Alateadvuse pidu – Hirm erinevais vormides

 

Öösiti külastavad inimesi huvitavalt „toredad” unenäod. Inimfantaasiamaailm ootab inimese uinumist, uneviirastused hoiavad teda enese embuses ja maalivad nii reaalse Maailma, et ülesärganuna/ -äratatuna on keeruline olla, siin pool, tagasi. Unenägusid on igasuguseid, kuid kindlasti kohtab inimene oma teel iseennast hirmutavaid lugusid, mis tunduvad nii ehmatavalt ja tarretavalt reaalsed, sest nende sees ollakse kaitsetud ja abitud. Hirmu äratavates lugudes on inimene osaline ka siis, kui ta iseennast ei näe.

Hirmu äratavate unenägude kogemine teeb õhtuse aja vastumeelseks – iga samm, mis viib voodile lähemale, tahetakse jätta astumata. Voodi ei ole enam pehme süli, vaid sundus, sest hoolimata püüdest olla ärkvel, vajab keha puhkust. Öiste õuduste eest pole justkui pääsu – nende seest ei leia teed välja. Inimene ei näi omavat kontrolli oma unenägude üle ja seega ta ei tea, mis juhtub järgmisena. Ta ei mõtle, mis või miks toimub, vaid ootab ärevuses järgmist hetke – kohe juhtub, toimub, tuleb kogeda. Unenägu on reaalne kogemus – see on xD film enese sees.

Unenäod on alateadvuse avatud peod ajal, mil inimest juhtiv teadvus on vaiki. Inimese tahe ei otsi loole, kui loole, lahendusi ning olukorra hindamise ja analüüsimise võime on väljalülitatud. Seigeldakse tunnetetasandil ega vaadata lugu kõrvalt – kogetakse läbi tunnete – ollakse avatud tunne. Kogedes ollakse ehedas ja vahetus loos, kus ei ole jäänud võimalust ise midagi ära teha. Inimesel on ehe hirm, sest ta ei kontrolli olukorda ega saa muuta toimuvat st tema tahe ei kirjuta lugu teiseks, seega tuleb tal kogeda, kuna uinudes andis ta ennast tundmatuse rüppe.

Hirmuga ühes olles ei ole enam vahet, milline on loo tähendus – kõik on hirmus, sest kui veel ei ole väga halb, siis küll kohe saab olema – ei taheta edasi vaadata, sest olevale järgneb järgmise hetke kogemine. Inimene ei peatu, et olla ja mõtestada toimuvat, tema tahab ära – välja sealt, kus ei ole hea olla. Inimene tahab ära põgeneda oma unenäost ja selleks tuleb tal üles ärgata. Ujuda üles pinnale, sest seal ei pea enam nägemust kogema. Inimene ei taha enam kogeda, seega ei taha ta uuesti magama jääda. Unenäo vallanud ja loole tähenduse andnud tunne tuleb kaasa – see on terves kehas foonina kohal. Unes avanenud tunne ei kao, see on justkui kõikjal.

Kas on olemas võimalus oma unenägu teadlikult vaadata - olla loo kõrvalt vaataja ja teha lugu muutvaid samme? Kuidas, siis suuta oma teadlikkus sisse lülitada, vaadata toimuvat kõrvalt ja mitte võtta lugu isiklikult? Kuidas otsida režissööri ja stsenaristina lahendust ning lugu enese soovi järgi edasi viia? Kuidas anda enesele valgus, julgus ja jõud olla oma unenäo sees ning määrata ise selle edasine kulg? Sellel teel on võtmeteks sõnad - tähendus ja otsus.

Marianne

22.09.2021.a

Mina tunnen hirmu – Mina tunnen oma hirmu

 

Inimese elus on erinevaid hetki ja kogemusi, millel on ühine nimetaja - inimese teed tähistab sõna HIRM. Hirm tähendab tunnet, halvavat seisundit, õudust, uskumust, et kohe juhtub, sest on lootusetult hilja midagi muuta - liblikas on oma tiivalöögi teinud. Minul on hirm ..., minus on hirm ... - justkui oleks hirm, midagi eraldi seisvat, kuid samas ei saa teda ka enese seest välja võtta ega ära lahutada. Mina tunnen hirmu – Mina tunnen oma hirmu – kuidas vahetada vaatenurka? Kuidas leida üles oma hirm – selle algus enese sees – kui hirmul on nii palju erinevaid nägusid ja avaldumise vorme? Kuidas üldse teada, et kunagi, kusagil oli esimene - oli algus?

Hirm algab ärevusega, millest saab paanika. Inimene ise hoiab ennast ärevuses – tema kujutluses elavduvad pildid, mis aitavad tal säilitada hirmu avanemise seisundit. Inimene on ärevuses, sest hirm on ärganud, kuid seda ei ole veel teadvustatud ja seega seda ei ole nimetatud. Inimene on ärevuses, sest ta tajub hirmu kohalolekut, tunneb selle puudutust endas ja alateadvus vallandab uskumusi ja ettekujutusi – ärevuse segadusest sünnib paanika, sest midagi võib juhtuda – kusagil aja sees on olemas unustatud kogemus sellest.

Ärevuse kasvatamine on sõnum enesele – ole ettevaatlik, tee midagi, ära tee valesti, tee seekord õieti, põgene, põgeneda ei saa, võitle, anna alla, ära loobu – tee midagi, sest kohe juhtub. Inimene tunneb hirmu puudutust ja valmistub halvavaks tundeks. Ta ei teadvusta, et tema ise käivitab ise ennast. Ta ei teadvusta enese tegevust ega võimeid ega tagantsundivat vajadust.

Alateadvusest vallanduvad hirmud võivad tulla üsna kaugelt – aegade tagant. Hirm on kui laine, mis liigub erinevaid liine/ ühendusi pidi – jagatud veri ja/ või aeg kannavad eneses sõnumit. Olnu on algtasandil olemas, kuid inimesel puudub lugu ja seega algus. Hirm on, sest see oli olemas. Kuna oli, siis inimene ei oska ennast eraldi näha ning kui ei ole jutustajaid, kes jagaksid ja vestaksid oma lugusid, siis inimene ei leia üles seda teed, mis viib tagasi – ta ei tea, et edasi minemiseks tuleb tal minna ajas tagasi.

Hirmuga ühes olev inimene ei mängi – ta ei ole vaba. Tema vajab kontrolli, paigas peavad olema reeglid, elul ja Maailmal raamid ning neid tuleb järgida ja õigesti täita, et õnnestuda. Kontroll kõige ja kõigi üle peab suutma säilitada õigena olemise – mitte tundmise. Inimesel on hirm, et temast endast ei sõltu midagi, kuna see, mis on olnud, see ju on. Seda, mida ei näe, seda ei leia üles. Seda, mida ei tea, seda ei oska mõista – ei olda kindel tundmatu ohutuses. Seega, mis oli, see on ja jääb olema.

Inimese ärevus kasvab paanikaks, sest ta vajab selget ja päriselt toimivat juhist, kuidas hirmu käest ära pääseda. Kuidas valida, kas muuta või mitte muuta oma käitumist, kas teha midagi või üldse mitte midagi ja, kas tegelikult on üldse vahet? Inimene vajab paanikat, et minna lühisesse – vallanduda ja peatuda – käia maha. Paanika – erinevate aegade, aja kihtides olnud, otsused on kui erinevad käsklused, kuidas toimida. Kuid otsuseid ei ole võimalik teostada, sest neid on palju ja väga erinevaid. Üle ja läbi kõige kostub sõna - Hirm – see tuksub ühes verega – see on hõõguv punane tuli, mis on kuum ja kõrvetav – sellises olemises ei ole enam vahet, mida ja kuidas tehakse. Hirm - see on sinine jää, mis tarretab paigale ja halvab elu avaldumise – letargiline unenäomaailm.

Hirmuga kohtumine on teekond ajas tagasi – mälestus kunagisest olnust on alles ja just seal peitub võti. Inimene leiab tee, kui ta otsustab võtta vastu oma lugu ja avada ennast – kohtuda aja looga, mis avaneb temas. See on seiklus enese kujutluspiltide sees ja teel. Teadvustamine, et see, mis oli, see oli – inimene ei kao – tema saab anda tõlgenduse ja tähenduse ning kasutada erinevaid lahendusi, sest klaviatuur on tema enese käes. Ekraan ei ole harjumuspäraselt enesest väljas pool, vaid enese sees. Inimene näeb, kui ta sulgeb oma silmad – kõik on ja toimub tema enese sees.

Mitte ükski erineva numbriga D kinoelamus ei ole nii päris, kui inimene ise ja just see teebki kogu loo hirmutavalt reaalseks ja võimsaks – inimene tunneb tervikuna – sees ja väljas ühteaegu. Välise puldi võib käest ära panna ja sel moel nähtavalt olukorra ära lõpetada, kuid enese vaigistamiseks ei ole justkui töötavat lahendust olemas – on asendused, enesekontroll ja põgenemine – eitamine. Sulgedes silmad ja eraldades ennast välisest jääb tunnete loo looja, käivitaja ja selles osaleja kohale.

Olukorra lahendus peaks tulema välisest Maailmast ja kaudselt, sest inimene ise ei oska ise ennast tundest eraldi näha ning ei mõista enese osa – ollakse enese loojad. Vigane fail ajas jooksutab süsteemi kokku ja rikkiläinud plaadile kirjutatud lugu kordub ja kordub – puudub nähtav tee välja – see, mis on, see oli ja see, mis oli, see jääb. Hirm oli ja seega jääb – sellisena kõlab otsus. Kuna hirm on olemas, siis saab seda erineval moel kogeda.

Inimene mängib suures mängus nimega Elu ja kuna ta ei teadvusta, mida ta teeb, siis mäng jätkub. Inimesel on olemas kõik võimalused muuta mängu, kuid ta ei tee seda, sest ta tahab väliseid kinnitusi, mis kummutaksid uskumused. Kuigi Maailm on täis erinevaid valikuid, võimalusi ja teid, näeb inimene seal seda, mida ta oskab st tahab näha, et kinnitada oma uskumusi – ta tõlgendab mängu vastavalt oma vaatenurgale ja vajadustele.

Inimeses on teadmine, et siis ja seal võib juhtuda – ärevusega ettevalmistava seisundi loomine on Maailma ehitamine – "Kui lähen sinna või teen seda, siis on, kuna pean minema/ olema, siis kogen." Pole pääsu enese eest – see kõik on enese sees. Aja lugu otsib teed pinnale. Aegade lood ootavad oma võimalusi taasluua lugu, et ehitada tee välja ja edasi – hirmude lood ootavad lahendust, valgust ja selgust.

Leia allikas - kuula ise ennast - mida Sina tunned, milliseid lauseid ja sõnu Sa kasutada? Mida need tähendavad? Millist sõnumit endas kannavad? Ava ennast - vaata aja ja tunde lugu kõrvalt.

Marianne

20.09.2021.a

Piiravate piirangute piiramisrõngas

Inimene, kelle uskumustest sündinud piirangud takistavad iseenda teed, on iseenese vang. Enese piirangute – Mina ei saa! Mina ei tohi! jne - tähendus on – Ütlen EI, sest Mina ei taha kogeda tunnet!

Piirangute poolt piiratud inimesele on jäänud alles, vaid jalgealune maa, millel seistes ollakse näiliselt turvas ja hoitud. Ainus valik on tee, millele tohib astuda alles siis, kui on veendutud selle olemas olus ja ohutuses. Samm kõrvale tähendab tõelist ja tuntavat võimalust kuristikku astuda.

Elu pakub võimaluse – Tule ja proovi, kasutades ennast saad kogemuse! Vastusena kõlab EI. Inimene ei proovi ega üldse kaalugi teist moodi, tema Ei oli ja jääb, sest see on kunagine otsus. Ei on käsk iseendale. See on keeld. See on stopp - hoia eemale. See on vahe tegemine – võimaluse kaalumise katki lõikamine. Ei on enese kontroll. Ei-de tagamaa on kindel uskumine – ette teadmine, kuidas lõpeb tee, kui öeldakse JAA.

Inimene ise ei teadvusta, et uskumused teda piiravad ja tema edasi minekut takistavad. Inimene on veendunud, et Ei öeldes, on tema elu turvaline ja ta on hoitud. Ühel tornil on kaks erinevat vaatenurka - torni sees olles ollakse hoituna enese vang. Jah, tähendaks tornist väljaspool olemist. Ei tõstab silla ja sulgeb ukse, Maailma välja jättes, kuid tegelikult enese ees.

Piirangutega piiratud inimene ei otsi lahendust, sest temal ei ole probleemi ega ole selline olemine teema. Tema teema tõuseb siis, kui Maailm esitab järgmise väljakutse ja avab tee ning ootab vastust - inimese suust kõlab sõna ...

Marianne

19.09.2021.a

Vanemana vanem II

 

Vanemad on oma lastest ea poolest vanemad, kuid see ei tähenda, et ka kõiges targemad. Ollakse küll elukogenumad, kuid see tähendab, et võidakse takerduda oma mustritesse ja väljakujunenud vaatenurkadesse. Ajas lapse ja vanema suhe muutub ning võtab erinevaid vorme. Seda, mis oli, seda enam ei ole ja see, mis on, ei sarnane eelnenuga, sest seda ei ole veel olnud. Tuleb leida tasakaal ja tee, kuidas olla, kui ollakse ja tahetakse olla.

Kuidas valida see tee, mis oleks õige iseenda jaoks – vaja on peatust, et mõtestada, mida tähendab vanemana/ lapsena - inimesena olemine - milline on iseenda ressurss, mida ise oodatakse ja vajatakse, mida ollakse valmis andma, kuid ka vastu võtma, millist hinda ollakse valmis oma valikute eest maksma. On vaja julgust ja otsust olla see, milline ollakse - mitte näida ega püüda olla keegi teine – väliste kuvandite peegeldus – vaid olla see, milline ollakse ehedalt, täna ja praegu. Inimene teab vastust, kui ta on inimesena täis kasvanud ja ise ennast vastu võtnud.

Vanem näitab ette, kuidas tema oskab ja saab oma suhte lapsega hoida – vanem on algus, sest tema on eespoololija. Ometi võib vanem olla elutark ja tasakaalus, kuid kui laps ei ole valmis teda vastu võtma, siis on lapsel täiskasvamise tee alles pooleli – ta ei anna andeks vanema samme ega valikuid, sest laps omab tunnet ja ta ei taha sellest lahti lasta. Ometi võib ka vanem olla alles teel iseenda poole ja hoidmas kinni iseenda aegu ja vajadustest sündivaid tundeid. Inimene vabastab ise ennast aja köidikutest, kui ta laseb olnul rahus minna.

Olnut hoitakse alles ja tunnet sikutatakse pinnale, kui on haiget tegev igatsus selle järele, mida ei saadud ajal, mil oleks pidanud olema võimalus saada. Rahuldamatu vajadus on nälg ja sellest tuleneb inimese lapselik ja isekas soov, et vanemal/ lapsel oleks olemas kõik need küljed ja omadused, et saada võimalus tunda end ilma nn valesid tundeid äratamata ja olla enesele vajalike ning õigete tunnete voos.

Sellisel juhul on vanema/ lapse rolli kandnud inimesele omistatud kuvandi omadused ja seega nõutakse rollipartnerilt ja suhtest seda, mida vajatakse ja omada tahetakse ning seejuures ei ole vahet ega tähtsust, milline inimene ise on, kas tollel on ressurssi anda – nõudmine ja saamine on olulisemad, et kui laps/ vanem juba on, siis ta peab olema selline nagu vanema/ lapse Mina seda tahab kogeda. Ei arvestata sellega, milline vanem või laps inimesena on, vaid võetakse teda endale kuuluva omandina, kes peab vastama kõigile ootustele, kustutama igatsused ja täitma tahtmised.

Inimene, kes tunneb, et teda ei võeta inimesena, peidab iseenda, kui ta ei taha sõda ja vastukäimisi – tundeid, mida ei ole hea kogeda. Kuna ollakse seotud rolliga, siis teeb inimene otsuse - ta peab, suhte säilitamiseks, suutma/ oskama olla selline, millisena teda tahetakse näha ja ollakse nõus vastu võtma. Kuid see ei ole tema ise, sest seda tehes aheldatakse enese iseolemise ja loomise vabadus. Täiskavanud laps ega täiskasvanud lapse vanem ei pea enam koos olema ega elama – nemad on vabad valima ja enese jaoks mõtestama, kas, kuidas, mida, millal ja kui palju.

See on balansseerimine oma ootuste ja vajaduste ning tegelikkuse vahel. Ei vanemana ega lapsena olemine anna õigust omada teist, et teine on see koht, kust saada ja justkui olekski õiglane vahetus - anda kõige vajamineva ja võimaliku saadava vastu, vaid see, et ollakse laps või vanem – alus, põhjus. Sellisel juhul ei ole vahet, millised inimesed tegelikkuses on, vaid see, milline on inimese ressurss anda endast seda, mida teine tahab omada.

Täis kasvanud inimene on teinud iseendaga rahu ja kuigi ta teab, et ta on, ei tähenda see seda, et ta peab olema ja jätkuvalt andma/ olema teise vajadustest lähtuvalt. Ta teab, et temal on õigus valida - kas, mida, kuidas ja millal. Täis kasvanud inimene aktsepteerib seda, teise õigust, sest ka temal on on olemas oma õigus ja vabadus olla ja valida.

Vanema ja lapse vahel on ajaside, sest üks saab olla, kuna teine on olemas. Sellest tulenevalt omatakse Maailma, mida mujal ei ole. Ise ennast vastu võttes, võetakse vastu oma vanemad – see on enese alguse ja tee alles hoidmine. Enese sees rahu tegemine, mõistes, et ka vanem on inimene kõigi oma huvitavate külgedega ja enam ei ole vajadust isekalt nõuda – Mina pean ..., Minul peab ... - võetakse vastu see, mis on ja sellisena nagu see on anda. Enese tee vastu võtmine, kui vanem mõistab oma rolli ja vastutust ajas – tema seisab lapse seljataga ja tema annab taganttuleva edasi. See on olemise vabadus – inimesed on nii nagu nad on ja valides olemise on nii nagu on.

Marianne

18.09.2021.a

Vanemana vanem I

 

Maailmas elavad erinevate vanustega inimesed, kes omavad erinevaid rolle vastavalt sellele, kes nad kellelegi on. Inimsoo edasi kestmise jaoks on vaja lapsi ja ka täiskasvanuid, kes saavad lapsi. Lapse sünniga ühes muutub lapse saanud inimese roll ühiskonnas – temast saab vanem oma lapsele. See on kohustus kasvatada väikesest lapsest täiskasvanud inimene.

Lapse sündides, tunnevad enamus lapsevanemaid ühtäkki suurt hoidmise ja turvatunde jagamise vajadust, sest pisike on väga õrn ja kaitsetu. Vanem jagab endast parema võimaliku, loob head igas hetkes, sest vanema olemas olemine ja tegutsemine on otseses seoses lapse heaoluga ning vajalik lapse elus hoidmiseks. See on armastuse, helluse ja toetuse jagamine, kuid ka päevast päeva kestev kohustus, sest ollakse seotud ning vahel tundub, et ka kinni seotud.

Laps kasvab ja tahab seista ise ning selleks lükkab ta oma vanemat endast eemale – Lase minul olla! Alguses on turvaline vahemaa lühike, vaid üks või mõned sammud. Vahe maa ajas suureneb ning täiskasvamise teel on ka aegu, mil vajadus olla eraldi, viiks võimaluse korral ära teisele planeedile – kindel on see, et näha ega kuulda ei taheta ning uks peab vahet pidavalt kinni olema. Laps vajab oma vanematest eraldi olemise aega, sest tema tahab selgeks saada, tunda ja näha - kus, kes ja milline ta inimesena on.

Ühises ajas ja ühisel rajal käies on kasvamine mõlemale keeruline tee – olla ühes, kasvada ühte ja seejärel, lahku astudes, jääda ometi seotuks. See on mõlemale päris suur väljakutse, sest ka vanem ei ole jäänud paigale, vaid on ka ise saanud aastate poolest vanemaks ja elanud oma elu inimesena edasi. Kuidas olla ühe suure inimese vanem? Kuidas olla seda õigesti? Mida üldse tähendab õigesti lapsevanemana olemine?

Kõige suurem erinevus, erinevates aegades, on lapse ja lapsevanema erinevate vajaduste/ vajamiste vahel. Kui väike vajas jäägitult ja pea kogu aeg, siis täiskasvavale inimesele ei ole sellist hoidmist enam vaja. Väikese lapse vanemale sai üsna ruttu selgeks, mida laps vajas või ei vajanud. Too andis hääle, kehakeele ja oma tegevusega märku – teostas nähtavalt. Suurtel inimestel on maskidena ees õpitud olemine, kohustuslik käitumine – see, milline justkui peab olema, selline püütakse olla ja näida. Mida vanemaks laps kasvas ja oma sammudest kogemusi omandas ning iseenda arvamust kujundas, toimus vanema ja lapse suhtes suur muutus - teineteise eest hakati ära peitma päris iseennast, sest on olemisi ja tundeid ning tegemisi, mida ei ole justkui õige ega hinnanguid peljates hea, oma lapsele või vanemale, välja näidata või ei tohi tagajärgi kartes, teine neist aimugi saada.

Lapsevanem, keda vajati, oli õnnelik ning tänulik – tema olemas olemisel oli eesmärk, kuigi vahel võis ta tunda ennast ahistatuna – tema vabadust piirati ning ta ei osanud ega suutnud alati kõike – laps oli rahulolematu või tegi ühiskond märkusi või vanem ei jaksanud oma rolli kanda - vanem tundis ennast ebaõnnestununa. Vanem võis sellel teel kaotada iseenda – temast sai jäägitult roll, mida temal tuli täita – laps ja tema vajadused, lapse rahulolevana ning õnnelikuks tegemine tuli enne, kui vanema enese soovid ja vajadused.

Ühise aja teel käies kasvab laps suureks ja asub, vanematest eraldi, oma elu elama. Kaks täiskasvanut, kes kannavad endiselt rollinimesid – laps ja lapsevanem. Mille jaoks on täiskasvanule vaja vanemat, kui enam ei ole vaja kasvatajat? Mille jaoks on vanemale vaja täiskasvanust last? Kuidas sobitada iseennast muutnud rolli? Kuidas muutuda rolli muutudes ja lasta lahti sellest, mida enam ei ole? Kuidas võtta vastu see, mis on?

Iga lapse ja iga vanema lugu on oma näo ja sisuga, kellelgi ei ole teisega täpselt samamoodi. Väliselt võib ju peaaegu olla, kuid seespoolt kogedes kindlasti mitte. Ometi on olemas ja inimesi saatmas, pealtnähtud lugude nähtamatu surve – nähakse, kuulatakse, kuidas on ja seega saab olla ning võrreldakse. Vahle tõusevad küsimused - miks endal samamoodi ei ole ja sellest tuleneb, miks ei oska – kes on vale, kuidas olla õige. Pole olemas õigeid ega valesid vanemaid ega lapsi, vaid võimalus valida ja leida tee, kuidas näha oma vanemat või oma last Inimesena - kuidas kohtuda, õppida tundma ja võtta vastu see Inimene, kellega ollakse geneetiliselt ja rolliga seotud.

Marianne

17.09.2021.a

Kapslitest koorumine

Minus on hirm,

et täna on juba lootuselt hilja -

ajal, mil oleksin võinud,

mina ei osanud,

ajal, mil oleksin saanud,

mina ei teinud,

ajal, mil oli selleks aeg,

mina ei hoidnud

ja nii õige hetk kadus,

väärtuslik aeg möödus.

Selles mööda läinud ajas

armastus kuhugi ära kadus -

oma elu elamise tähtsus,

oma mätta isekus,

oma tahtmised ja tunded,

olid elusamalt olulisemad.

Kuid, kas mina üldse armastasin?

Kuid, kas mina üldse oskasin kunagi armastada?

Kuid, kas mina üldse oskan teha vahet

oma tunnetel ja armastusel?

Mina teisi ei näinud,

sest ei vaadanud,

mina teisi ei kuulnud,

sest ei kuulanud,

selleks ei olnud aega.

Aeg oli see,

millel oli väärtus,

sest just aeg oli see,

mis kadus nähtavalt käest.

Elasime pealispindadel,

möödaminnes puudutades,

ennast hoides

ja ise ennast kaitstes -

hoolimatuse ja ükskõiksusena

tundus argise elu möödakäimine.

Ometi see sügavalt puudutas

ja eraldatust suurendas -

ennast lahti ühendades

ise enda sisse kapseldusime -

olime, sest olime ...,

näisime, sest olime ...,

näitlesime, sest olime ...,

üksikuna ennast tundsime,

sest olime ....

Kas see, mida pole alles hoitud, jääb üldse alles?

Kas sellest, millest pole hoolitud, saab hiljem osa?

Kas me üldse oskame armastada ja olla armastus, mitte armastuse vajadusest sündivad tunded?

Kas mina oskan olla armastus, mida Sina kuuled, näed ja endas tunned?

Kui ei, siis kas mina õpin selle selgeks?

Kuid, kas Sinul on aega ja soovi oodata sinnamaani, kuni olen mõistnud ja armastuse eneses üles leidnud?

Kuid, kas Sina siis üldse enam hoolid, vajad ja kogeda tahad?

Millal tunneme ja jagame

armastuse valgust,

millal kogedes

avaneme armastuse soojuses,

millal julgeme kooruda?

Marianne

16.09.2021.a 

Minejad tulevad tagasi

 

Tänases ajas püütakse seista homsele vastu ja selleks, et hoida eilsest alles, peaks Maailm jääma suletuks. Inimesi proovitakse hoida paiga peal paigal ja kontrolli all - nende teedele seatakse tõkkeid, olemistele pannakse piiranguid peale, valitakse neid märgistada ja jälgida, et teada, mida ja millal. InimHingi ei saa hoida kinni – kui ei saada ringiga, siis tullakse otse.

Igal inimesel on, aja sees, oma koht ja aeg, kus olla – tema tee ja ülesanded on seal. Inimene tunneb kutset ja vajadust minna, astuda välja ja edasi – järgmisesse hetke – inimesel on teadmine, et on aeg minna, et olla seal, kus on aeg olla. Aeg on ajaga ühes, see liigub vajadusel mõttekiirusel ja vahel justkui teo sammul. Kes ei saa minna füüsiliselt selle aja sees, see läheb ühest ajast ära, et sündida teises ajas ja teises kohas.

Need, kes lähevad enese valikul täna ära, need tulevad esimesel võimalusel tagasi. Neil on kaasas teadmised ja nad jätkavad uute võimalustega oma teed seal, kus on nende koht ja aeg olla. Nemad on saadikud sõnumiga, kes kui majakad on valguse võrgustikku loomas ja hoidmas. 

Marianne

14.09.2021.a