Inimesed on mugavad ja isekad – nad tahavad, et oleks nende järgi ja neile sobivalt. Inimesed on õrnad ja haprad – nad ei taha haiget saada ega katki kukkuda. Inimesed vajavad Minu oma ehk enesega samastamise võimalust, et teada kellega/ millega koos ollakse ja mida omatakse ning kuhu kuulutakse. Inimesed, kes on kasvanud põhimõttega, et - Ei saa! vaid Peab! - on õppinud kartma ja vältima muutusi – nad on õppinud ehitama, ise endale, tegelikust Maailmast eraldi olevaid Maailmu või võtma teiste omasid üle või teiste varju alla pugema.
Iseendale antud Maailm on enese järgi seatud ja paika pandud koht, milles ohtlikud muutused on viidud miinimumini – vajalik on tagatud ja vale on välditud. Teiste Maailmas olles vastutab keegi teine inimesele vajamineva eest – see teine väldib muutusi ja pehmendab nende lööke või võtab enese kanda. Ülevõetud Maailmas samastab inimene ennast sealses olnuga ja tema osaks saab see, mis ja kuidas teisele kuulus või ta kehtestab, kasutades olemas olevat, enese korra.
Inimene kardab muutust siis, kui see tähendab tema jaoks kaotust – tema jääb millestki olulisest ilma. Asju saab asendada ja kohti saab vahetada – inimene kardab kaotada ennast – enesena olemist - enesele kuuluvat rolli. Enese kaotust kinnitab osaks saava tähelepanu muutus.
Mina ei saa! - Mina ei ole! – Mina pean! - ennast piiravate ja kaotavate uskumuste ja õpetustega kasvanud/ kasvatatud inimene ei tule toime enesele vajamineva Mina kaotusega – see hetk leiab aset siis, kui on olemas keegi teine, kes ei taha/ ei vali inimest näha sellisena nagu ta on/ olla tahab, vaid edastab infot ja näitab inimest teistsugusena – vähemana ja valena.
Sel moel enese kaotust kogev ja nägev inimene on kasvanud keskkonnas, kus teda ei koheldud inimesena, vaid rolli(de)s olijana. Inimesega toimus muutus siis, kui tema ise vahetas/ teda nimetati rolli – tavaliselt oli olemas kaks põhirolli – kui teed sel moel ja oled selline, siis oled üks – kui teed ja oled teistsugusel moel, siis oled teine – oled hea/ oled paha – oled õige/ oled vale. Vastavalt olemisele valiti osaks saav tähelepanu ja lähedus.
Sina ei ole ega saa olla see, kes Sa oled – Sina oled see, kellena/ millisena mina tahan, et Sina oled! – selle põhimõtte alusel teostatakse manipuleerivat käsitlemist, mis saab võimalikuks, kui manipuleeritav sõltub temale tähelepanu pöörajast ja/ või ta võtab tolle sõnu tõesena. Sel moel kasvatatud laps kogeb, korduvalt, enese kaotusi ja enese ära keelamisi ja iseendalt enese ära võtmisi – teda ei ole ja ta ei saa olla ilma teiseta – teisega olles ta saab olla ja ta peab olema.
Inimene kordab ette näidatud mudelit – inimene, kes samastab ennast rolliga ning näeb ennast muutuvana ja kaduvana rollidest lähtuvalt, on olnud kasvatatud ja ümbritsetud rollis oleva(te) inimes(t)e poolt. Talle ei ole näidatud inimesena kasvamise teekonda – olnu ei tähenda jäämist ja olemist, vaid järgnevaid samme ja osaks saanud kogemusi – sellel teekonnal kasvab tema teadlikkus ja toimub mõtestamine – ka eelneva ümber vaatamine ja kasutuks/ valeks osutunust lahti laskmine - muutused on vajalikud, kui need takistavad edasi kasvamist ja inimesele/ ühisele enama loomist.
Inimene, kes teab ja näeb ennast rollina ning vajab ennast õiges rollis olevana, kordab ennast, et püsida õigena ning ta väldib muutusi, sest ta ei talu osaks saava tähelepanu muutust. Ta ei talu arvustamisi ega võrdlemisi, kui enesele vajaliku rolli kahtluse alla seadmist – see tekitab temas hirmu ja ärevust – ta ei taha endast ilma jääda – ta ei taha teistsuguse tähelepanu osaliseks saada.
Vanem, kes on loonud endale rollide mudeli, milles olemas olevad perekonnaliikmed vahetavad rolle etteantud stsenaariumi alusel, on võtnud lastelt ära iseolemise vabaduse. Lapsed ei ole lapsed, vaid konkurendid, millegi kindla alusel – kõik ei saa olla vanema lähedal ja temaga ühes, sest keegi peab olema valesti läinu ja valena kogetu põhjuseks – ebameeldivate tunnete autoriks.
Kui vanem ei vastuta enesega seonduva eest, siis ta jätab vastutuse valeks nimetatud lapsele – see laps ei saa olla õige – temast tuuakse välja ja temale omistatakse need jooned/ omadused/ teod, mis näitavad ära, kellena ta mudelis osaleb – see tähendab, et kõik muu jäetakse varju või kustutatakse ära – seda, mida ja kuidas vaja ei ole, seda ei ole olemas, kuigi see oli ja on olemas.
Sel moel kasvatamist kogenud laps paneb enese Mina kokku järeldustest ja teiste poolt edastatud infost – tema ise näeb ennast teiste poolt edastatud info alusel – vanem on teinud ühe suurima kuriteo – ta on valetanud oma lapsele ja ka teistele, kes nendega seotud – vanem on kaotanud ära eheduse, võlu ja iseolemise vabaduse – vanem on asendanud selle vigade ja inetusega – armastuse ja hoidmise ning tunnustamise asemel on lapsele antud kaasa hirm ja häbi – vanem on petnud lapse usaldust ja lojaalsust – vanem on kasutanud last vahendina ja õpetanud teda nägema ise ennast väärtusetuna – vanem on väärtus ja õige ja ainus – kõik hea ja õige saab tulla läbi vanema – laps ise ei ole mitte keegi.
Rollis olev vanem ei näita lapsele inimesena kasvamist, sest tema ise ei kõnni sellel teekonnal – vanemal on roll, millest ta kinni hoiab – see on tema Kolgata teekond – ka tema ise koges ühe ja teisena olemise kasvatust – traumaatiline tähelepanu muutus kaotas oleva ja tõi kaasa rolli, milles oli võimalik temaga seonduvat muuta ning teda ennast halvasti ja vähendavalt kohelda. Vanem õppis selgeks, kuidas olla kuulekas ja õige – millisena tuleb olla see, keda ei karistata ega muudeta – see tähendab, millisena oleks tulnud olla enne, et haiget tegevad kogemused oleksid jäänud ära.
Osaks saanud kogemusi muuta ei olnud võimalik – isiklik tundetakistus tähendas vajaminevas rollis ümber takistuse minemist – selles rollis enese nägemist ja esitlemist ning rolli kinnitamise jaoks õige tähelepanu vajamist ja vale vältimist. Vajaminev tähelepanu tuli võtta sealt, kus see oli võimalik – vajamineva tähelepanu vajadus tõusis päevakorrale seal, kus ka teistsugune tähelepanu oli võimalik – kuna selles keskkonnas ei saanud vanem olla enesele vajaminevas rollis ausal teel, siis ta valis pettuse – ta nimetas lapse ümber – lapsest sai temale vajamineva rolli tagaja.
Mina olin see laps, keda sellisel manipuleerival moel kasvatati ja, keda vähendatult ja halvustavalt esitleti ning selle alusel koheldi. Minu poolt tehtud sammud jäid alati vigadeks ja need kasvasid ajas aina suuremateks – mina ise kadusin nende taha ära – väidetavalt, hoolimata enese teekonnast, mina ise ei muutunud kunagi – kogu aeg oli võimalik tuua möödunu tagasi, et põhjendada halvustavat kohtlemist ja vähendamist olevas ajas.
Kõige hullem on see, et aastaid ma uskusin seda valitud tõde enese kohta – ma ei vaadanud ega teadnud ennast iseendana – mina teadsin ennast teiste hinnangute ja kohtlemiste järgi. See tähendas, et mina ise võrdlesin ennast nende teistega, kellel oli olemas roll, milles tahtsin end kogeda või kes olid võimelised minule kuuluva/ vajamineva rolli minult ära võtma/ selle minule andmist takistama. Mina ise ei mõistnud vaadata ja mõista inimest, vaid nägin teises ohtu enesele – tundsin hirmu, ärevust, viha, kurbust ja lootusetust, kuigi see teine ei olnud ohtlik – ta ei olnud ohtlik inimesena, ta oli ohtlik rolle vahetavate inimeste Maailmas.
Ikka ja jälle nägin, kuidas keegi teine oli parem, ilusam, õigem ehk vajalikum – see tähendas, et temas oli väärtus, mida minus ei olnud – tänases mõistan, et tegemist ei olnud inimeseks olemise väärtustamisega, vaid rolli vajamise, saamise ja nimetamisega – see teine tagas/ võimaldas rolli, mida teda valinud inimene endale vajas. Minu kõrvale jätmise põhjuseks oli tähendanud valesse/ tarbetusse rolli asetumise vältimist - vale/ mitte vajaliku rollis olemise kogemisest/ kogemusest loobumist.
Minu vähendamise ja kõrvale jätmise põhjus ei olnud minus, kui inimeses, vaid teise inimese vajadustes ja väljavalitu sobivuses etteantud parameetritele tuginedes. Rollide Maailmas oleva rolli jaoks nö valena olles või rollis olija jaoks teda kinnitavas rollis nähtuna olles ei tähendanud see informatsioon seda, et mina inimesena muutusin või end muutma pidanuks – rollina esineva vanema poolt väljavalituks mitte osutumine ei tähendanud, et mina oleksin ka tegelikkuses teis(t)e kõrval valena ja vähemana olemas olnud – vanem valis ja tegi laste vahel vahe sisse, sest temal oli selleks eesmärk ning temas oli vajadus ja tal oli valiku tegemise võimalus olemas.
Minus oli hirm olla ise – see tähendas püsivat ärevust – senikaua, kuni ei olnud kinnitust, et olen õige, ma ei saanud olla rahus – minuga seonduv sai muutuda. Hullemaks tegi loo see, et ka mööda läinud aja kohta sai tulla tagantjärgi tehtud otsuseid – selle jaoks, et olevas ajas saaks mind valeks nimetada - olla Vale/ kordades Valem, siis ka enese isiklikus või ühises möödunus olin väidetavalt vale ja just sellepärast olin olevas topelt vale – sel moel leidis aset rolli üle kinnitamine ja erinevate aegade ühendamine - kui olin siis, siis olin ka edasi.
Halloo – äratus - iseenda ja oma valikute eest vastutav inimene vaatab tervikut ja võtab sealses oleva informatsiooni vastu ilma seda muutmata ning arvestab sellega, mida ta on teada saanud - vastutust vältiv inimene jätab alati midagi välja ja muudab oleva enesele sobivaks – see inimene, kellest mina, lapsena/ Lapsena, sõltusin, ei lähtunud oma valikutes minust – tema valis enese jaoks ja pärast - hoolimata olemas olevast infost ta ei kasutatud seda enama loomiseks – iga minu jaoks olulise info muutmine ja kõrvale jätmine vähendas mind - inimest.
Senikaua, kuni mina ise selles mängus jätkasin ja seda normaalsusena nägin, lasin kõigel sellel jätkuda. Teisele kuuluvas mudelis olevana ja osalevana kogesin korduvalt, kuidas olin piiratud ja alla surutud ning vaigistatud – oli olemas ainult üks, kindel ja muutumatu Maailm – selle omanikuga/ seda vajavatega mitte kokku käivale infole astuti ja seisti vastu.
Uus ja oluline info ei avardanud selle Maailma piire, ei laiendanud selles olemise võimalusi ega muutnud sisu vastavaks selles osalenud edasi kasvavate inimestega, vaid see hüljati ja selle vastu sõditi ning tehti kõik endast olenev, et mina ise muudaksin ennast vastavaks ja mina ise vähendaksin ennast sobivaks - võtaksin vastu edasi mängitava loo jaoks vajaliku rolli.
Manipuleeriv info esitati sel moel nagu ei oleks teistmoodi võimalik ja teistsugust reaalsust olemas – ainult sel moel pidi olema ja saama ühes olla. Ühes olemisest sõltuv ehk enese kaotuse ees hirmu tundev inimene kardab üksinda jätmist - talle on selgeks tehtud ja ta on ise kogenud, et see on kõige hullem, mis temaga võib juhtuda - talle saab osaks teda muutev tähelepanu ja ta ei saa enam iseendana olemas olla.
Tegelikkuses on see väide vale - kõige hullem on enese ära kaotamine - kellegi teise mängu tõeliseks eluks pidamine ja sellest teisest sõltuvuses olemine - kui on hirm kaotada seda, mis tuleb ja saab võimalikuks läbi teise ning sellele olemisele ja saamisele on seatud inimest vähendavad tingimused, siis tähendab see enesest loobumist ja enese müümist - see teine valib, määrab ja otsustab ainult enese jaoks ja pärast.
Eile õhtul toimus Valges Majas etendus, milles osalesid rollidele panustajad ja päris Maailma inimene - seda kõike oli halb kõrvalt vaadata. Samasugune oli minu lapsepõlv - samasugune oli tavaline infovahetus emaga, kes ei võtnud mind "tõsiselt", kuid kes kohtles mind vägagi tõsiselt ja valusalt.
Laps kustutab aktiivsest mälust selle, millega ta nõustuda/ mida ta muuta ei saa siis, kui ta peab jätkama sama inimese kõrval, talle lähemal olles, kui see tegelikkuses õige ja sobiv on. Selle jaoks, et mulle meenuks, mil moel ja kuidas möödunus aset leidis, said minu osaks kaks samasisulist infovahetust.
Minu õde tegi selle võimalikuks - kahel korral leidis aset samasugune tormiline infovahetus nagu eile õhtul miljonite inimeste pilkude alla - samasisuline info, samasugune kehakeel, samasugune agressiivsus, samasugune tulemus - kuna olid ja oled väärtusetu ning vale ja mitte keegi ning tänamatu ja ära kasutaja, siis palu andeks selle eest, et ülekohut tegid - st mängus kaasa ei mänginud - st endale jäetud rolliga ei nõustunud - st mängu juhtinut temale kuuluvas rollis olevana ei tunnistanud ja olla ei lasknud.
Need olid väga karmid ja ehmatavad kogemused, sest need olid ootamatud ja selles hetkes ei andnud ma selliseks kohtlemiseks otsest põhjust - olin lihtsalt olemas - need sündmused leidsid aset poes, juhuslikult kohtudes ja notari ootesaalis, seal olemise põhjusega seotud info edastamisele järgnevalt - igakordne avang toimus sõbralikult naeratades ja sõbralikke ning rahustavaid/ tavalisi sõnu kasutades - see oli sissejuhatus, millele järgnes reaalsusest väga kaugele minev halvustav ja vähendav kohtlemine.
Eesimene neist leidis aset nii umbes 10 ja teine peaaegu 2 aastat tagasi - elasin need korrad üle, kuid nendest välja kõndimine on kestnud tänase päevani. Traumat süvendas see, et päritoluperekonda kuulujad kinnitasid, et õel oli õigus mind sel moel kohelda ja mina ise olin toimuvas süüdi ja teistmoodi minuga ei saavat, sest õele on haiget tehtud ja mina ise olen talle haiget teinud ja õel on tunded ja ühes olemise jaoks tuleb minul nõustuda, et õde on Ohvri rollis ja mina Süüdlase/ Vale omas ning õele ei tohi keelata ega osutada valeks seda, kuidas ta valib mind või minuga seonduvaid kohelda ja millist infot, millisel moel, minu kohta kasutada ja ka teistele esitada.
Kõik leidsid, et ka mina olen neile liiga teinud ja mitte kellelgi ei ole põhjust mind paremini kohelda ega minu infoga arvestada ega minu käest vabandust paluda.
Nende kahe vastasseisu ajal ja järgneva infovahetuse jooksul oli kõige raskem tulla toime teadmisega, et tulemus oli ette teada - ei lugenud see, mida oli minul öelda ega ka aus tegelikkus, ilma manipuleerivate valedeta - mitte keegi ei olnud huvitatud minuga arvestavast ühes olemisest ja suhtlemisest - ma ei olnud oluline ei inimesena ega õena ega õelapsena - ma sobisin nende mängu ka eemal olevana.
Täpselt samasuguse info edastus järgnes eile nende inimeste sõnumites teele saadetuna, kes asetusid Valge Maja pääliku poole peale - temaga samastujad ja temale panustajad ehk tema vajajad ja temast sõltujad võimendasid aset leidnut - inimestega manipuleerivat käsitlemist, kui normaalsuseks nimetamist ja rolle inimestest tähtsamaks pidamist - inimesed ei ole võrdsed - roll määrab kohtlemise ja osaks saava.
Inimene elas üle ja tuli tulest välja - ta ei kaotanud ennast ära - ta valis välja tuua ja nähtavaks teha tegeliku Maailma ning õnneks ta ei jäänud üksinda - leidub kordades neid teisi, kes valivad temale, temale määratud teekonnal, toeks olla.
Isiklikult samasuguse kohtlemise osaliseks saamine ja informatsiooniga kohtumine andis mulle võimaluse avada möödunu ja teha seal toimunu nähtavaks - sel moel on teoks saanud väga paljude lendu lastud lugude olema saamine - see kinnitas üle minu tööd ja näitas ette raja - olen kogemuslugudevestja - kirjutan sellest, mida olen isiklikult kogenud ja üsna sageli veel mõlema poole peal olevana olnuna - see, mida olen ise teinud, selle osaliseks olen ka saanud ja ka seda, kuidas on minu vastu tehtud, olen kogenud tegijana - vahel tuleb kogemus osalisena, kellegi teise loos või möödunud aegadest edastatuna. Jah, see teekond ei ole kerge, kuid see on vabastav ja on aidanud tegelikku iseennast leida ja näha ning sellisena olemas olla.
Marianne
01.03.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar