võitsin. Oli hirm, et olin olnud vale teise inimese silmade ja tunnete läbi. Mida tähendab, et olen vale – mina olen vale – minul ei ole õigus – minul ei olnud õigust valida oma valikut.
Teele minnes oli olnud uskumus, et tagajärjed on hullemad, kui saavutatud võit – oma tegu teoks tehtuna. Teo tähendus – näitasin, et kaitsesin ise ennast, sest tundsin vajadust taas kord kogeda, et loost läbi astudes edasi astuda. Rääkisin hommikul pojaga tema nimest. Selgus, et on üsna vähe inimesi, kes väljaspool pereringi kasutavad õiget nime. Tal endal on sellistest kogemustest sündinud uskumus, et tema nimi ei ole ilus ega hea. Ta tunnistas, et ei ole julgenud astuda ja teisi peatada, sest kardab kaotada rohkem, kui võita. Oma nime kaotus tundus talle vähem hirmutav, kui kaaslaste eemalehoidmine ja täiskasvanute hukkamõist.
Valisin täna oma sõnad välja öelda Inimestele ja tundsin ennast rahulikumana – andsin teate edasi, ei võidelnud vastu. Valisin kirjutada ja jätta inimestele ning ka iseendale alles oma ruum kohtuda sõnadega. Sõnad kohtasid mõistmist, vaikimist, täiskasvanu poolset jonnimist, teadmiseks võtmist. Aeg näitab, mis saab edasi. Lood ei ole veel selginenud, kuid mina ise olen enesega rahu teinud. Kohates seda, mis ei ole minu jaoks okey, siis ütlen välja – annan teate, ilma hinnangute ja silte panemata, edasi – ei lisa tunde värve .....
Marianne
01.10.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar