Öösiti külastavad inimesi huvitavalt „toredad” unenäod. Inimfantaasiamaailm ootab inimese uinumist, uneviirastused hoiavad teda enese embuses ja maalivad nii reaalse Maailma, et ülesärganuna/ -äratatuna on keeruline olla, siin pool, tagasi. Unenägusid on igasuguseid, kuid kindlasti kohtab inimene oma teel iseennast hirmutavaid lugusid, mis tunduvad nii ehmatavalt ja tarretavalt reaalsed, sest nende sees ollakse kaitsetud ja abitud. Hirmu äratavates lugudes on inimene osaline ka siis, kui ta iseennast ei näe.
Hirmu äratavate unenägude kogemine teeb õhtuse aja vastumeelseks – iga samm, mis viib voodile lähemale, tahetakse jätta astumata. Voodi ei ole enam pehme süli, vaid sundus, sest hoolimata püüdest olla ärkvel, vajab keha puhkust. Öiste õuduste eest pole justkui pääsu – nende seest ei leia teed välja. Inimene ei näi omavat kontrolli oma unenägude üle ja seega ta ei tea, mis juhtub järgmisena. Ta ei mõtle, mis või miks toimub, vaid ootab ärevuses järgmist hetke – kohe juhtub, toimub, tuleb kogeda. Unenägu on reaalne kogemus – see on xD film enese sees.
Unenäod on alateadvuse avatud peod ajal, mil inimest juhtiv teadvus on vaiki. Inimese tahe ei otsi loole, kui loole, lahendusi ning olukorra hindamise ja analüüsimise võime on väljalülitatud. Seigeldakse tunnetetasandil ega vaadata lugu kõrvalt – kogetakse läbi tunnete – ollakse avatud tunne. Kogedes ollakse ehedas ja vahetus loos, kus ei ole jäänud võimalust ise midagi ära teha. Inimesel on ehe hirm, sest ta ei kontrolli olukorda ega saa muuta toimuvat st tema tahe ei kirjuta lugu teiseks, seega tuleb tal kogeda, kuna uinudes andis ta ennast tundmatuse rüppe.
Hirmuga ühes olles ei ole enam vahet, milline on loo tähendus – kõik on hirmus, sest kui veel ei ole väga halb, siis küll kohe saab olema – ei taheta edasi vaadata, sest olevale järgneb järgmise hetke kogemine. Inimene ei peatu, et olla ja mõtestada toimuvat, tema tahab ära – välja sealt, kus ei ole hea olla. Inimene tahab ära põgeneda oma unenäost ja selleks tuleb tal üles ärgata. Ujuda üles pinnale, sest seal ei pea enam nägemust kogema. Inimene ei taha enam kogeda, seega ei taha ta uuesti magama jääda. Unenäo vallanud ja loole tähenduse andnud tunne tuleb kaasa – see on terves kehas foonina kohal. Unes avanenud tunne ei kao, see on justkui kõikjal.
Kas on olemas võimalus oma unenägu teadlikult vaadata - olla loo kõrvalt vaataja ja teha lugu muutvaid samme? Kuidas, siis suuta oma teadlikkus sisse lülitada, vaadata toimuvat kõrvalt ja mitte võtta lugu isiklikult? Kuidas otsida režissööri ja stsenaristina lahendust ning lugu enese soovi järgi edasi viia? Kuidas anda enesele valgus, julgus ja jõud olla oma unenäo sees ning määrata ise selle edasine kulg? Sellel teel on võtmeteks sõnad - tähendus ja otsus.
Marianne
22.09.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar