Inimese arengu üks etapp – keskmise ea kriis – on enese Mina kriis. Ega see ole esimene ega ka viimane – senikaua, kuni inimene elab, tuleb tal teha inventuuri ja paigutada, ise, ennast kuhugi ja seletada, ise, ennast ära, et anda, ise, endale tõene informatsioon kasutada – Mina, selline, sellisena.
Kriis tähendab, et inimene otsib vastuseid küsimustele - Kes Mina olen? - Kus Mina olen? - Milles Mina seisnen? - Kuidas Mina ei ole? - Kellena Mina väljendun? - Miks Mina olen? - Mida Mina tahan? – Mida Mina ei taha? – Kes Mina ei ole? – Kus Mind ei ole? – Milline Mina ei ole?
Kriisi põhjuseks on tasakaalust väljas olemine – inimese põhi, millele tema toetub, ei hoia ega toeta teda – kasutades oma uskumusi ja olles sõltuv oma harjumustest, veab inimene, ise, ennast alt – ta põrkub, komistab, pettub, kaotab, on rahulolematu, tunneb viha, ärritub, väsib, nutab, annab järgi oma sõltuvustele, vajab kompenseerimist, otsib asendusi – ennast härivaid tundeid on liiga palju ja ennast takistavaid ja muutuma/ kohanema/ tagant sundivaid kogemusi kuhjaga – inimene ei suuda nendes korda luua ja Maailm ei näi enam õige paik olevat.
On tavaline, et inimene otsib, häirituse põhjust, väljast – keegi teine, miski muu, midagi teist – on inimesega seonduva põhjuseks – Maailm ei ole endine, võimalused ei ole endised, nõutakse enamat, oodatakse täpsemat, tahetakse edukamat – Maailma nõudmised, tempo, vastused ei anna rahu ega taga kindlusetunnet = Mina ei ole, enam, see, kes Mina olin = Mina ei saa olla Mina.
Inimese, kui vaimse ja füüsilise isiksuse, kriisi põhjuseks on informatsioon, mille inimene annab, ise, endale - ta ei suuda ära sulatada, et see ei pea enam, kõiges, paika ja selles ei ole kõike seda, mis on tema reaalsus - ta ei ole kõigega, mis on tõde, nõus ja ta ei tea ega tunne ise ennast.
Kasutamiseks kõlbmatu informatsioon tähendab, et inimene on olnud mugav ja ta ei ole teinud inventuuri – tema andmed, iseenda kohta, ei ole päevakajastatud. Veel tõsisem teema on see, et on olemas info, mis ei ole kunagi paika pidanud – inimeses on väga palju valet. Veel tõsisem on teema, kui tema ise ei tea ega tunnista seda = inimene elab rollidena, kuid väldib ennast, kui inimest – paljastamast, avalikustamast, teadvustamast.
Keskmise ea kriis on seotud inimese funktsioonide muutusega – tema tava ei ole enam norm, keha ja tahtmine ei tee alati koostööd, tema ülesanded on muutunud, tema ressursid/ oskused/ vajadused täpsustunud – Mina pilt, mis on olnud tegude ja valikute aluseks, ei pea enam, kõiges, paika – inimene astub ise endale vastu, sunnib tagant, keelab, takistab – inimene ei tee, ise, endaga koostööd – teda ei näi olevat üks, teda on palju rohkem.
Inimese alguse spurt on kiire – tema jaoks on raamistik juba paigas, ajalised astmed on selged. Lasteaed, kool, sõbrad, huvitegevus, töö, pere loomine – Mina teen nii nagu teised, enne Mind ja Minu kõrval, teevad ja elavad. Mina kordan sama.
Aeg näitab, et sama ei tähenda samal moel – kõik elavad, samades raamides, täiesti erinevalt. Kuid, kuidagi peab ju olema õige – kuidagi peab ju suutma olla õige. Kuid kõik see, mida inimene valib või on sunnitud valima, ei ole endale/ kellelegi teisele õige ega paras. Kuid kõik see, mil moel välja kukub ja, kuidas olema saab, ei ole endale/ kellelegi teisele õige ega paras. Huvid, tahtmised, võimalused ristuvad, põrkuvad, kustutavad ja see toob kaasa pinged ja vastu seismised.
Alguse kiiruse järel hakkab aeg venima – kõik näib püsivat samades raamides – on argine aeg – on Minade nähtavale tulemise aeg. Nooruse uljus ja põlvini meri, mesinädalad, uim ja unelmad, laste väiksus ja armsus, lehvivad lokid ja tahtmistele alluv keha, saavad mööda ja paika loksuvad piirid.
Laste kasvades, neid kasvatades, neist lahti lastes – tööl käies ja argipäeva üleval pidades - elab inimene enese korduses – ta kordab ise ennast. Elu põhi ja raamid on paigas ning inimene tegeleb neid täitva sisuga.
On loomulik, et see toob kaasa igavuse, tüdimuse, adrenaliini otsimise ja uue vajamise – inimene vajab muutust, et kogeda ennast teisiti, kui see olevas võimalik on. Inimene vajab välist puudutust, et kogeda muutust ja olla, uuesti, elav – olla see keegi, kellel on vaba voli eksida, otsida, proovida, valida – olla see keegi, kes ei pea alles ja korras hoidma kõike seda, mis on juba enesele valitud – kuid samas olla ka see, kes ei pea minema Maailma, vaid saab lihtsalt kõigest sellest, mis on olemas, osa saada – peatuda, paigal püsida, rahus olla.
Inimene tahab kõike või näib tahtvat kõike – inimene ei taha kõike või ta ei tea, mida ja kuidas tema ei taha või tahab. Inimese Mina, kellena ta oli möödunus, ei ole sama enam olevas – osad asjad ja lood kestavad edasi inertsist, harjumusest ja tähelepanust – kuid inimene ei tea, veel, et ta ei taha vanal moel või ta juba teab, kuid ta ei suuda/ ei julge lõpetada ja muutust teoks teha.
Kriis tähendab, et inimene ei ole paigas ja ta ei saa rahu – temale ei anta rahu, tema ei oska luua rahu, temal ei ole aeg olla rahus, sest - need õppetunnid, mis möödunus jäid, temal, vastamata, need tuleb järgi õppida.
Läbimata õppetund tähendab, et inimesel puuduvad oskused, mida tema ei ole omandanud, kuid need on, temale, kui inimesele, eluliselt olulised - tema komistamised ja rahulolematus, tormid, mida tema põhjustab, sisemine segadus ja välja poole saadetud signaalid, on tema sammude tagajärg, millega tema ei oska/ ei taha/ ei tea arvestada – seega ei võta ta vastutust – ta ei jää enese sammude juurde, vaid nimetab need, kellegi teise süüks või kellegi teise nimeliseks.
Inimene ise ei ole omandanud inimese eluks vajalikke oskusi, kuna - on võtnud kasutusele pealt nähtud – ta on kopeerinud, kedagi teist, enese osaks saanut – on võtnud kasutusele kompenseerivad ja asendavad, kuna ei ole saanud tuge ja mõistmist, et vajalikke omandada/ harjutada – on saanud rollide kasvatuse ja seega tal puudub arusaam inimeste Maailmast.
Laps, kui õun või käbi, ei kuku, teda kasvatanud/ koolitanud, puust kaugele – laps õpib teda ümbritsevast, tema kasutuses ja temale võimalikuna olevast – ei ole ainult ühte ja kindlat allikat ega täpselt teistega sama – seega on kõik erinevad, kuid suuresjoones samad – on inimeste tasand – on rollide tasand.
Inimese põhi toetub sellele informatsioonile, mis oli teda vahetult ümbritsevas ja millele ta pidi, sellega arvestades, vastama – sageli on inimene endiselt, möödunus aset leidnu põhjal, kellegi teise rollile vastamas ja, ise, ennast, õigel moel, vastavaks tegemas. Ka aegu hiljem ja ka teistes suhetes.
Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas ei ole inimeste tasandi suhteid – suhted, kui suhtlus, taanduvad rollidele – inimesed järgivad rollide joonised, suhtlevad, käituvad, väljenduvad rollidena ning ootavad enesele vastu rollide vastuseid, et kogeda ise ennast Minana – teatud kindlas rollis olevana.
Õige Mina on see, keda koheldakse õigesti, keda vaadatakse õigesti, kellele vajaminev antakse õigel moel ja täpselt – paigas on piirid, reeglid, kord ja kõike seda saadab kontroll, et valvata ehk ära hoida valet ja kindlustada õige tulemus.
Möödunud aja lapsed, kes sunnivad oleva aja lapsi täitma lapsevanema rolli - möödunus vajaka jäämiste kompenseerimiseks, ülekohtu vältimiseks, õigel moel tähelepanu suunamiseks, vajamineva saamiseks – juhised, kuidas peab ja kuidas ei tohi. Möödunud aja kogemuste ära kustutamine, ära hoidmine. Möödunud aja kogemuste eest karistamine, kahjutasu nõudmine, vabanduse palumisele kohustamine, enese kaitsmine.
Inimene, kellest sai roll ja kelle kohustus oli olla vastav, sai koolituse, mis jäi tema harjumuseks ja millest sai tema, alateadlik/ normaalne, Mina. See Mina ei ole tegelik tõde – see on kogus informatsiooni, mida inimene kasutab ja on mingisugused harjumused, mis on inimese jaoks, tavalised/ elulised.
Kriis tähendab, et erinev informatsioon on omavahel vastuolus – kõik ei kinnita kõike ega selgita ära. Inimene peab suutma olla õigena, õigetes raamides, vana/ kinnistunud Mina pilti kasutades ja sellele vastates. Vastu olemised sünnivad, sest inimene on omandanud piisavalt informatsiooni ja kogenud suurel määral kogemusi, et näha vastuolusid ja tajuda ära ebakõlad – tema ei kõla kokku iseendaga, tema ei kõla ennast ümbritsevaga kokku – enam.
Mina ei ole Mina – Mina olen teine, teisiti – see keskkond, see suhe ei toeta Mind – see sunnib Mind olema see Kes Mina ei ole. Siis, kui Mina valin enda, kui Mina väljendun iseendana, siis see on konflikt, sest väline ei kinnita ega tunnista Mind, Minuna. Korduv kogemus - Mina ei ole õige, kuna olen vale – Mina ei saa ennast õigeks = keegi ei näe Mind õigena.
Inimene ei saa õigeks – ta ei saa olla harjumuspärase endana – ta ei saa olla enesega kooskõlas oleva iseendana. Inimene ei saa õigeks rollina – ta ei saa õigeks inimesena. Tema rolli partner ei järgi rollide joonised – tema rolli partner ei astu inimeste tasandile või tema rolli partner on lõpetanud rollide mängud.
Omad on võõrad, sest nad keelavad Minu, nad ei näe Mind, nad ei mõista Mind. Olukord on sama nagu inimese alguses - vanem keelab lapse Mina. Selle jaoks, et olla ise, tuleb astuda eemale ja olla ise - see tähendab vanemast/ omadest lahti laskmist ja ise seisvumist = iseenda tõelise Mina avastamist ja paika panemist.
Inimese kriis tähendab, et temaga seonduv/ seotud ei ole temaga sama - aset leiab rolli ja inimese konflikt – on üks, kes tahab hoida kinni rollidest ja see tähendab, et keelatakse ära inimene – on teine, kes ei vaidlusta põhi rolle, kuid ta tahab, et neis ollakse inimestena – mitte rollidena, mis tegelikult tähendab kohtlemise juhiseid, vajaduste täitmise järjekorra numbrit, väljenduste vabadust ja talumise kohustust.
Ei ole vahet inimese vanuses, tema teemad on samad, sest tegemist on samaga – inimese vaimse taseme kasvamise teemaga – Mina, inimesena – Kes Mina, ise, tegelikult olen – Kes Mina ei ole – Kes Mina olen ilma rollita/ rollina/ rollide taga – Millise rolliga olen, Mina ise, ennast samastanud/ lasknud ennast samastada?
Keskmises eas on füüsiline areng peatunud, pigem toimub kulumine ja taandumine. Inimene on rohkem paigal ja paigas, tal ei ole enam järgmisi etappe, mida möödunule võrdse innuga oodata – pigem ta tahab senist säilitada ja oleva peatada, sest ta teab, et vanus muudab kõike – number ja tervis loeb – see piirab teda ja märgib lõppevat aega.
Inimene tahaks teisiti - piiratud Maailmas teisiti, kuid ta ei tea, kuidas seda teisiti saavutada, ilma, et ta senist ära ei lõhuks ja katki ei teeks - see Maailm on oluline, see on tema enda teekond ja aja lugu.
Kui inimese algus on olnud vägivaldne ja manipuleeriv ning inimesel puudub teadlikkus ja enesega side, siis inimene vastustab oma loomuliku arengu – ta ei nõustu teel ette tulevate õppetundidega, ta ei ole nõus teel kohatud õpetajate poolt nähtavale tooduga arvestama – see ei ole Mina ega Minu – see on see teine.
Inimene vastustab enese sammude tagajärjed ja ta ei tegele enese poolt rikutud tasakaalu taastamisega – ta ei ole nõus maksma selle eest, mida tema ise on korda saatnud. Tema ei ole teinud seda, mida tema ise ei tea ega näe – tema ei ole sellisena nagu tema ise ei näe ega tea. Ärgu teised valetagu ega süüdistagu ega tema head nime/ nägu sopaga määrigu.
Vastustamine tähendab, et inimene näeb ja teab, et temale tahetakse halba ja temale tehakse liiga – teda kiusatakse. Teised on valed ja teised peavad ennast muutma = inimese kohta teistsugust informatsiooni kasutama ja vahendama. Inimene võtab asju isiklikult – tehti nimme ja tema pihta – tema pärast = temaga ei arvestata = tema Mina ei tunnistata – teda tahetakse vähendada ja teise rolli suruda.
Inimese vaimne kriis on see aeg, mil tulevad üles lapsepõlve teemad, millega ei ole rahu tehtud - uus Mina ei sobitu vana Mina pildile – midagi tuleb tõeks tunnistada, millestki tuleb lahti lasta, millegagi tuleb nõustuda, millelegi tuleb Ei öelda – ise ennast tuleb lahti harutada ja tegelikkusele vastavalt kokku panna.
Vägivaldne ja vähendav Maailm tähendab Mina, kelle on kokku pannud teis(t)e poolt öeldu ja üle kinnitatu – seal ei ole seda, mida tõeks ei tunnistatud – seal ei tohi olla seda, mis oli märgitud valeks. Inimene peab teadma oma kohta = kasutama enese kohta seda informatsiooni, mis on temale kasutamiseks antud – tema peab kinnitama kedagi teist – alati või kätte näidatud hetkel.
Kriis tähendab, et inimese vaim võib olla valmis muutuseks, kuid kehas elavad vanad mustrid edasi ja inimese alateadvuses käivitub möödunu, kuna suletud infobaasi järgi usub ta end elavat vanas - Mina pean, mis siis, et enesega vastuolus olevana.
Inimene ise ei julge lubada olla endal Mina ise, sest esimese elupoole sundusega kohanemise õppetunnid, kuidas on, tema puhul, õige, on tema alus. Inimene ei ole võtnud kasutusele uut informatsiooni ega harutanud lahti situatsioone, et neid teistel alustel läbida.
Inimene elab kogu elu raamides ja reeglites – kuidas on õige, kuidas peab – kõigil teda ümbritsevatel on olemas arvamus, kuida peab olema õige – kui selle teadmise vastu eksitakse, siis sellest antakse teada – inimest koheldakse tähelepanuga, mis annab talle selge mõistmise, kuidas ta oli ja kuidas teda nähti.
Raamid ja reeglid ning Mina pean = Sina pead – on manipuleeriv, vähendav ja vägivaldne, kasvatuslik rolli surumine – Hea Laps, Kuulekas Kodanik, Tubli Õpilane, Viisakas Naaber, Korralik Naine, Mehine Mees, jne.
Inimesel ei ole olnud aega, et jõuda selgusele, mis on õige ja vajalik informatsioon, mis on teda allutav ja tema teadlikkusega manipuleeriv info. Inimesel ei ole olnud selgust, et teha vahet tegelikkusel ja kellegi isklikul tahtmisel. Inimene ei ole õppinud inimeste Maailmas elama – ta on saanud koolituse, kuidas tulla toime ja olla õige rollide Maailmas.
Rollide Maailma õpetus tähendab ette kirjutatut ja kontrollitut. Rollide Maailm tähendab kindlustatud valena olemisi – kellegi teise, kui rolliMina, vastu eksimist, kui olla Mina ise – enese moodi ja enese tõekspidamiste järgi.
Rollide Maailmale on omane, et mitte keegi ei anna selgust, kas eksimine oli inimese vastu või rolli vastu – kas põhi rolli vastu saab eksida, kas ja kus on õigus olla inimesena, kas põhi rollile osutamine, et paremini koheldaks, on isekus ja vägivald või inimese tegevusele tähelepanu suunamine – sellisele tegevusele/ väljendusele ei ole õigust, see ei kinnita rolle, see vähendab rolliga tähistatud inimest.
Rollide Maailm tähendab, et inimene peab ise ennast õigeks kalibreerima, et olla vastav, kellegi teise vajadustele/ rollile ja tagada enesele vajaminev – tema saab õiguse olemas olla siis, kui tema on õige ja õigena kogetav – kalibreerimine minimeerib ja maksimeerib tagajärjed.
Enese ajalugu – enesele osaks saanud reaktsioonidega – hoiab inimest ärevuses ja valvel – õigena ja valena olemise paine on suur. Möödunu ehmatused ja jahmatused – Minuga võib ja Minuga saab, kuna Mina olen Mina.
Mina kriis tähendab vastuolulise informatsiooni tõepärasust – mõlemad kehtivad, kuid mõlemad ei tähenda sama – inimene peab valima – inimene peab õigesti valima. Vastuoluline informatsioon tähendab, et inimene peab eelistama ühte ja jätma teise – mõlemat korraga ei saa – neid on võimatu ühendada.
Inimene, möödunule lojaalsena ja rollile truuna, peab valima, kas olla õige või olla vale – olles, kellegi teise vastu õige, on ta enese vastu vale – olles enese koha pealt õige, on ta, kellegi teise vastu vale ja see teine/ teist kaitsvad teised annavad talle sellest teada.
Mina pean ennast õigeks tegema – kuid - Mina tahan/ vajan/ tean ennast teisiti. Vastuse otsimine - kuidas olla õiglane ja õige - kuidas luua enese Maailmas tasakaal - mil moel hoida sidet enese möödunuga – kuidas olla olemas seal, kus kehtivad rollid ja inimesed ei vali inimest.
Reetur, uhke, tänamatu, valesti käituv, kasvatamatu, jne. Mina ei ole ju selline - Kes teeb ja on nii. Minu kasutuses olev informatsioon vastandub ennast vähendavatele ja osutavatele nimetustele. Enesele osutamine ja vähendavad hinnangud toovad kaasa häbi ja hirmu. Mina olen – Mina ei ole. Tegelik Mina on teis(t)ele vale.
Suletud infobaas ja valedele andmetele toetumine tähendab, et elustub vana aja hirm – Mina olen olnud vale = Mina teen teisele liiga. Põhjalik õpetus - iseendana olemine teeb teisele liiga – selle peab teisele korvama – teine annab teada, kuidas temaga valesti käituti ja kuidas peab olema, et õigena olla.
Aset leiab välise tähelepanu (ka ise enese poolt teostatuna) ja sisemise enese tegelikkuse konflikt. Milline info kogumik olla? On see – eksitentsiaalne - Olla või mitte olla - küsimus. Kui Mina olen enese, kui inimese, tegelikkus, siis ei ole Minul juuri ega omasid, siis olen vale ja reetur – üksinda, hüljatu, hukka mõistetu. Kui Mina olen teiste tegelikkus – siis astun enese vastu ja vähendan ise ennast. Milline valik valida – mil moel olemas olla?
Selles – Olla või mitte olla – küsimuses peitub huvitav nüke – inimene, ise, võtab oma kunagised kogemused, kui kindlad sõnad ja teatud moel osaks saanud reageeringud ning toetub nendele nii nagu need oleksid vahetult olema saanud – tema teeb seda selleks, et hoida, omadega, ühendust alles – see on vaimse tasandi seotus, mida ei ole võimalik füüsiliseks teha – vahe on juba vahel – mõlemad pooled on oma, otsustava, sammu ära astunud.
Teadlikkus tähendab ise endale uue info andmist - Mina ei reeda ega hülga - Mina tean enam, kui varem – Mina tean, et on veel - Mina tean, et olen kasvanud edasi, ja välja, suletud Maailma seest – senine ei olnud piir, mida ei tohtinud ületada, vaid teadmatus, mis ei näinud teed edasi.
Uus teadmine on põhjus, miks Mina ei saa olla vanal moel, sest vana on täis uskumusi, mis ei ole eluterved ega inimest kasvada aitavad ja toetavad. Vanad uskumused ja harjumused vabastavad inimese isiklikust vastutusest – nad annavad inimesele väljapääsu vaimselt rasketest olukordadest – inimene saab õiguse/ põhjuse valida endale roll ja ühes sellega kasutusse õigused ning põhjuse väljendusteks, mis annavad teada, kuidas teda kohelda tuleb ja tema poolt tehtut nägema peab.
Inimese kasvamine, vaimsel tasemel, on muutus, mis vajab uut sõnavara, suuremat selgust, ausust ja teoks tehtud samme. Mina ei vaidlusta oma kaasteelisi, kuid Mina ei vali neid, inimesena, enese reaalsesse ellu - sest Mina tean nende põhi mõtteid ja väärtushinnanguid - Minul ei ole nendega turvaline.
On inimesi, keda ei saa enese meeskonda valida, sest nad ei tee koos tööd – nad jätavad üksinda, löövad noa selga, tõmbavad vaiba alt, kasutavad enese jaoks vahendina – nad ei näe ega kohtle, Mind, inimesena ja nad keelduvad, enese, kui inimese kohta tõde teadmast – nende Mina pilt vastab mingi(te)le rollil(de)e, kuid ei tegelikkusele.
Kasvamine tähendab enese tegevusele õige tähenduse andmist - Mina ei jäta Omasid abita ega üksinda = Mina ei hülga neid - igal inimesel on omad valikud, sest kõigil on võimalus valida - Meie valikud on erinevad.
Mina ei ütle EI inimesele – Mina ütlen EI, inimese käitumisele – siis, kui inimene õigustab oma käitumist ja peab õigeks oma väljendusi ega ole nõus neid ümber vaatama, lõpetama – kuid Mina tean, et tegemist on manipulatsiooniga, vähendamisega, vägivallaga, laiendatud Mina vajamisega, enese rahulduse teostamisega - seega ei ole mõistlik sellises keskkonnas/ seltskonnas edasi viibida.
Ei ole vahet, kas inimene vastustab/ keelab ära enese vaba ja loomuliku arengu või mingi kindla ja konkreetse põhjusega arengu - mõlema sisu on üks – Eitus, peatus, tõrksus, takistus, suuna muutus.
Tegelikkuse vältimine tähendab, et inimene suunab oma tähelepanu mujale – tema ise toob enese ellu raskused, tema osutab süü, kellelegi teisele, tema ise loob endale haigused või ta elab, kellegi teise kaudu – inimene võtab teis(t)e elu(d) üle/ enese takistatud areng ladestub keha sisse, väljendub keha kaudu, teine on kõige põhjus.
Tegelikule informatsioonile vastu astumine tähendab enesega tegelemist – inimese poolt valitud moel. Ta saab võimaluse enesele teistsuguse tähelepanu küsida/ oodata – toetus, kaastunne, päästmine, säästmine – ta usub, et on ise enese ära peitnud, vahe vahele teinud.
Vaimse taseme raskuste korral tegeleb inimene füüsilise tasandiga – see on paremini kontrollitav, nähtav ja mõistetav. Laps, iseendana, oli vale – möödunu salvestus kehalise reaktsioonina, sest lapse vaimne tasand ei hammustanud pähklit katki. Iga, last, valeks nimetav ja valena kohtlev reaktsioon kutsus esile füüsilise vastuse. Keha mälu on sitke ja pime ühendus alateadvuses – see on osa enesest – sügavale sisse juurdunud.
See tähendab, et vaimne töö on jäänud kõrvale ja seega puudub selles loos vaimne teekond – inimene ei ole liblikas, et tema sünnib ja on kohe – inimesel tuleb ise kõndida mõistmisteni, millest tema ise aru saab ja omandada oskused, mis teda, kui inimest toetavad – omandada tuleb ka vaimsed oskused, et olla teadlik, mida tähendab ja hõlmab inimeseks olemine ja inimesena elamine.
Elu annab kuhjaga võimalusi – suurepärane õppimise võimalus avaneb seal ja selles, milles inimene saab olla vale/ ta on juba vale. See on ohu olukord, valvel olek, kaitsetus, alistumine. Enesest ei piisa, enese tõest ei ole kasu, enese piiridega ei arvestata. Enese surm = Mina ei saa olla õige = Mina ei saa olla Mina – see, keda koheldakse paremini, kellel on õigus Olulise teisega olla, kellel on õigus armastusele = kellel on kaitse ja turvatunne. See on vaimse töö tegemise koht – uue sõnavara, mõistmise, teadlikkuse kasutusele võtmine.
Mina ei ole vale = Mind ei ole õigust/ põhjust karistada. Ka siis, kui eksin = olin hoolimatu, ei olnud teadlik, tegin kogemata – ei ole õigust Mind, inimesena, vähendada. Kuid ka siis, kui tean rohkem ja olen eneses kindel – ei sobitu ega ole valitseva mõttemalli kinnitaja – kas siis ole õigust Mind, Valena ehk halvustavalt, kohta kätte näitavalt, hukka mõistvalt, vähendavalt, vägivaldselt, eiravalt kohelda. Selline reaktsioon ei näita Mind ja Minu poolt tehtut, vaid sellise väljenduse/ valiku/ sõnavara kasutajat.
Mina olen vale – see tähendab kogemust sellest, mis on endale oluline – turvatunne, ühes olemine, hea tähelepanu. Selle asemel on kasutuses teine suund – keha mäletab seda, mida keegi teine, oluline keskkond, kasutas, et anda Minu Valena olemisest Minule teada.
Mina olen Vale – see informatsioon vallandab reaktsiooni – enese reageeringu, millisena olla ja enesele antud ülesanded, et vältida möödunus osaks saanut. Enese häbi ja enese viha – Mina ise põhjustan enesele tagajärjed – Mina olen süüdi, et Minul tuleb kogeda – Mina ei oska/ ei suuda ära hoida – Mina vean alt, petan = Mina ise olen enesele osaks saava põhjus.
Mina ise olen põhjus – on vägivalda kasutanu poolt välja toodud informatsioon, mis vabastas teda, tema enda valikutest, väljendustest, eesmärkidest – Sina ise tahtsid, et, Mina, Sind sel moel kohtlen – Sina ei ole teistmoodi ära teeninud – Sina ei saa teistmoodi aru – Sind peab õpetama – Sinule peab koha kätte näitama.
Tegelikkus - Mina ei ole enese nõrgim lüli = Mina ei kasuta, enam, vägivalda ja vähendamist ja manipulatsioone teostanud teise informatsiooni. Mina, enesega kooskõlas olevana, olen enese tugevus. Minu alateadlikud ja alalhoidlikud vajadused, sõltuvused, on olnud enese vaimne piiratus ja keha mälu, mis ei ole aidanud avaneda teadlikkusele. Oluline ei ole Hea Minana olla saamise/ ühes olemise omamise kogemus, vaid kvaliteet – kuidas, ühes olemine/ Hea Nimi on võimalik, mis see läheb maksma – mil moel säilib tasakaal – mil moel see kõlab kokku Minus endas.
Vaimne piiratus mõistab informatsiooni, inimesena olemise kohta, kui valena olemist – Minu kohta räägitakse, näidatakse seda, mida ja kuidas ei ole olemas (ei ole olemas seda, mida ise ei tea või ei saa aru või ei tunnista), mida ei ole õigust rääkida = Mind halvustatakse, tehakse maha, vähendatakse. Inimene ei saa aru vahest – Mina pilt, mis on uskumused, mingi roll ei võrdu Mina inimesena.
Vägivaldsest ja vähendavast keskkonnast välja kasvamine tähendab mõistmist - Minu info kohtab teise inimese info välja ja see ei pruugi Minuga sama olla. Näiline või reaalne seotus ei tähenda ühist eesmärki, vaid seda, et on olemas erinevad Mina teadlikkused ja erinev mõisted Minu omast.
Vägivaldsest ja vähendavast keskkonnast välja kasvamisel tuleb, vanade harjumuste ja uskumuste kasutusele võtmise põhjusena, tõeks tunnista - Minul on raskusi informatsiooni väljenduste, edastuse ja sisuga kohtumisega. Mina kardan vägivalda ja vähendavat käsitlemist = Minul ei ole mudelit ega eluterveid oskusi, kuidas, siis, käituda ja mida, siis, ette võtta.
Automaatne informatsioon - Olen Vale – sisaldab endas väga laia informatsiooni - Mina ei saa seda, mida ootasin, Mina kaotasin oodatud kogemuse/ tulemuse, Mina ei saa enesele kinnitust = Mina ei ole see, kellel õnnestub, kes saab hakkama, Mina pean uuesti proovima, Minust ei piisanud, Mind ei aidata, et saaksin vajamineva tulemuse, teine vedas, Mind, alt.
Uskumus – Mina olen vale – omab enese vastaspoolt – on olemas uskumine, et Mina saan vajamineva/ enese kinnituse/ õige kogemuse - alles siis, kui Mina olen Õige. Valena olemine tähendab, et Mind hüljati ja karistati – Mind ei tunnistatud = Minule öeldi Ei – millega Mina toime ei tulnud.
Mina olen vale = Maailm ei reageeri, Minule, teatud kindlal moel. Tõestamine = Mina ei ole Vale = Minule tuleb reageerida teatud kindlal viisil – siis Mina ei kao/ siis Mind ei kaotata ära.
Inimene jääb kinni enese loo pealispinnale ja tunnete, kui tuuleveskitega, võitlema – inimene jääb kinni valena olemisse ja enese valena olemise kummutamisse. See tagab, et keha on pikaajalises ärrituse seisundis – Mina olen Vale sisaldab pidevalt aktiivsena olevat sõnumit – Mina ei tule toime, Mina olen abitu, Mina olen üksinda = hüljatu.
Valena olemise veskitega võitlemine tähendab, et inimesel puudub kontakt reaalsusega. Tema on ellu jäämise reziimil. Käsil on enese aja sügavaim punkt, millesse inimene on kinni jäänud – Mind jäeti abita – see on mõistmine – teise abiga oleksin jõudnud parema tulemuseni – teise abiga ei oleks valu kogenud – teise abiga oleksin Õige olnud = teine ei oleks Mind, siis, sellise kogemusega karistanud.
Uskumised, kui oleksin olnud parem, õigem, ilusam, targem, peenem, rikkam – võrsuvad kõik ühest ja samast potist – teine valib, mille alusel ta Mind kohtleb – teine saab valida teha haiget, jätta, olulisel hetkel, üksinda – teine annab teada, et tema valik lähtub Minust endast = Mina ise põhjustan enese kogemuse.
Teadlikkus – Mina ise ei põhjustanud – teine ise valis enda väljendused ja sammud – tema tegi seda enda järgi arvestades ja enese peale mõeldes. Teisele ei olnud teema teha Minule haiget või jätta situatsiooni, milles sain haiget. Tema valikud ja tema teod – reaalsed. Kuna olin ja elasin koos, siis said need Minu osaks.
See on teadmine – inimene võib valida seda, mis on temale okey – Mina, reaalsusele toetudes, saan valida, kas Mina olen sel moel elada valiva inimesega koos või mitte. Põhi rollid ei loe – loeb inimene, kes selle rolli taha varjub. Mina ei reeda ega hülga – Mina tean rohkem ja see ei ole kuritegu, vaid edasi kasvanud inimese tunnus.
Vägivalda normaalseks pidavale keskkonnale ja vähendamist teostavale inimesele on omased jätta varju kõik see, mis ja kuidas on inimesele endale võimalik, millised on tema TEGELIKUD õigused. Enesele sobiva Maailma alles hoidmiseks ja enesele kasuliku vahendi käepäraselt kuulekana hoidmiseks, on head kõik vahendid, mis aitavad seda tagada.
Seega tuleb alal hoida informatsioon - inimene sõltub teisest, tema ise ei saa ennast aidata - temal tuleb olla Õige teise vastu ja alles siis ta saab enesele vajamineva - inimesest, iseendast, iseenda jaoks ei piisa - tema vajab teist. Selles teadmises peitub teisest sõltuvuses olemine ja sõltuvusse jäämine.
Inimese teel on kohti ja olukordi, kus ja milles erinevad informatsioonid saavad kokku ja neid edastavad inimesed võitlevad Minu Oma Tõe eest - inimesed võitlevad Minu Oma Mina õiguste eest - millised peavad olema isiklikud võimalused, väljendused, osaks saav tähelepanu.
Enese korrektuur - Mina olin õige - Mina teadsin tõtt. Möödunusse tagasi vaatamine, hetkel, kui uus teadmine on kinnitust saanud - toob kasutusele vana mustri - enese sees, teisega rääkimise - et seletada, põhjendada, õigustada, et teine kinnitaks üle.
Tegelikkus - informatsioon on vajalik iseendale - vaadates edasi, mitte tagasi - Mina tean nüüd rohkem, kindlamalt - siis Mina uskusin teist, kahtlesin endas, kartsin, häbenesin, olin üksinda - Mina uskusin, et teine tahab jõuda parema tulemuseni - sinna, kus ta saab Mind paremini kohelda - kogu aeg ja igas asjas.
Mina ei saanud aru, et teine tahtis alles hoida sellised kordused - tema vajas Minu vähendamist ja vägivalla abil käsitlemist - temale oli seda vaja, mitte Minule - Mina tahtsin sellisest suhtlemisest vabaneda ja koos olemisse parema ühes olemise luua - teine ei tahtnud - see ei olnud tema eesmärk.
Sellest ka vastu olemine ja vastu seismine - teine koges, et teda tahetakse temale vajaminevast ilma jätta ja temalt teda ennast ära võtta, et vastu anda see Kes peab alluma, taluma, vähem olema - inimene, kes ei mõistnud inimeseks olemise põhi mõtteid, kuna tema elas ja toimetas rollide Maailmas ja vajas sellesse vajaminevat, et ise olukorda kontrollida ja ise enesele vajaminev tagada.
Tema teadlikkus ja tema valikud. Inimesele tuleb jätta tema õppetunnid, kogemused ja tegelike sammude tagajärgede eest maksmise vastutus. Inimesele tuleb vastata inimesena - inimesele tuleb tähelepanu pöörata inimesena - see ei tapa ega muuda, sest see on aus reaalsus - see kõrvaldab rollide maskid ja toob nähtavale inimese.
Marianne
14.08.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar