Seda, mida selgeks õpitud ei ole, seda üsna tõenäoliselt ka ei osata – seda, mida harjutatud ei ole, see kohe ja hästi tavaliselt välja ei kuku – see, mille olemas olemist ei teata, seda ka ei nähta – see, mida on varjatud ja moonutatud, seda ära ei tunta ja sellest teada ei taheta – see, milles kõiki osapooli arvestavat kokkulepet ei ole tehtud, võib ja saab meenutada lahingut ja vastas seismist.
See inimene, kes ei ole nõus iseendaga tööd tegema ja iseendale võetud/ antud järeldusi muutma, ei näe enese osa aset leidnus/ leidvas – see inimene ei ole valmis osalema muutuse protsessis – tema tahab olukorra lõppemist, et pääseda enese tunnetest välja – see inimene ei ole uudishimulik ega vaba – enese tunnetega kohtudes tahab ta lõpetada enese jaoks selgusetu, eesmärgipäratu, ohtlikuna tunduva ja ärevaks tegeva informatsiooni voo – kuna ja kuni tema ise ei saa endast aru ja oma tunnetega seonduvas selgust, siis peab lõppema/ muutuma väljaspool teda aset leidev ja temale osaks saav tähelepanu.
Vahel läheb laps oma vanema juurde või vanem ise pöörab lapsele tähelepanu või on lapsega seoses/ lapse osalusel mingi sündmus/ konflikt aset leidnud. Tegemist on olukorraga, milles on koos erinevad eesmärgid, millest tulenevalt ootavad erinevad infod oma järjekorda – on hetk, milles toimub tähelepanu pööramine ja kasutamine, sest osalised tahavad ennast nähtavaks ja kuuldavaks teha, et seejärel enesele vajalikku informatsiooni vastu saada ja olukorra, ennast rahuldavalt, lõppenuks lugeda.
Tähelepanust sõltuvuses olev ja osaks saava tähelepanu alusel ise ennast muutev ja end teise poolt muudetuna nägev vanem ei vali peatuda, et oodata ja lapsele aega ning teda toetavat tähelepanu anda – vanem tahab olla esimene - tema kasutab võimalust, et enesele vajaminev tähelepanu saada/ anda – seega teeb vanem ennast nähtavaks - tema elab enese sees oleva informatsiooni välja – sageli ei ole see informatsioon Ema/ Isa rollis oleva inimese sõnum, vaid mingis vanuses Lapse ja selle lapse tundega seonduv sõnum.
See inimene, kes on õppinud, kedagi teist kasutades, vabastama ennast oma nn valedest tunnetest - tahab enese, looga seonduvatest, emotsioonidest koheselt vabaks saada – seega ei ole tal pidureid ega kõrvalt vaatluse oskusi – ta ei suuda säilitada rahu ega oska püsida tasakaalus - tema võtab endale aja ja tagab endale koha, et ise ennast teatavaks ja nähtavaks teha – tema ütleb tormakalt oma sõnumi välja, sest ta vajab koheselt vastu informatsiooni, et näha enesega seonduvat – hinnata enesele osaks saavat.
Selline inimene tahab koheselt selgusele jõuda, kellena teda nähakse ja kuidas teda koheldakse – ta tahab, et teda valena nägev tähelepanu ja valesti osaks saav kohtlemine muudetakse ära – vajadusel annab ta vale ära muutmiseks mitmekülgset ja suunavat informatsiooni – enese säästmiseks ja päästmiseks tahab ta teada, kas tema ise peab, teisega/ looga seoses, midagi tegema või temal endal tuleb kuidagi olla – tal on vaja kindlaks teha see, mida toimuvas osalemine temale maksma läheb – mida tema kaotab, mida temal panustada tuleb - mis jääb temale ja millisena tema ise jääb alles.
See tähendab, et selline vanem tõukab enesest rääkiva lapse kõrvale, ta suunab lapsele teravdatud tähelepanu, vajadusel/ võimalusel muudab ta lapse lugu. See tähendab, et vanem ei anna lapsele vajaminevat ja lapsega arvestavat vaba ja turvalist ruumi ega aega ning vaba eneseväljenduse asemel sunnib ta last muutuma, vaikima, ennast kaitsma.
Selline käitumine tähendab, et enesele ja enesega seonduvale tähelepanu vajanud laps ei saa, tähelepanusõltlasest vanema kõrval, enesele vajaminevat tähelepanu – selle asemel saab ta enese jaoks vale tähelepanu osaliseks. See tähendab, et sel moel koheldud laps õpib, et tema peab võitlema enesele vajamineva eest ja eneseks jäämise ja enesena olemise nimel.
Tähelepanusõtlasest vanema poolt takistatud laps jääb oma lahendamata tunnetesse kinni – ta ei õpi ennast mõistma ega ise, ennast mõistvalt ja elutervelt ja teadlikult, lahenema/ enesega seonduvat lahendama - kui ta ei saa enesele vajaminevat ja toetavat tähelepanu, siis ta hakkab seda ise looma/ otsima - kui vajamineva tähelepanu saamine ei õnnestu, siis jäävad tunded suletuks ja varjatuks ning teda häirivaks elemendiks.
Kui vanem on lapse/ lapsega seonduvat lugu isiklikult võtnud ning selle kaudu ennast ja enesega seonduvat välja elanud/ välja näidanud ning lapsega seonduvat, tähelepanu suunamise ja informatsiooni muutmisega, enese huvides mõjutanud, siis laps ei tea ega näe ennast, sest tema enese informatsioon, iseenda kohta, ei leia tähelepanust sõltuvuses oleva vanemaga ühes olles ja arutlusele tõusnud teemas kinnitust – see muutub lapse kahjuks ja muudab lapse enesest erinevaks.
Last ja tema/ temaga seonduvat lugu isiklikult võttev vanem ei taha teda valeks nimetava tähelepanu osaliseks saada ning tõttab seda tähelepanu muutma - enese rollist tuleneva vastutuse võtmise asemel tahavad ta endale saada selle tähelepanu, mis näitab samas olevat, Lapse rollis olijat, abi ja toetust vajavana ning teatavaks tehtud informatsiooni alusel on, kellelgi, kohtustus vajaminev sellele Lapsele anda – sellel hetkel teeb Vanema rollis olev inimene manöövri - tema edastab informatsiooni, mille alusel saab temast nn Laps ja tegelik, kuid muudetud laps peab oma Emale/ Isale, kui varjust välja astunud Lapsele vajamineva andma. Lapsel jääb üle hõigata - Halloo see oli ju minu tähelepanu, mis sel moel ära kaaperdati!
Selline käitumine näitab, et tegemist on enesest mitte teadliku inimesega – see on inimene, kes on Ema/ Isa rollis, kuid tegelikkuses ei ole ta selles rollis olemise ja väljendumise eest vastutust võtnud – enese jaoks valel hetkel laseb ta sellest rollist jalga ja vahetab ennast välja või ta jätkab, astudes lapse kõrvalt ära, küll rollis olevana, kuid ta teeb seda last, kui isiksust, vähendades – ta näitab ja tõestab enese üleolekut ning võimet allutada, kontrollida ja karistada – ta teeb enese jõu ja võimu nähtavaks – ta ei toeta lapse teekonda inimesena kasvamisel – selle asemel osutab ta lapsele, kui rollile – kinnitades sel moel Ema/ Isa ja Lapse rollide tähtsuse järjekorda, alluvust ja sõltuvust – sel moel rõhutatult ja piiratult Lapse rollis olev väikene inimene ei ole kunagi oma Emaga/ Isaga võrdne – ta on alati vähem, alati rumalam, alati viimane ja alati vanemast sõltuv.
„Vaata nüüd, mida Sina tegid – vaata, kuidas Sina oma Emaga/ Isaga käitusid – kuidas Sa võisid – vaata, milleni Sa oma Ema/ Isa viisid – Sa ei austa oma Ema/ Isa – Sina oled tänamatu – kes Sina selline üldse oled, et tuled siin rääkima ja ütlema ning oma Ema/ Isa mustama! Mida Sa korrutad, et Mina ja Mina – ikka ja jälle ja ainult Sina ja Sina – miks me ainult Sinust räägime – Sina ise ju olid ja ise tegid ja oled ise süüdi!
Sel moel, aset leidnu kohta, informatsiooni edastav vanem ei näita ega teadvusta ennast inimesena ning ta ei mõista, kelle rollis ta antud loos on ega saa aru, millised on tema enda, kuid ka lapse tegelikud õigused ja kohustused – täiskasvanuna ja vanema rollis olevana tuleb Isal/ Emal olla olemas lapse jaoks – laps tuleb enne vanemat – vanemal tuleb mõista ja näha enese vastutust - temal tuleb oma lapse jaoks turvaline ruum luua ja seda alal hoida ning lapsele vajamineval hetkel lapsele vajaminev tähelepanu anda ning teha seda kõike ilma mängude ja manipulatsioonideta.
Lapse rollis olevale osaks saava tähelepanu nimel tegutsev vanem ei ole saanud, omas ajas, enesele vajaminevat tähelepanu - ta ei ole õppinud olemas olevat tähelepanu jagama ja ilma selleta toime tulema - ta ei ole õppinud lapsele, enese nähtavaks tegemiseks, turvalist ning vaba kohta ja aega andma ning lapse poolt välja öeldud informatsiooni enese omaks mitte pidama - ta ei taha olla lapse tunnete autor ega nende eest vastutaja ja seega jätab ta tegeliku enese vastutuse lapse kanda - ta ei saa aru, et ta usub rollide mängu, kui tegelikkusesse - kuid tegelikkuses tema ise ei muutu, kui tema ise ennast muutununa ei näe - temaga seonduv võib tähelepanuga seoses muutuda, kuid see ei tähenda, et tema ise muutuks - tema ise teab tõde enese kohta ja tema ise valib millisena ta väljendub ja valib olla.
Inimene kardab tähelepanu, sest tähelepanu muudab ja nimetab teda - püsiva tähelepanu alusel aset leidnud muutust ei ole võimalik kaotada - väline muutus viib sisemise muutuseni, sest inimeses on vajadus olla üks sellega, kuidas teda nähakse ja koheldakse. Manipuleeriva tähelepanu poolt muudetud inimene ei jaksa alles hoida tegelikku iseennast - on raske hoida alles teadmist enesena olemise kohta, kui sellele ei saada, mitte kusagilt ja väga pikka aega, kinnitust.
Inimene kardab hukkamõistu ja karistust - temale osaks saanud arvustamine ja hinnangu andmine ja otsuse teatavaks tegemine ei lase teda vabaks - tema jääb olema. Oma sisimas inimene teab, mida ja kuidas ta on teinud, kuid ta ei tunnista enese tegu(sid) enese omaks - iga teo põhjus oli, milleski muus ja kelleski teises - laps oli ise süüdi, et vanem teda lõi - laps ise tahtis, et teda karistaks - laps ise põhjustas selle, et vanem teda välja ei kannatanud.
Mina ei ole selline - tegelikkuses taandub iga lugu algusesse - samastub tegu tähistava sõnaga. Enesekaitseks saab öelda ja ette näidata tegu õigustavad või pehmendavad asjaolud, kuid tegelikkuses, kui inimene on võtnud teisele kuuluva ja salanud selle teo, siis on ta varastanud - kui inimene on teist inimest vähendavalt kohelnud, siis ta on kasutanud teise suhtes vägivalda - kui inimene on enese huvides tegelikkust muutnud ja kellegi/ millegi kohta teadlikult valetanud, siis ta on manipuleerinud - kui inimene on elus olevalt elu võtnud, siis ta on tapnud.
Visaku kivi see, kes ise ei ole teinud - visata ei saa see, kes samasuguses kohas ise ei ole seisnud ja samasuguste valikute vahel ise ei ole valinud - visata ei saa see, kes ennast õigeks peab, kuid kellele on antud teada, mida tema tegu/ sõna/ valik tähendavad ja kuidas on neid kogeda.
Alguses on teo tunnistamine ja enese eest vastutuse võtmine - jah, mina ise tegin. Seejärel on enese mõistmine - ma ei ole halvem ega parem - ma ei õigusta - annan teada, mida ma mõistan ja kuidas valin edasi - milliste põhimõtete järgi astun ja milliste väärtushinnangute alusel elan - milline on minu inimlik põhi - see, mis peab ja ei peta.
Laps ei ole, kellegi omand - lapsega seotud inimene ei saa endale õigusi kohelda ja kasvatada last nii nagu ei oleks lapsel, iseendale ja enese määramisele, õigust. Lapsega seotud inimesel on kohustus vastutada selle eest, et tema ise või keegi teine ei rikuks lapse, kui inimese, õigusi. Lapsega seotud inimesel on kohustus tagada lapsele inimväärikas ning tema arengust ja kasvamisest tulenevate vajaduste/ soovidega arvestav lapsepõlv.
Laps ei ole oma sigitajale, sünnitajale, kasvatajale ja enesega ühes olijale võlgu - lapse saada ja teda kasvatada otsustanud ning tema elus osaleda valinud inimene tegi ise oma valiku ja sellega seoses võttis ta vastutuse olla kvaliteetne ning lapse huvisid jälgiv ja arvestav, sest ta teadis, mis ja kuidas teda ees ootab.
Valiku teinul ei ole õigust enese valiku ja selle tagajärgedega seonduv ning enese tunded/ emotsioonid/ vajadused lapse süüks panna ja lapse vastutada jätta. Lapsel on õigus öelda EI vanema/ sugulase rollis olevale inimesele ja sellel inimesel on kohustus, ilma last vähendamata ja kättemaksuks temaga seonduvat muutmata, selle Ei-ga arvestada.
Lapsel olid ja on olemas õigused, iseendale, ka siis, kui neist ei peetud/ peeta kinni - kunagisel lapsel, kelle õigusi eirati, on kohustus pidada täiskasvanuna ise neist kinni - on enese ja enesega seonduva eest vastutuse võtnud inimese auasi olla lapse jaoks turvaline ja lapse õiguste eest seisja.
Marianne
20.03.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar