Tegelik algus ja alus on inimesed – inimese valik saab nähtavaks - sammuna, mille tema astub, väljendusena, mille tema teoks teeb. Siis, kui inimene ei vali inimest - siis, kui inimene ei võta vastu inimest - siis, kui inimene ei tee enese elus kohta inimesele, siis rollid ei tee sellest koos olemisest/ koos elamisest, inimeste tasandil põhinevat ühendust – Meie on pealispind – sügavamal ollakse eraldi ja teise elust välja jäetud/ teise enese elust välja jätnud.
See tähendab, et ühendus jääb rollide tasandile ja rollidega samastumisse – inimene samastatakse rolliga. Selle jaoks, et midagi muuta, midagi saada, midagi tagada või vajalikul moel hoida, antakse põhi rollidele liiteid ja omadustest/ väljendustest/ kohustustest saavad nimetused.
See muutus toob kaasa võimaluse oodata, inimeselt, rollile vastavat käitumist/ olemist/ väljendust või annab põhjuse, temale, teatud kindla käitumise/ olemise/ väljenduse ära keelata.
See tähendab, et inimest ei õpetata mõistma enese sammude tegelikke tagajärgi – talle antakse kasutada informatsioon, mis on vale, manipuleeriv, vähendav, osutav – see võimaldab kontrolli, allutamise ja käituma/ olema/ väljenduma sundimise.
See tähendab, et inimene ei õpi võtma vastutust enese tegelike sammude eest – tegelikul määral ja tegelikus tähenduses. See tähendab, et inimene ei tea ka teise inimese tegelikke samme ega tea, millisel määral ja tähenduses on teisel, oma sammude eest, vastutus kanda.
Tegelike sammude mõistmatus on omane inimestele, kelle vaimne tase on piiratud – inimene on vaimse töö tegemisel olnud laisk, lohakas, teadmatu - tal puuduvad vajalikud ühendused (nende asemel on loodud mitte eluterved ühendused), tema aju on kahjustada saanud, teda juhivad uskumused ja pimedad vajadused.
See tähendab, et hoolimata lapse east välja kasvamisest, on inimene jäänud oma arengus sinna aega pidama – mitte kõiges, kuid tegelikult kõige olulisemas – enese Mina pilt ei ole adekvaatne, inimene ei mõista hoida tervikus tasakaalu ja ta ei võta enese tegelike sammude eest vastutust.
Inimene ei oska seda, mida tema ei ole omandanud – siis, kui inimene ei ole mõistnud, teadvustanud, mõtestanud, kogenud, katsetanud ja kinnitust saanud, siis ta ei ole omandanud teadlikke oskusi, mis aitavad, temal endal, ise ennast, kui ühte tervikut, mõista ja lahendada.
Vägivaldsele ja vähendavale süsteemile/ keskkonnale on omane, et inimene ei võta enese eest vastutust – inimene, kelle vaimsus on lapse tasandi mõistmisega, on endiselt lapse mõistusega – Laps, kui roll, on selle inimese aluseks.
Laps ei ole kohustatud tegema seda, mis on temale raske/ mis temale ei kuulu ja selle jaoks, et seda Suurt, kelle ülesanne see on, õigel rajal hoida, tuleb lapsel tõestada oma rolli tähtsust ja kasutada ennast ümbritsevas süsteemis kehtivaid lahendusi – enese Minale kuuluvate õiguste tõestamine, rollide kaudu.
See tähendab, et inimene hüppab rollilt rollile, et saada, et tagada, enesele vajaminev – seda enesele, kui inimesele, kuid manipuleerides infoga ja sundides kedagi teist, tegema ja olema enesele meelepärasel moel, ühises loos tasakaalu hoidmata ja üle teise piiride minevalt.
Mäng, rollidega, toob, vähendatule ja vähemale, kaasa sügavad ja ennast hävitavad uskumused – Minul ei õigust, Minul ei ole õigusi = Mina ei saa, Mina pean. Kasutusel on informatsioon, mis ei ole tõene – see on midagi sellist, mida on vaja, et mäng – enesele vajamineva tagamine – oleks töökorras.
See tähendab, et Ema/ Isa rollis olev inimene annab lapse kasutusse informatsiooni, mis vähendab inimlast, keda sel moel nimetatakse ja piiratakse, kes selle alusel ise ennast defineerib. Mina olen Minu roll – Minul on Minu Minale õigus/ Mina olen Minu roll – Minul on kohustus olla Minu Mina = olla see Kes, vanemaga ühes, pean olema.
Alguses puudub lapsel Mina käsitlus – laps kogeb ennast läbi olemas olemise – elavana, vahetuna, teoks tehtuna – ta on enesega üks. Temal ei tõuse küsimusi, miks Mina olen või Mina ei ole – tema on ja see on selge. Laps voolab ja muutub vastavalt võimalusele ja soovile – ta kohandub ja koondub üheks.
Laps reageerib sellele, mis näib temaga toimuvat ja temale reageerivat – takistus, paitus, teekonna pikkus, külmus, ehmatus, soojus, naeratus – tal puudub mõiste väsimus, tüdimus, raskus, vastumeelsus, lõbu – ta ei käsitle ega analüüsi eneses toimuvat ja enesele osaks saavat – laps tahab vabadust, et enesena edasi olla, et enesena olemist edasi kogeda.
Laps saab pahurdada, vabadust piirava, muutva, takistavaga – tal ei tule välja, ta ei saa ise ennast lõpuni viia. Laps saab õppida selgeks, et temaga seonduva lahendab keegi teine – teine teeb ära, teine kõrvaldab raskuse ja laps pääseb vabaks.
Raskus võib olla füüsiline – lapse sõrmed, oskused, teadmised, suurus takistavad teda, kuid peamine raskus, millesse laps takerdub, on vaimne – lapsel ei ole anda endale vaimseid teadmisi, tasakaalu, ressursse – tema tunded on tema enda sees ja laps ei oska neid ära lahendada, ära lahustada – tema ei oska, ise, ennast oma tunnetest ära lahutada.
Nendel hetkedel vajab laps laiendatud Mina – seda kedagi, kes suudab muuta/ taluda/ mõista lapses toimuvat – anda informatsiooni juurde, rahustada füüsilist keha, vahetada informatsioon välja, lõpetada pooleli olev tegevus, et laps saaks edasi minna.
Lapse aja alguses tähendab laiendatud Mina kindlust, turvatunnet, ühenduse kinnitust – Mina olen. Laiendatud Minast saab alguse Mina pildi kinnitus – Mina olen selline, Mina saan seda, Minul on see, Minule on võimalik, Minule reageeritakse.
Lapse Minapilt tähendab teise inimese vastust ja teadmisi – laps näeb ennast läbi teise – vanem annab lapse kohta informatsiooni – milline laps on, milline tähenduse lapsel on, millised võimalused lapsel on, milline tähtsus lapsel on, mis on temas olulist, mis mitte.
Laps loob enese Minast pildi, selle informatsiooni alusel, millisena/ millal/ kuidas/ millistel tingimustel vanem lapsele reageerib ja teda nimetab ning mil moel see info ümbritsevas kinnituse saab. Vägivaldne ja vähendav keskkond kinnitab vägivaldset käsitlemist ja vähendavat kasvatamist teostava vanema informatsiooni.
Vanem on see, kes - lapse kasvades/ olude muutudes/ tunnete pimeduses/ isiklikest vajadustest lähtudes – lapse Mina pildi purustab ja talle uue info kasutada annab – laps, kes oli eneses üks ja sellisena normaalne, peab ise ennast ära lõhkuma – ta ei ole enam kõike ja ta ei saa olla kõike. Vägivaldses keskkonnas on Mina pildi suund üheselt kindel – talu, allu, vähene/ vähenda, ei saa, ei ole.
See tähendab, et vägivaldses keskkonnas on Mina pilt ühekülgne ja välistab sinna paremate, ilusamate, tegelike, heade omaduste ja teadmiste lisamise. Mitte, et lapses ei oleks ja mitte, et laps ei oleks – neid teisi külgi ja omadusi ei näidata, ei tunnistata tõeks, ei väärtustata, need keelatakse ja neid nimetatakse halvustavalt.
Inimese kasvamine tähendab iseendast teadlikuks saamist – enese Mina kohta käiva informatsiooni lahti harutamist ja selles inventuuri tegemist. Selle jaoks, et inimene oleks selles tegevuses edukas, peab ta iseseisvuma – olema teadlikult eraldi sellest, kes oli lapse jaoks Oluline teine – tema laiendatud Mina.
Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas on isesesivumine, kui enese eraldamine, võimatu ülesanne – manipulatsiooni tulemusel on saanud lapsest teisest inimesest sõltuv - laps vajab seda teist, sest ilma selle teiseta teda ei ole, sest ilma temal ei ole - lapse jaoks ei ole, kedagi teist, kes temaga ja tema jaoks oleks nõus olema - vanem talub teda, sest on kohustatud seda tegema.
Lapsele on antud teada, mis on see, mis temast endast sõltub – kas ja kuidas on, temal ja tema jaoks, Ema/ Isa olemas = siis on Laps olemas. Laps teab, et vanem saab temast lahti öelda, teda mitte tahta, temaga mitte koos olla – seega hoiab laps nende kahe vahelist ühendust ja laps ise vastutab selle eest, mis ja kuidas tema osaks saab.
See tähendab, et laps ei saa ära lõhkuda seda, mille kohta on ta andnud endale ülesande – Mina pean = laps kinnitab, enese hinnaga, et tema tahab vanemat ja vanemaga olla.
See tähendab, et vaimselt lapse tasandil olev inimene, ei saa ega luba endal lõhkuda/ lõpetada neid suhteid, kus tema sõltub teisest ja talle on teada antud, et tema ise saab seda suhet alles hoida ja selles, enesele, vajamineva tagada – olles teise jaoks õige ja õigel moel olemas.
Inimese kasvamisel ja iseseisvumisel on erinevad etapid – füüsiline sõltumatus on kergemini saavutatav, sest see on inimese keha, mis allub inimesele. Inimesed jäävad sõltlasteks – kedagi/ midagi vajama (ka ressursse, võimalusi) - emotsionaalse sõltuvuse tagajärjel.
Mina vajan, alateadlikult ja pimesi – tähendab möödunu lahendusi ja mõistmisi – selleks ja teiseks Mina vajan teist – sest Mina ise ei saa, Mina ise ei oska, Minule ei ole võimalik, Mina ise ei pea. See on mingi Mina pildi uskumus – laiendatud Mina vajadus.
Mis siis, et inimene tegelikult saab, oskab, temale on võimalik, temal endal tuleb – infobaas, mida tema, teatud situatsioonides – vaimset raskust kogedes, enesele tagasisidet saades ja enese ressursside kaotust/ piiratust nähes kasutab, on selline, mille alusel ta teab, et - Mina olen see, kes vajab teist.
Teise vajamisel on erinevad tasandid – vajaduse algus on see, kus lapse käest lahti lasti – millises kohas ja milles ta enese üksi olemist ja sellega kaasnevat nägi ja koges. Koht, kus ta teadis, et teise abil oleks tal olnud rohkem, paremini, täpsemini. Vajadus tähendab, et ta ei suuda, ei taha, ei mõista uskuda seda kogemust tõeks – ta tahab tagasi seda Mina, kellel oli ja kellele oli võimalik.
Ajas saab vajaduse algusest teisendus – teine inimene annab teada, milles, miks ja kuidas, ainult ja just, tema lapse jaoks vajalik on. Omades alguse kogemust, saab sellest, teadlikumast ja reaalsemast kohast, asendus – laps hoiab, kaitseb ja päästab ise ennast enese möödunust. Ta ei saa aru, et tegemist on teise looga – ta ei saa aru, et ta tegeleb asendusega, mis ei lahenda ära tema sõltuvuslikke vajadusi.
Teine on Minuga = Minul on hästi. Teine suhtleb Minuga = Minul on hästi. Teine vaatab Mind = Minul on hästi. Teine on olemas = Minul on truvaline olla, Mina ei ole üksinda. Miinimum tase – peaasi, et Mind ei hoita vaikuses, eraldatuses, üksinduses, abituna = abita jäetuna.
Väga väikese lapse tasand – oluline on, et teine oleks samas ja ühendatud – see on peamine vajadus, mida saadab hirm – jääda üksinda, eraldi, vaikusesse. See toob kaasa selle, et jäädakse vägivaldsesse suhtesse ja nõustutakse vägivallaga.
Peamine on säilitada elav kontakt. Kõik muu on talutav ja üle elatav – see on, lihtsalt, hind, mis tuleb maksta selle eest, et teine ära ei läheks, meelt ei muudaks, lahti ei ütleks ja last abituks ei jätaks - järjekordselt ilma abita ei jätaks siis, kui see eluliselt ja tõsiselt vajalik on.
Alateadlik hirm ja korduv, enese kinnituse, vajadus - et teine aitaks teha sammu, mis on pooleli, mille järgi tuntakse vajadust, mis tuleb südamest, enese proovimise vajadusest - lapse elus ja arengus ja ajas loomulik ja vajalik samm, mis ootas ja vajas Ema/ Isa toetust - ja jäi seda ootama ja vajama, sest vanem reageeris ja valis teisiti.
Tegelikkuses on see informatsioon - Mina kogesin ja nägin Ei-d. Teine inimene oli olemas, teisele inimesele oli võimalik, kuid teine inimene valis oma väljenduse ja enese sammu, mis ei olnud tehtud Minule vajamineval moel.
See on mõistmine - kõiges ei saa teisele toetuda, kõiges ei ole teise abi võimalik - selle inimesega koos on ise olemist ja ise saamist rohkem ja ka Minu piire/ võimalusi ületavalt.
Kuid see ei tähenda, et Mina ei saa ega tohi abi küsida - see on mõistmine, et tuleb pöörduda selle inimese poole, kes on valmis ja võimeline Mind aitama ning kes teab ja näeb vahet, millal on tegemist ootamatu, toetust vajava ja eluliselt ohtliku olukorraga ja millal tegemist tegelikku tasakaalu taastamist ootava looga.
Lapse kasvamisest ja lapse ealisest/ elulisest/ teadmatusest tulenevad olukorrad on vanema rollis oleva inimese vastutus - need ei ole võlglaseks tegemised ja tänulikkusele/ alandlikkusele kohustavad. Ei ole vanemal õigust panna lapse õlgadele süüd, et tema rikkus oma Ema/ Isa elu ära, kuna oli olemas.
Tasakaalu taastamine tähendab, et inimese abi küsimist võetakse tõsiselt ja temale antakse, vahetult, teada, millisel moel - vastu abi andes, tänades, materiaalseid ressursse vahetades - inimene tasakaalu taastada saab. Siis, kui ka EI öeldakse, siis tehakse seda ise, enese otsuse eest, vastutust endale võttes - selgelt ja üheselt.
Marianne
05.08.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar