Maailmas elavad erinevate vanustega inimesed, kes omavad erinevaid rolle vastavalt sellele, kes nad kellelegi on. Inimsoo edasi kestmise jaoks on vaja lapsi ja ka täiskasvanuid, kes saavad lapsi. Lapse sünniga ühes muutub lapse saanud inimese roll ühiskonnas – temast saab vanem oma lapsele. See on kohustus kasvatada väikesest lapsest täiskasvanud inimene.
Lapse sündides, tunnevad enamus lapsevanemaid ühtäkki suurt hoidmise ja turvatunde jagamise vajadust, sest pisike on väga õrn ja kaitsetu. Vanem jagab endast parema võimaliku, loob head igas hetkes, sest vanema olemas olemine ja tegutsemine on otseses seoses lapse heaoluga ning vajalik lapse elus hoidmiseks. See on armastuse, helluse ja toetuse jagamine, kuid ka päevast päeva kestev kohustus, sest ollakse seotud ning vahel tundub, et ka kinni seotud.
Laps kasvab ja tahab seista ise ning selleks lükkab ta oma vanemat endast eemale – Lase minul olla! Alguses on turvaline vahemaa lühike, vaid üks või mõned sammud. Vahe maa ajas suureneb ning täiskasvamise teel on ka aegu, mil vajadus olla eraldi, viiks võimaluse korral ära teisele planeedile – kindel on see, et näha ega kuulda ei taheta ning uks peab vahet pidavalt kinni olema. Laps vajab oma vanematest eraldi olemise aega, sest tema tahab selgeks saada, tunda ja näha - kus, kes ja milline ta inimesena on.
Ühises ajas ja ühisel rajal käies on kasvamine mõlemale keeruline tee – olla ühes, kasvada ühte ja seejärel, lahku astudes, jääda ometi seotuks. See on mõlemale päris suur väljakutse, sest ka vanem ei ole jäänud paigale, vaid on ka ise saanud aastate poolest vanemaks ja elanud oma elu inimesena edasi. Kuidas olla ühe suure inimese vanem? Kuidas olla seda õigesti? Mida üldse tähendab õigesti lapsevanemana olemine?
Kõige suurem erinevus, erinevates aegades, on lapse ja lapsevanema erinevate vajaduste/ vajamiste vahel. Kui väike vajas jäägitult ja pea kogu aeg, siis täiskasvavale inimesele ei ole sellist hoidmist enam vaja. Väikese lapse vanemale sai üsna ruttu selgeks, mida laps vajas või ei vajanud. Too andis hääle, kehakeele ja oma tegevusega märku – teostas nähtavalt. Suurtel inimestel on maskidena ees õpitud olemine, kohustuslik käitumine – see, milline justkui peab olema, selline püütakse olla ja näida. Mida vanemaks laps kasvas ja oma sammudest kogemusi omandas ning iseenda arvamust kujundas, toimus vanema ja lapse suhtes suur muutus - teineteise eest hakati ära peitma päris iseennast, sest on olemisi ja tundeid ning tegemisi, mida ei ole justkui õige ega hinnanguid peljates hea, oma lapsele või vanemale, välja näidata või ei tohi tagajärgi kartes, teine neist aimugi saada.
Lapsevanem, keda vajati, oli õnnelik ning tänulik – tema olemas olemisel oli eesmärk, kuigi vahel võis ta tunda ennast ahistatuna – tema vabadust piirati ning ta ei osanud ega suutnud alati kõike – laps oli rahulolematu või tegi ühiskond märkusi või vanem ei jaksanud oma rolli kanda - vanem tundis ennast ebaõnnestununa. Vanem võis sellel teel kaotada iseenda – temast sai jäägitult roll, mida temal tuli täita – laps ja tema vajadused, lapse rahulolevana ning õnnelikuks tegemine tuli enne, kui vanema enese soovid ja vajadused.
Ühise aja teel käies kasvab laps suureks ja asub, vanematest eraldi, oma elu elama. Kaks täiskasvanut, kes kannavad endiselt rollinimesid – laps ja lapsevanem. Mille jaoks on täiskasvanule vaja vanemat, kui enam ei ole vaja kasvatajat? Mille jaoks on vanemale vaja täiskasvanust last? Kuidas sobitada iseennast muutnud rolli? Kuidas muutuda rolli muutudes ja lasta lahti sellest, mida enam ei ole? Kuidas võtta vastu see, mis on?
Iga lapse ja iga vanema lugu on oma näo ja sisuga, kellelgi ei ole teisega täpselt samamoodi. Väliselt võib ju peaaegu olla, kuid seespoolt kogedes kindlasti mitte. Ometi on olemas ja inimesi saatmas, pealtnähtud lugude nähtamatu surve – nähakse, kuulatakse, kuidas on ja seega saab olla ning võrreldakse. Vahle tõusevad küsimused - miks endal samamoodi ei ole ja sellest tuleneb, miks ei oska – kes on vale, kuidas olla õige. Pole olemas õigeid ega valesid vanemaid ega lapsi, vaid võimalus valida ja leida tee, kuidas näha oma vanemat või oma last Inimesena - kuidas kohtuda, õppida tundma ja võtta vastu see Inimene, kellega ollakse geneetiliselt ja rolliga seotud.
Marianne
17.09.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar