Inimese kohta räägib nii mõndagi see, kuidas ta käitub siis, kui ta saab tähelepanu osaliseks ja kui see temalt ära võetakse ning mil moel ja millisena ta reageerib siis, kui talle edastatakse info tema ja/ või temaga seonduva kohta – veel olulisem info, inimese kohta, tuleb välja siis, kui tema enese ettekujutlus iseendast/ iseendal olemas olevast ei lähe kokku tegelikkusega – osaks saav tähelepanu räägib millestki muust.
Mõnikord on näha, et inimene elab tähelepanunäljas – ta käitub ja väljendub sel moel, et tema puudusest on aru saada – ta äratab tähelepanu, ta püüab seda, ta hoiab seda endal – ta kasutab võimalusi, loob ise olukordi ja teeb erinevaid samme teoks. Kõrvalt on näha, et ta saab tähelepanu, kuid sellest ei piisa temale – ta on lõputus janus – mitte miski ei näi temas olevat vajadust rahuldavat.
See on inimene, kes on temale pööratava tähelepanuga hädas, sest - tema ei taha tähelepanuga kaasnevat infot töödelda ega vastu võtta – tema ei saa tähelepanu saamiseks tegelikku ennast näidata, sest temal tuleb selleks, et tähelepanu kestaks, ennast olema luua ja osadeks võetuna esitada. See on inimene, kes vajab tähelepanu, sest tema tahab olemas olla – tema tahab kinnitust, et tema on olemas – lihtsalt inimlikku kontakti teise inimesega, kes on temaga samas - kuid ta ei saa seda, mida ta vajab, sest ta ei saa iseendast ja iseendaga toimuvast aru.
Jah, selline olukord on tingitud tema möödunus aset leidnust – enesele olulise inimesega kontakti loomiseks tuli tal selle teise tähelepanu äratada – see enesele kiskuda – teha midagi, mis katkestaks teise vaikimise, eemal olemise, teisale keskendumise, eemale tõukavate tunnete kasutamise. Inimene ei talunud seda üksindust, mis leidis aset siis, kui oldi koos – ta ei tulnud sellise olukorraga toime – tema vajas tähelepanu, mis teeks teda nähtavaks – kuid tema kadus ära siis, kui ei olnud olemas seda teist, kes teda reaalseks tegi ja olemas olevana hoidis – tema muutus, enesest teiseks, kui temale pöörati tähelepanu.
Inimene vajas enesele tähelepanu pööravat teist siis, kui ta ei tahtnud/ ei osanud enese sees ja iseendaga koos olla – tema sees oli info, mida ta ei osanud/ ei tahtnud töödelda ja vastu võtta – oli liiga palju segaseid ja segavaid tundeid – ta vajas füüsilist kontakti, et rahuneda ja selgineda – ta vajas mõistvat ja toetavat tähelepanu – ta vajas infot, et temale keskendutakse sellepärast, et ta on olemas – mitte sellepärast, et ta tegi ja oli või ei teinud ega olnud – nälg tähelepanu järele kestis, sest ta sai tähelepanu osaliseks peale millegi tegemist, kuidagi olemist – ikka ja jälle alles siis, kui tema ise äratas teise tähelepanu ja püüdis selle endale – ka siis, kui valeks osutus ja tähelepanu läbi karistada sai.
Sellise inimese jaoks temale osaks saav tähelepanu jaguneb - on olemas tähelepanu, mis teda toidab ja tõstab ning on olemas tähelepanu, mis teda vähendab, murrab ja ka tapab. Situatsioonis, milles toimub info edastus tähelepanu kaudu – ta naudib tähelepanu, kui päikese paistet või ta põgeneb surmahirmus selle valguse eest – mõlemal juhul ei kuula see inimene seda infot, mida talle edastatakse – tema ja teise vahel ei toimu kommunikatsiooni sellel tasapinnal, kelle vahel ja millisel teemal see algas.
Selles kohas on kahe vaheline suhtlus häiritud, sest info edastaja ei ulatu tähelepanu nautijani/ tähelepanu eest põgenejani – tema poolt edastatavat sõnumit ei võeta vastu, sest teda kasutatakse vahendina. Tähelepanu nautimise hetkel tähelepanu paistel peesitaja näeb endal silmi ja kuuleb enesele suunatud häält, kui ta ei keskendu sellele, millest ja miks temaga räägitakse. Sama toimub ka siis, kui ta ei taha tähelepanu osaliseks saada – ta näeb silmi ja kuuleb häält, kuid ta ei saa sõnade tegelikkust sisust ja mõttest aru.
Inimesele pööratud positiivne tähelepanu, kui füüsiline nähtus, on see, mis on tema jaoks eluliselt oluline. Ta hoiab vestlust sobivate mühatustega või füüsiliste liigutustega või repliikidega üleval või ta voolab, oma etteastega, üle – ta esineb sellega, mis näib teisele meeldivat ja teda köitvat või jagab enesega toimunut, kui erakordset ja väärtuslikku - ta räägib palju ja üle teise – ta tahab kogu ruumi enesele hoida – see on tema tähelepanu.
Kroonilises tähelepanunäljas olija sooritab oma etteasteid, et meelitada päikest välja ja hoida seda jätkuvalt paistmas. Reaalsuses tähendab näljast tuleneva vajaduse täitmatus info üle kuhjumist – kui teine vastab ja suhtleb ning ootab osalemist ja vastuseid, siis see on liigne tegevus ja mittevajalik energia – eluliselt oluline kontakt ei ole vajalik selleks, et infot vahetada ja koguda, vaid tähelepanu saamise, enesel hoidmise ja selle kestmise jaoks.
Teise poolt edastatu ja kahe vahel aset leidev on info, mis on nähtavaks tehtud, kuid tähelepanu vajaja ei ole seda teadvustanud, vastu võtnud ega tegele sellega – see on justkui praht, mis kaasnes peamisega – tähelepanu kontaktiga. Selle kasutuks osutuva infoga kaasneb ülepinge, sest sellega tegelemine toob kaasa liigse pingutuse – inimene tahaks lihtsalt olemas olla ja enesele kuuluvat tähelepanu nautida. See tähendab, et tema ei kuule ega näe seda teist, kui suhtlevat ja suhet hoidvat inimest – teine on vajalik vahend vajaduse täitmise tagamiseks.
See inimene, kes vajab tähelepanu, kui päikest, ei talu seda, kui temale osaks saav tähelepanu muutub teiseks või kaob ära. Tähelepanu vähendab ja murrab teda ning võib mõjuda surmavalt siis, kui leiab aset enese kaotus - tähelepanu pööratakse sellisele iseendale, keda ei taheta näidata/ kellena ei taheta olla/ kellena ennast ise ei nähta ega tunnistata samaks.
Nn ära kaotav ja muutev tähelepanu on sageli osutamine, millelegi konkreetsele – teemale/ tegevusele – info edastatakse, et inimene vaataks endaga seonduvat ja võtaks osa sellest, milles ta on osaline ja tegeleks tagajärgede või nende ära hoidmisega, kuid inimese jaoks, kelle sees on möödunust jäänud trauma, tähendab see seda, et negatiivne ehk teda valesti vaatav tähelepanu paljastab, määrab, määrib ja nimetab teda – see kaotab ära selle tema, kes ta on/ olla tahab/ uskus end olevat.
Tegelikkuses tähendab see seda, et inimene ei näe enesega seonduvat ega võta selle eest vastutust. Selline inimene teeb kõik endast oleneva, et ennast ära kaotava/ muutva tähelepanu sisu ja suunda muuta – ta näitab, kuidas ja kus tema on õige ning ka seda, kus ja kuidas teine on vale – vajadusel võitleb ta teda ära kaotava inimese vastu.
Tähelepanust sõltuva inimese tegevus on suunatud temale tähelepanu pööraja teistsuguseks muutmisele – ta edastab info, mille alusel tema ise näeb, teist ja toimuvat, teistsugusena ja, kui see teine nõustub tema nägemusega, iseendast, siis see teine muudab oma tähelepanu väljendust ja/ või iseendana olemist - siis teine nõustub ja siis on teine kohustatud teda õigel ja vajalikul moel vaatama.
Kui teisele ei ole võimalik ennast vahetult ära tõestada või teist ei ole kohal, siis teeb inimene seda ise ja kellegi teisega, kellel on mõju ja võimu, koos, kuid ka enese sees – tema ise annab endale informatsiooni, mis tõestab, et teisel ei olnud ega ole õigust ega põhjust teda ära kaotada – ta näitab ette põhjused ja faktid – ta osaleb üksinda väitluses, mille eesmärk on tõestada, et tema on iseendana olemas ehk temal on õigus temale vajaminevale tähelepanule. See kõik tähendab, et tähelepanu vastu võitleja ja seda muuta püüdev inimene ei kuula ega mõista, mida talle räägitakse – ta ei saa sellest infost aru sellisena nagu see on.
Tähelepanuvajadus tähendab tähelepanuga seonduva informatsiooni muutmise vajadust – olemas oleva järelduse muutust – inimesel on vaja teadmist, et info edastus ei muuda teda ja temaga seonduvat – see ei tõuka teda, olulisest teisest, eemale ega jäta ühes olemisest välja ega hülga jäädavalt – inimesel on vaja reaalset kogemust, et tähelepanu ei ole karistus ega lõhkumine – see ei ole mõeldud teda vähendama ega teistsugusena näitama – et teise poolt edastatav tähelepanu näeb ja näitab teda iseendana ka siis, kui see edastab olevat korrastavat ja vastutust võtma suunavat infot.
Sügava tähelepanuvajadusega inimesel puudub kinnitav ja paika pidav kogemus - tähelepanu ei tapa ega kaota teda ära – info on edastatud ühise tugevdamiseks, mõlemale sobival viisil ja üksteist arvestades - alus on ühes olemine ja seda ei vaidlustata – lahendus tuleb olema mõlema jaoks – info on oluline ühise hoidmiseks – ühise jaoks on mõlemad olulised.
Suured inimesed usuvad, et laps ei saa enesega seonduvast ja temaga samas olijatest aru – nad arvavad, et laps on alles laps, kellele saab valetada – keda saab ära petta – kuid tegelikkuses ei saa – laps ise valib endale valetada selleks, et tulla toime selle valega, mida suur inimene teoks teeb ja tõeks ei tunnista.
Lapse vajadused tulenevad ootusest selle järele, mida on temale lubatud ja talle ette näidatud ning väidetud, et vajaminev on lapse jaoks, teistes asjades väljenduvana, olemas või et laps ei ole seda ära ja välja teeninud või et laps ei mõista seda hinnata ega oska sellest aru saada – suur inimene väidab, et laps on see, kes tõlgib olemas olevat informatsiooni valesti – laps ise ei näe seda, kuidas tal on olemas ja mil moel temale antakse see, mida ta näitab puudu või teistsugusena olevat.
Laps ei ole pime – tema ise valib pimeduse siis, kui temaga seonduv tõde on valus ja selle alusel ta ei saa ennast, enesest tuleneva selguse ja isiklike vajaduste põhiselt, teostada ja paika panna – laps on sõltuv suurest inimesest ja tolle tähelepanust.
Kui suur inimene valetab olulises, siis on ka tema poolt edastatavas tähelepanus vale sees – valu peaks justkui näitama hoidmist, sarkastiline naeratus peaks justkui näitama sõbralikkust, karmid ja eemaletõukavad sõnad peaksid justkui näitama lapse heaks teostatavat kasvatust - armastus seisneb selle välja teenimises.
Sellisest vastuolude segadusest saab lapsele põrgu ja paradiisi vahel pendeldamine – laps püüab tähelepanu, et iseendana olemas olla – laps põgeneb tähelepanu eest, et mitte kogeda enese kaotust – laps vajab tähelepanu, kuid ta kardab sellega seonduvat. Üks on kindel - ta ei tea kunagi, kes ta saab olema ja kuidas temaga käitutakse – ta ei tea, kas ta üldse saab tähelepanu osaliseks ja millise tähelepanu ta endale püüab ega ka seda, kui kaua üks või teine tähelepanu temale pööratud on.
Tähelepanu poole püüdlev ja selle eest põgenev inimene ei ole tasakaalus inimene, sest ta pendeldab kahe erineva poole vahel – tema reaalsus on kaks vastandit – hea tähelepanu kogemine – halva tähelepanu kogemine. Kahe võimaluse vahel pendeldamine tähendab, et temal on puudu kolmas, kuid kõige olulisem tähelepanu – see on tähelepanu iseendale, kes on iseendana olemas ja sellisena aktsepteeritud.
Tähelepanupendlis kõikuva inimese jaoks on rahu ja iseendana olemine tagatud alles siis, kui tal puudub tähelepanu – ta on kohas, kus ei ole mitte kedagi, kes teda vaadata saaks. Kohas, kus on vaataja ja tähelepanu osaliseks saamine võimalik, ta on ärevil ja suletud või elevil ja ootel. Kohas, kus ta juba on saanud negatiivse tähelepanu osaliseks, ta on ette häiritud – tal puudub info, kuidas läheb sel korral – ta kardab kordust. Kohas, kus ta juba on saanud positiivse tähelepanu osaliseks, ta on avatud ja valmis korduvaks kogemuseks. Tema kogemus on temast näha – tema on valmis vastama/ vastu astuma eelnevale kogemusele.
Kõik vanemad ei ole oma lapsega rahu teinud – mõni vanem ei talu ega taha oma last – ta ei taha teda enese juurde ega oma ellu. On erinevaid põhjusi, miks laps osutub oma Ema/ Isa jaoks valeks – kuid alati on selle otsuse taga inimene, kes ei suuda/ ei vali enese tunnetega/ enesega seonduvaga toime tulla – see on inimene, kes jätab iseendaga seonduva ja nende kahe vahelise suhte, nn normaalsena hoidmise vastutuse, lapse kanda.
Sellest, kuidas vanem suhtub oma lapsesse, on laps teadlik – vanema poolt edastatud tähelepanu alusel saab laps sellest aru. See vanem, kes ei taha/ ei talu oma last, valib suhelda tähelepanupendlis kõikudes – see tähendab, et temaga ühes olles jääb ära see punkt, milles on rahus olev koos olemine.
See tähendab, et ära jääb kogemus ühes olemisest, milles – inimest vähendavaid nõudmisi ei esitata, rollis olema ei pea, tingimustele ei tule vastata, valeks ja õigeks ei osututa, ära ei kaotata, ümber ei nimetata, süüd ei näidata ja süüdi ei jäeta - lapsel ei ole ülesannet ega kohustust hoida vanema maailma korras ja vanemat muutumatuna.
Olemas olev tähelepanu näitab lihtsat olemas olemist – ühes ja rahus ja võrdsetena olemas olemist – laps on vanema jaoks oluline iseendana – vanem on tänulik, avatud ja toetav ning ta võtab lapse vastu - nad kohtuvad inimestena - see on tavaline ja see on reaalne normaalsus – ühes olemine ühine alus ja koht, kuhu peale tunnete lendu tagasi jõutakse.
See vanem, kellel on, enese lapspõlvest kaasas, tähelepanuvajadus – ei tea, kuidas ennast täidetuna hoida ehk õige olla ja õigena näidata – tema tunneb, et laps ja lapsega seonduv muudab temale osaks saavat tähelepanu ja tema enese oma ka – seda, kuidas tema ise ennast vaatab ja kogeb ning läbi teiste inimeste sõnade, väljenduste, mõtete ja reaktsioonide ennast näeb ja siis sellisena kogeb.
Sellise vanem jaoks on laps konkurent ja oht – alati laps ei vaata ega ole õigesti ega vajamineval moel ning alati ka lapsega seonduvalt ei vaadata vanemat õigesti ega talle vajamineval moel. Ebaõigeks osutunud lapse puhul on lapsele osaks saava ebaõige tähelepanu taga põhjus - otsus on ära tehtud – tulemus on juba ette teada – vanem on keskendunud iseendale – enese hoidmisele iseenda jaoks – tema ülesanne on muuta laps enesele sobivaks ja kuulekaks – hoida teda tähelepanu kasutades õigena – õige tähelepanu tagajana.
Vanema ja iseenda tunnetega kõrvetada saanud ning tingimusteta armastuse kogemuseta jäänud laps on hüljatu – ta on nähtamatu – tema on iseendana nähtavaks tegemata jäetu. Tema jaoks eluliselt vajalik ehk pendli õige pool ehk hea tähelepanu ei jäänud kunagi püsima ja selle pidi ise välja teenima – selle pidi, ise ennast luues ja näidates ning kogeda andes, vanemas äratama.
Alati see ei õnnestunud ja vahel osutus see võimatuks – vanem ise otsustas, et millal ta last vaatas ja kuidas ta last kohtles. Tähelepanust sõltuv vanem ei ole õrn ega hea vanem ega toetav kaasteeline, kellega ühes on turvaline kasvamine võimalik – selline vanem on võimeline last karistama ja vähendama – talle valu tegema ja seejuures selle lapse süüks nimetama – ta on võimeline lapse vajadused kõrvale jätma ja neid tähtsusetuteks nimetama – ta on võimeline enese jaoks vale lapse ära saatma, ära andma ja ka ära tapma – aborti tegema.
Vanema poolt teoks tehtavad valikud dikteerib ette see, millises keskkonnas elatakse ja millist ennast vanem vajab – kui palju ja kellelt on temal õiget tähelepanu vaja - kas üldse ja mille eest on selle saamine võimalik – millised on tema võimalused iseendana olles – millised on tema oskused ja ressurssid – milliseid järeldusi ta tõeks peab – milles seisnevad tema väärtushinnangud – kuhu maani ja mille eest on ta võimeline ja valmis vastutuse võtma – mida ta teeb siis, kui ta enesel vastutust ei näe.
Tähelepanuvajadusega ühes kõnnib see laps, kes ei saanud ega osanud enesega seonduvat ise ära muuta ja ta ei leidnud toimuvale teistsugust lahendust – tähelepanuga seotud vajaduse ilmnedes pöördus ta oma vanema poole - Vaata palun mind! - Palun, ära eira mind! - Palun, ära kaota ega muuda mind ära! - Palun, leia kontakt minuga ja hoia see alles! – Palun, hoia mind alles!!! Sellise sügavusega informatiivse kogemuse vajadusega laps sõltub ka suurena enese järeldusest – laps saab vajamineva tähelepanu oma Emalt/ Isalt/ Oluliselt Teiselt – enesena olemas olemiseks vajab ta teist, kuid see teine saab teda ka ära kaotada ja valena näidata.
Laps pöördus vanema poole, sest vanem oli see, kes last vaatas ja ise valis, kuidas teda kohtles – laps soovis, et temale osaks saav tähelepanu oleks tema endaga kooskõlas. Tähelepanust sõltuva vanema laps ei ulatu oma vanemani – kui laps tagab positiivset tähelepanu võimaldava kogemuse, siis vanem on rahul iseendana olemas olemisega – ta tegeleb iseenda kogemisega ja näeb, et enesele osaks saav on tema enda tulemus – kui lapsega kaasneb negatiivne tähelepanu, siis tegeleb vanem iseenda kogemuse vältimisega ja lapse muutmisega.
Ei ühel ega teisel juhul jõua olemas oleva/ edastatava tähelepanu tegelik mõte ja sisu vanemani – laps püüab ja ületab ennast, kuid tema püüdlused nimetatakse valedeks ja liigseteks – vanem ei talu ega taha kogeda lapse armastust, sest ta ei hinda seda – tema jaoks on selline tähelepanu koorem, sest see tähendab kohustusi - peab olemas olema ja vastu andma. Vanem ei näe lapse kannatusi ja vajadusi reaalsetena – ta ei mõista neid ega pea neid õigeteks – laps pingutab tähelepanu küsimisega üle ja on ise vastutav.
Vanem ei vaja ega taha kuulda lapsega seonduvat informatsiooni ega ka vanemale edastatavaid pretensioone – kõik see võtab vanemalt aega ja ressursse ning võimalusi vähemaks – vanem ei taha anda oma tähelepanu sellele lapsele, kelle ta on valeks ja kasutuks nimetanud – tema ei saa selle lapse käest vajaminevat vastu, sest ta ei saa seda last enese huvides kasutada ja seega ta ka ei panusta ega pühenda, siis kui see on võimalik.
Tähelepanuvajaja poolt kasvatatud ja tähelepanunäljas kasvanud lapsega saab olema sama - tähelepanu ei täida teda – tähelepanuga seotud info ei ulatu tema sisse – see püsib pealispinnal, sest ta ei võta seda vastu - ta liigitab seda õigeks ja valeks – ta otsib ja vajab seda, mis ja kuidas on õige tema jaoks - ta otsib tähelepanust märke, et see jääb alles ja püsib õigena – ta tegeleb sellega, et hoida enesele kuuluv tähelepanu alles ja/ või võidelda vale vaatamise vastu. Kõige selle ajal ta tahaks lihtsalt rahu ja turvatunnet - ennast iseendana kogeda ja teadmist, et tähelepanu jääb tema jaoks alles.
Ta teeb kõike seda selleks, et iseendana vastu võetud saada ja sellisena hoidmist kogeda ja nähtavaks tehtuna olla – teda vaadatakse – tema saab olla – tema ei muutu ega kao – teda ei muudeta ega kaotata - tema saab iseendana olla ja sellisena öelda, kuidas tema ennast tunneb ning mida ta mõtleb – ta saab avada ennast ja olla iseendana ning ta võetakse sellisena vastu ja teda toetatakse – teda ei sunnita muutma ega muutuma – endast rääkides ja enesele tähelepanu küsides ta ei võta seda teistelt ära ega muuda neid teiseks.
Sellise kogemusega laps vajab enese kõrvale inimest, kes tema sooviga samal moel valib ja seda mõistab - siis ei ole tema vajadus enam puudus ehk märk olemata jäämisest. Sellise inimesega koos olles, kelle jaoks tähelepanu tähendab võitlust ning hea ja vale vahel pendeldavat pendlit, jääb laps ja temaga seonduv informatsioon teemaks, mida peab lahendama ja võimalusel vältima.
Kuna sellise inimese jaoks on laps tähelepanu võimaldav, muutev ja kaotav vahend, siis laps ise, isiksusena, ei ole võimalus, keda kogeda ja avastada ning kellega ühes kasvada – valetav vanem ei vali iseendana olla ja seega keelab/ kaotab ta selle võimaluse ka lapsel ära – vale ei saa olla koos tõega.
Elu koos inimesega, kes sõltub tähelepanust ja, kelle reaalsus on tähelepanupendel, tähendab näilist rahu – püsimist olukorras, kus justkui tullakse ühes olemisega toime ja saadakse hakkama, kuid samal ajal on olemas teadmine – kui öelda ennast välja, teha ennast nähtavaks ja juhtida tähelepanu enese jaoks valele, kuid muudetavale – siis algab lahing, milles üritatakse selgitada välja Ohver ja Süüdlane ning selle protsessi ajal saavad osalised võimaluse sissekuhjunud emotsioone välja elada – ei ole toetust ega koos olemist – ei ole ühist põhja – kõik on väljas enese eest või eraldunud grupina ühise Süüdlase vastu.
Tegelikkust lahendavale lahendusele jõudmata tehakse, väsinuna või võitlusest loobununa või näiliselt nõustununa, nägu, et teema on lahenenud – see tähendab, et teema tõstataja on vaigistatud või rolli vahetama sunnitud või ollakse ise see roll, mis on kanda võetud. Inimesed, kes ei mõista enese vastutust ega näe enese osa loos, esitlevad ennast rollidena – kui neile on vale roll peale sunnitud, siis nad tahavad sellest vabaks saada ja nende väline nägu ei jää kestma ning nende sisemine tegelikkus paistab pragudest välja – nad ei ole suhtes ja suhtlemas inimestena - rollide vahetust ja rollidesse nimetamist kasutav lahendus ei ole inimest hoidev ja aitav lahendus.
Kõige selle põhjus on selles, et inimesed ei mõista ega tunnista ega mõtesta ennast inimesena, vaid erinevate rollidena - rollis olevana saavad nad valida tähelepanu ja vältida vastutust - erineva tähelepanuga seonduvat informatsiooni ei kuulata, ei mõisteta ega võeta vastu tegelikkusele vastavalt – ikka ja jälle on see moonutatud ja katkendlik, sest inimesed naudivad päikese paistet ja võitlevad selle nimel ning astuvad vale tähelepanu edastaja vastu.
Tähelepanust sõltujad ja tähelepanupendlis kõikujad tahavad tähelepanu ainult endale ja seega kõrvaldavad nad konkurendi - nad nõustuvad tähelepanu jagama sellega, kellega valivad end samastada – tegemist on haiget saanud ja segaduses olevate lastega, kes kordavad enese möödunut ega ole üles ärganud - nad vajavad teist, et iseendana nähtavana olemas olla - nad on sõltuvuses tähelepanust - Mina saan olemas olla, ehk enesele vajaliku tähelepanu osaliseks, rollis olevana - nad jätavad kõrvale teadmise, et tegelikkuses on aus informatsioon eheda ja ainsa enesena olemas olemise alus ja võimalus.
Marianne
05.03.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar