Ühise alguse alguses kostub kahe inimese suust nii kergelt ja õigelt – Armastan! Hea tunde paistel tundub kõik olevat tehtud armastusest - seda lihtsalt on kõikjal. Armastust leitakse igast loost, seda nähakse ja kogetakse iseendas, teineteises ning suures Maailmas. Kuid, argipäeva halluses ja teravate nurkadega kohtudes, seistakse teineteise vastu ja heidetakse teise pihta tumedat sõna - Vihkan! Armastusest on ühtäkki saanud vihkamine ja seda tunnet tuntakse täiega. Ollakse vihased armastatu vastu – kuid, kui vihatakse, siis kuhu kadus armastus? Selleks, et oma elu huvitavamaks elada, sõidetakse tunnetelainetel edasi-tagasi, üles ja alla – seni kuni veel leidub aega ja tahtmist, siis ära leppides vahetatakse vihkamine armastuse vastu välja, kuid kui päike läheb suhtes pilve taha, siis ujub vihkamine taas pinnale.
Inimesele meeldivad oma lugudes ja ega ei meeldi ka, vastandid – vastand tähendused, vastas pooled, vastandid tõmbuvad, lükkavad lahku või täiendavad. Kõige tavalisem on erinevate suhete loos valida enesele sõna - armastan ja ka selle vastandtähendus - vihkan. Armastan - tähendab, et inimesel on koos hea olla, talle meeldib see, mida ta tunneb ja kogeb ning ta naudib enese enesena olemist. Kuid, kui inimesel ei ole teisega koos olles enam enesena hea, sest ta kogeb teisega seoses ebameeldivad tundeid, siis vajab ta enesele vihkamise jõudu, sest too teine ei anna enam põhjust enese armastamiseks ja järelikult saab või tuleb seda teist vihata.
Vajalik – mõttetu, armastan – vihkan, meeldiv – ebameeldiv, must – valge, õige - vale - need on vastandtähendusega sõnapaarid, mida valitakse tugevalt tunda - kui ei olda ühes ääres, siis ollakse teisal. Inimesed vahetavad hetkega pooli ja muudavad oma meelt, sest inimeste vahel ja inimestes endas, on peidus lahendamata lood ja need on alles pooleli. Suhtes olles tuntakse tugevalt, sest mõlemad pooled annavad oma osa ja põrkudes või ühinedes suurendavad/ võimendavad olemas olevat.
Koos olles ei olda alati ühel meelel, teineteisega nõus ega mõisteta teise keelt, sest igal inimesel on sõnadele oma tähendus. Tähendus tähendab kinnitatud otsust ja sellest tulenevat ülesannet, kuidas tuleb vastu reageerida – mida ja kuidas öelda, mõelda ja teha. Sõna tähendus tuleneb uskumusest – puudutanud tunde kogemise mälestusest, et kui oli, siis on ja saab olema samamoodi, kui oli. Tugevalt tundes, valitakse vastand tähendusi, kuid ei valita vahepealseid ega midagi muud, sest just vastandid kinnitavad uskumusi inimeste sees. Üks vastandsõna tähendab vajaminevat – seda, mida vajatakse, et kummutada enese uskumust, kuid sõnapaari teine pool tõestab uskumuse paikapidavust ja nii see tunnetel sõit nende kahe vahel jätkub.
Inimese meel on kui pendel, mida liigutavad tunded. Inimesele on omane loomulik soov hoida oma olemist e enesetunnet e iseennast - nn õige poole peal kinni, kuid see ei ole võimalik. Kui inimeses on olemas uskumusependel, siis see tähendab, et see läheb puudutuse mõjul liikvele. Vastas pooltel olevatele sõnadele jõudu juurde andes liigub pendel edasi ja tagasi. Pendel on olemas senikaua, kuni on olemas inimese uskumus. Saan – ei saa, on – ei ole, tunnen – ei tunne, olen – ei ole. Mida enam pööratakse oma uskumusele erineval moel tähelepanu, seda kiiremini ja tugevamalt pendel liigub – ühest äärest teise.
Vajatakse – saadakse – jäädakse ilma – kardetakse tulemust/ kogemist/ tunnet – mida rohkem tähelepanu suunatakse – vajatakse või välditakse, seda suuremaks kasvatatakse enese uskumusependli hoogu. Eufooria on pilvesõit tüünes taevas. Põrgu on see, kui tumedad tunded mäslevad. See on pidu ja surm ühes loos ühes koos. Inimene näeb seda, mis kinnitab talle tema uskumust – just seda, mida ta vajab, et hoida oma uskumust alles ja elusana. Inimene jääb vajama seda, millest ta jääb justkui kogu-aeg ilma – seda, mis annaks põhjuse muuta oma meelt ja vahetada enese olemist ehk enese üle valitsevat tunnet. Inimene ei taha seda, mis tal on – uskumusest tulenevat vaatenurka. Inimene tahab püüda enesele seda, mida ta näeb, puudutab ja juba enese sõrmede vahel hoides kaotab taas. Ise ennast pendlina liikvel hoides ei näe inimene võimalust, kuidas ühes ääres olles olla oma loo teine pool.
Uskumusependliga ühes sõites inimene ei peatu, sest ta ei lõpeta reageerimist ja seega ta ei mõtesta oma olemist – ei küsi eneselt, mida käimasolev lugu tema jaoks päriselt tähendab. Mis on see, mida inimene ise on valinud teha, kuidas tunda ja olla. Inimene ei peatu, et küsida eneselt oma loo tähenduse tähendust ja vaadata otsa oma otsus(t)ele ning sellest tuleneva(te)le ülesan(dele)netele - käitumismustrile. Enesele aega andes saabub rahu ja pendel peatub, inimene mõistab ise ennast ja ta saab võimaluse astuda mustrist välja – valida tee, mis viib edasi - olla vaba valima, et teha uus otsus, leida uus lahendus.
Marianne
29.09.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar