Inimese elus on erinevaid hetki ja kogemusi, millel on ühine nimetaja - inimese teed tähistab sõna HIRM. Hirm tähendab tunnet, halvavat seisundit, õudust, uskumust, et kohe juhtub, sest on lootusetult hilja midagi muuta - liblikas on oma tiivalöögi teinud. Minul on hirm ..., minus on hirm ... - justkui oleks hirm, midagi eraldi seisvat, kuid samas ei saa teda ka enese seest välja võtta ega ära lahutada. Mina tunnen hirmu – Mina tunnen oma hirmu – kuidas vahetada vaatenurka? Kuidas leida üles oma hirm – selle algus enese sees – kui hirmul on nii palju erinevaid nägusid ja avaldumise vorme? Kuidas üldse teada, et kunagi, kusagil oli esimene - oli algus?
Hirm algab ärevusega, millest saab paanika. Inimene ise hoiab ennast ärevuses – tema kujutluses elavduvad pildid, mis aitavad tal säilitada hirmu avanemise seisundit. Inimene on ärevuses, sest hirm on ärganud, kuid seda ei ole veel teadvustatud ja seega seda ei ole nimetatud. Inimene on ärevuses, sest ta tajub hirmu kohalolekut, tunneb selle puudutust endas ja alateadvus vallandab uskumusi ja ettekujutusi – ärevuse segadusest sünnib paanika, sest midagi võib juhtuda – kusagil aja sees on olemas unustatud kogemus sellest.
Ärevuse kasvatamine on sõnum enesele – ole ettevaatlik, tee midagi, ära tee valesti, tee seekord õieti, põgene, põgeneda ei saa, võitle, anna alla, ära loobu – tee midagi, sest kohe juhtub. Inimene tunneb hirmu puudutust ja valmistub halvavaks tundeks. Ta ei teadvusta, et tema ise käivitab ise ennast. Ta ei teadvusta enese tegevust ega võimeid ega tagantsundivat vajadust.
Alateadvusest vallanduvad hirmud võivad tulla üsna kaugelt – aegade tagant. Hirm on kui laine, mis liigub erinevaid liine/ ühendusi pidi – jagatud veri ja/ või aeg kannavad eneses sõnumit. Olnu on algtasandil olemas, kuid inimesel puudub lugu ja seega algus. Hirm on, sest see oli olemas. Kuna oli, siis inimene ei oska ennast eraldi näha ning kui ei ole jutustajaid, kes jagaksid ja vestaksid oma lugusid, siis inimene ei leia üles seda teed, mis viib tagasi – ta ei tea, et edasi minemiseks tuleb tal minna ajas tagasi.
Hirmuga ühes olev inimene ei mängi – ta ei ole vaba. Tema vajab kontrolli, paigas peavad olema reeglid, elul ja Maailmal raamid ning neid tuleb järgida ja õigesti täita, et õnnestuda. Kontroll kõige ja kõigi üle peab suutma säilitada õigena olemise – mitte tundmise. Inimesel on hirm, et temast endast ei sõltu midagi, kuna see, mis on olnud, see ju on. Seda, mida ei näe, seda ei leia üles. Seda, mida ei tea, seda ei oska mõista – ei olda kindel tundmatu ohutuses. Seega, mis oli, see on ja jääb olema.
Inimese ärevus kasvab paanikaks, sest ta vajab selget ja päriselt toimivat juhist, kuidas hirmu käest ära pääseda. Kuidas valida, kas muuta või mitte muuta oma käitumist, kas teha midagi või üldse mitte midagi ja, kas tegelikult on üldse vahet? Inimene vajab paanikat, et minna lühisesse – vallanduda ja peatuda – käia maha. Paanika – erinevate aegade, aja kihtides olnud, otsused on kui erinevad käsklused, kuidas toimida. Kuid otsuseid ei ole võimalik teostada, sest neid on palju ja väga erinevaid. Üle ja läbi kõige kostub sõna - Hirm – see tuksub ühes verega – see on hõõguv punane tuli, mis on kuum ja kõrvetav – sellises olemises ei ole enam vahet, mida ja kuidas tehakse. Hirm - see on sinine jää, mis tarretab paigale ja halvab elu avaldumise – letargiline unenäomaailm.
Hirmuga kohtumine on teekond ajas tagasi – mälestus kunagisest olnust on alles ja just seal peitub võti. Inimene leiab tee, kui ta otsustab võtta vastu oma lugu ja avada ennast – kohtuda aja looga, mis avaneb temas. See on seiklus enese kujutluspiltide sees ja teel. Teadvustamine, et see, mis oli, see oli – inimene ei kao – tema saab anda tõlgenduse ja tähenduse ning kasutada erinevaid lahendusi, sest klaviatuur on tema enese käes. Ekraan ei ole harjumuspäraselt enesest väljas pool, vaid enese sees. Inimene näeb, kui ta sulgeb oma silmad – kõik on ja toimub tema enese sees.
Mitte ükski erineva numbriga D kinoelamus ei ole nii päris, kui inimene ise ja just see teebki kogu loo hirmutavalt reaalseks ja võimsaks – inimene tunneb tervikuna – sees ja väljas ühteaegu. Välise puldi võib käest ära panna ja sel moel nähtavalt olukorra ära lõpetada, kuid enese vaigistamiseks ei ole justkui töötavat lahendust olemas – on asendused, enesekontroll ja põgenemine – eitamine. Sulgedes silmad ja eraldades ennast välisest jääb tunnete loo looja, käivitaja ja selles osaleja kohale.
Olukorra lahendus peaks tulema välisest Maailmast ja kaudselt, sest inimene ise ei oska ise ennast tundest eraldi näha ning ei mõista enese osa – ollakse enese loojad. Vigane fail ajas jooksutab süsteemi kokku ja rikkiläinud plaadile kirjutatud lugu kordub ja kordub – puudub nähtav tee välja – see, mis on, see oli ja see, mis oli, see jääb. Hirm oli ja seega jääb – sellisena kõlab otsus. Kuna hirm on olemas, siis saab seda erineval moel kogeda.
Inimene mängib suures mängus nimega Elu ja kuna ta ei teadvusta, mida ta teeb, siis mäng jätkub. Inimesel on olemas kõik võimalused muuta mängu, kuid ta ei tee seda, sest ta tahab väliseid kinnitusi, mis kummutaksid uskumused. Kuigi Maailm on täis erinevaid valikuid, võimalusi ja teid, näeb inimene seal seda, mida ta oskab st tahab näha, et kinnitada oma uskumusi – ta tõlgendab mängu vastavalt oma vaatenurgale ja vajadustele.
Inimeses on teadmine, et siis ja seal võib juhtuda – ärevusega ettevalmistava seisundi loomine on Maailma ehitamine – "Kui lähen sinna või teen seda, siis on, kuna pean minema/ olema, siis kogen." Pole pääsu enese eest – see kõik on enese sees. Aja lugu otsib teed pinnale. Aegade lood ootavad oma võimalusi taasluua lugu, et ehitada tee välja ja edasi – hirmude lood ootavad lahendust, valgust ja selgust.
Leia allikas - kuula ise ennast - mida Sina tunned, milliseid lauseid ja sõnu Sa kasutada? Mida need tähendavad? Millist sõnumit endas kannavad? Ava ennast - vaata aja ja tunde lugu kõrvalt.
Marianne
20.09.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar