Vanemad on oma lastest ea poolest vanemad, kuid see ei tähenda, et ka kõiges targemad. Ollakse küll elukogenumad, kuid see tähendab, et võidakse takerduda oma mustritesse ja väljakujunenud vaatenurkadesse. Ajas lapse ja vanema suhe muutub ning võtab erinevaid vorme. Seda, mis oli, seda enam ei ole ja see, mis on, ei sarnane eelnenuga, sest seda ei ole veel olnud. Tuleb leida tasakaal ja tee, kuidas olla, kui ollakse ja tahetakse olla.
Kuidas valida see tee, mis oleks õige iseenda jaoks – vaja on peatust, et mõtestada, mida tähendab vanemana/ lapsena - inimesena olemine - milline on iseenda ressurss, mida ise oodatakse ja vajatakse, mida ollakse valmis andma, kuid ka vastu võtma, millist hinda ollakse valmis oma valikute eest maksma. On vaja julgust ja otsust olla see, milline ollakse - mitte näida ega püüda olla keegi teine – väliste kuvandite peegeldus – vaid olla see, milline ollakse ehedalt, täna ja praegu. Inimene teab vastust, kui ta on inimesena täis kasvanud ja ise ennast vastu võtnud.
Vanem näitab ette, kuidas tema oskab ja saab oma suhte lapsega hoida – vanem on algus, sest tema on eespoololija. Ometi võib vanem olla elutark ja tasakaalus, kuid kui laps ei ole valmis teda vastu võtma, siis on lapsel täiskasvamise tee alles pooleli – ta ei anna andeks vanema samme ega valikuid, sest laps omab tunnet ja ta ei taha sellest lahti lasta. Ometi võib ka vanem olla alles teel iseenda poole ja hoidmas kinni iseenda aegu ja vajadustest sündivaid tundeid. Inimene vabastab ise ennast aja köidikutest, kui ta laseb olnul rahus minna.
Olnut hoitakse alles ja tunnet sikutatakse pinnale, kui on haiget tegev igatsus selle järele, mida ei saadud ajal, mil oleks pidanud olema võimalus saada. Rahuldamatu vajadus on nälg ja sellest tuleneb inimese lapselik ja isekas soov, et vanemal/ lapsel oleks olemas kõik need küljed ja omadused, et saada võimalus tunda end ilma nn valesid tundeid äratamata ja olla enesele vajalike ning õigete tunnete voos.
Sellisel juhul on vanema/ lapse rolli kandnud inimesele omistatud kuvandi omadused ja seega nõutakse rollipartnerilt ja suhtest seda, mida vajatakse ja omada tahetakse ning seejuures ei ole vahet ega tähtsust, milline inimene ise on, kas tollel on ressurssi anda – nõudmine ja saamine on olulisemad, et kui laps/ vanem juba on, siis ta peab olema selline nagu vanema/ lapse Mina seda tahab kogeda. Ei arvestata sellega, milline vanem või laps inimesena on, vaid võetakse teda endale kuuluva omandina, kes peab vastama kõigile ootustele, kustutama igatsused ja täitma tahtmised.
Inimene, kes tunneb, et teda ei võeta inimesena, peidab iseenda, kui ta ei taha sõda ja vastukäimisi – tundeid, mida ei ole hea kogeda. Kuna ollakse seotud rolliga, siis teeb inimene otsuse - ta peab, suhte säilitamiseks, suutma/ oskama olla selline, millisena teda tahetakse näha ja ollakse nõus vastu võtma. Kuid see ei ole tema ise, sest seda tehes aheldatakse enese iseolemise ja loomise vabadus. Täiskavanud laps ega täiskasvanud lapse vanem ei pea enam koos olema ega elama – nemad on vabad valima ja enese jaoks mõtestama, kas, kuidas, mida, millal ja kui palju.
See on balansseerimine oma ootuste ja vajaduste ning tegelikkuse vahel. Ei vanemana ega lapsena olemine anna õigust omada teist, et teine on see koht, kust saada ja justkui olekski õiglane vahetus - anda kõige vajamineva ja võimaliku saadava vastu, vaid see, et ollakse laps või vanem – alus, põhjus. Sellisel juhul ei ole vahet, millised inimesed tegelikkuses on, vaid see, milline on inimese ressurss anda endast seda, mida teine tahab omada.
Täis kasvanud inimene on teinud iseendaga rahu ja kuigi ta teab, et ta on, ei tähenda see seda, et ta peab olema ja jätkuvalt andma/ olema teise vajadustest lähtuvalt. Ta teab, et temal on õigus valida - kas, mida, kuidas ja millal. Täis kasvanud inimene aktsepteerib seda, teise õigust, sest ka temal on on olemas oma õigus ja vabadus olla ja valida.
Vanema ja lapse vahel on ajaside, sest üks saab olla, kuna teine on olemas. Sellest tulenevalt omatakse Maailma, mida mujal ei ole. Ise ennast vastu võttes, võetakse vastu oma vanemad – see on enese alguse ja tee alles hoidmine. Enese sees rahu tegemine, mõistes, et ka vanem on inimene kõigi oma huvitavate külgedega ja enam ei ole vajadust isekalt nõuda – Mina pean ..., Minul peab ... - võetakse vastu see, mis on ja sellisena nagu see on anda. Enese tee vastu võtmine, kui vanem mõistab oma rolli ja vastutust ajas – tema seisab lapse seljataga ja tema annab taganttuleva edasi. See on olemise vabadus – inimesed on nii nagu nad on ja valides olemise on nii nagu on.
Marianne
18.09.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar