Kapslitest koorumine

Minus on hirm,

et täna on juba lootuselt hilja -

ajal, mil oleksin võinud,

mina ei osanud,

ajal, mil oleksin saanud,

mina ei teinud,

ajal, mil oli selleks aeg,

mina ei hoidnud

ja nii õige hetk kadus,

väärtuslik aeg möödus.

Selles mööda läinud ajas

armastus kuhugi ära kadus -

oma elu elamise tähtsus,

oma mätta isekus,

oma tahtmised ja tunded,

olid elusamalt olulisemad.

Kuid, kas mina üldse armastasin?

Kuid, kas mina üldse oskasin kunagi armastada?

Kuid, kas mina üldse oskan teha vahet

oma tunnetel ja armastusel?

Mina teisi ei näinud,

sest ei vaadanud,

mina teisi ei kuulnud,

sest ei kuulanud,

selleks ei olnud aega.

Aeg oli see,

millel oli väärtus,

sest just aeg oli see,

mis kadus nähtavalt käest.

Elasime pealispindadel,

möödaminnes puudutades,

ennast hoides

ja ise ennast kaitstes -

hoolimatuse ja ükskõiksusena

tundus argise elu möödakäimine.

Ometi see sügavalt puudutas

ja eraldatust suurendas -

ennast lahti ühendades

ise enda sisse kapseldusime -

olime, sest olime ...,

näisime, sest olime ...,

näitlesime, sest olime ...,

üksikuna ennast tundsime,

sest olime ....

Kas see, mida pole alles hoitud, jääb üldse alles?

Kas sellest, millest pole hoolitud, saab hiljem osa?

Kas me üldse oskame armastada ja olla armastus, mitte armastuse vajadusest sündivad tunded?

Kas mina oskan olla armastus, mida Sina kuuled, näed ja endas tunned?

Kui ei, siis kas mina õpin selle selgeks?

Kuid, kas Sinul on aega ja soovi oodata sinnamaani, kuni olen mõistnud ja armastuse eneses üles leidnud?

Kuid, kas Sina siis üldse enam hoolid, vajad ja kogeda tahad?

Millal tunneme ja jagame

armastuse valgust,

millal kogedes

avaneme armastuse soojuses,

millal julgeme kooruda?

Marianne

16.09.2021.a