Vahel on nii, et jagad ennast või oma elu või tegemisi teisele inimesele – minu elus leidis aset, minuga toimub/ toimus see, minul juhtus sel moel. Välja öeldud sõnad annavad teisele informatsiooni enesega seonduva kohta – teine kuulab ja siis reageerib, kuid ta teeb seda ebaproportsionaalselt – teise reageering annab loole värvingu, mis lisab toone ja sügavust juurde.
Enese poolt välja öeldu saab teise dimensiooni, sest teine inimene elab ja avaneb nähtavale toodud loo sisse ja näeb selles ennast – justkui tema oleks kogemas ja üle elamas – kuulates, enesega kokku kõlavat, saab teine võimaluse ennast näha ja näidata ning enesest rääkida, kuid ta teeb seda kaude – Küll Sinul on raske/ küll see on halb/ võib olla Sina ei peaks/ kindlasti tahaksid Sina ise teistmoodi/ mis Sinul viga on - Sinul ei ole põhjust kurta jne.
Jagades ennast ja kuulates teist oled segaduses – millest meie siin nüüd räägime – see, kuidas teine näeb ja näitab, ei lähe kokku iseendaga ega ole see, mida ja kuidas mõtlesid ning ütlesid – ei ole enese jaoks raske ega ka halb ega ka taha teistmoodi – hoopis sobib ja täiesti meeldib, kuigi vahel väsid ja mõni asi ärritab - see on normaalne reaalsus.
Proovid ennast nähtavaks teha, et teine saaks osa tegelikust kogemusest ja vaadetest elule/ toimuvale – kuid teine ei lase ennast suunata ega enesest lahti – ta jätkab värvide lisamist ja isiklike üle elamiste ja vahetute kogemuste nähtavale toomist.
Vahel öeldakse ja näidatakse, et küll too inimene seal on negatiivne või tolle inimesega seal on võimatu rääkida. Need järeldused tähendavad isiklikku kogemust, et see inimene ei kuula seda, mida talle räägitakse ega näe seda, kes temaga räägib ning toimuv ei ole, selle teise jaoks, talle edastatud info vastu võtmine ja selle töötlemine nii, et lugu jääks rääkija omaks, vaid seda kõike võetakse isiklikult – see inimene kuulab sõnu ja selle tulemusel näeb ennast ja kogeb endas ning räägib iseendast.
Sel moel avaldub enesest mitte teadlik ja enesega mitte tegelev inimene – ta ei ole enesega kontaktis - ta ei tunnista teemasid, mida temal, enese otsusega, ei ole – ta ei näe teemasid, mille ta on ära kaotanud või teiseks muutnud – ta ei ole enesega aus ega vali vaadata ka enese sisse - ta ei näe ega tunne iseennast.
Üsna tavaline on, et ta on samastanud ennast mingi kindla rolliga, millele ta vajab tähelepanu – enese jaoks sobivate märksõnade kõlades näeb ta võimalust rollile ja tähelepanule – ta astub lavale, sest vajab, et temast räägitakse ja teda nähakse – ta võib ja saab selle teise, kes temale kuuluvas rollis ennast nähtavaks teeb, kõrvale lükata ja teda valena ning enesele ülekohut tegevana näidata - kuid ta ei pruugi seda kõike ise teadvustada ega seda ka tõeks tunnistada.
Sel moel valib ennast lahendada ja väljendada inimene, kelle elus on olnud hetked, mis olid reaalselt rasked ja mingil moel üleelu suurused – tema pidi suutma ja olema rohkem, kui ta selles hetkes valmis oli. Sel moel valib ennast avada inimene, kes sulges ennast informatsioonile ja vältis sellega arvestamist – selle tulemusel jäi ta mingi loo sisse kinni – ta ei ole sellest välja kasvanud ega edasi astunud. Sel moel valib ennast välja öelda inimene, kes väldib tegeliku enese nähtavaks tegemist ja ausaid Mina sõnumeid.
See võib olla ka inimene, kes on, parajasti, ka ise oma elus sellises kohas, kus temale jagatu kaudu välja öeldud tegevused/ kogemused on talle endale vastukarva, ebameeldivad või ebamugavad – ta ei taha neid kogeda ega ise läbi elada – ta ei ole valmis neid ka teise käest kuulma ja neid arutama - võib ka olla, et ta ei taha ennast teisega võrrelda või anda võimalust, et teda võrreldakse - tema ise tahab vaikida ja teatavaks tehtud sõnad kaotada ning vajadusel rääkija vaigistada.
See võib olla ka inimene, kes ei taha näidata ega tunnistada oma seost teise poolt välja öelduga – vanem/ laps ei taha kuulata ega tõeks tunnistada lapse/ vanema tunnete ja kogemuste kirjeldusi – millegi pärast on oluline jääda, kahe vahel ja/ või ühises aset leidnu kohta, enese tõe ehk enesele antud versiooni juurde – mina olin selline/ minuga tehti sel moel/ mind koheldi sedasi/ mina pidin ja mina ei saanud/ teine oli ja seega on jne.
Inimene on negatiivne – see tähendab, et ta ei jõua positiivsema poole peale ega näe helgemaid värve ega jäta teise lugu muutmata ehk enese omaks tegemata – ta kuuleb, ta reageerib, kuid ta ei teadvusta enesega toimuvat ja enese poolt tehtavat – ta ei saa aru sellest, miks tema, kellegi teise lugu, isiklikult võtab – ta ei saa aru või ta ei tunnista, et ta seda reaalselt teeb – tema jääb kogema enesele osaks saanut ja ise ennast selle sees – ta ei tee sammu oma loost välja ja ta ei vaata ennast – seega viib ta jutu enese kogemuse(te)le - seega näitab/ elab ta ennast teise loos välja – seega takistab ta ausa informatsiooni teatavaks saamist ja sellega arvestamist.
Inimene, kes elab ja väljendab ennast kaude, hoiab ennast tagasi ja varjus – see on laps, kes tunneb hirmu ja ise pidurdab ennast – Ära tee, Sina ei pea! – Ütle, et Sina ei saa ja keegi teine teeb ise ära! - Ära räägi ega näita ennast välja – Sinu sammudel on tagajärjed! - Otsi üles see, kes peab Sinuga seonduva eest vastutama ja Sinule osaks saanu korvama/ õigeks tegema! - Ära vaata seda, mis ja kuidas oli valus! - Ära tunnista tõeks seda, mis olema sai! - See ei olnud Sina – kelleski teises oli põhjus!
Laps, kes ei ole kasvanud edasi sellest kohast, mis oli tema jaoks valus/ raske, on endiselt see Mina, kes saab haiget ja on vähem – selle Mina järeldus ja tõde on - Mina ei ole see, kes võtab vastutuse ja teeb ise enese sammud teoks – Mina olen alles laps, kes kuulub kellegi juurde ja kelle jaoks on/ peab olema täiskasvanu olemas - Mina ise ei saa edasi astuda ehk enese olevaga ehk enesele osaks saanuga nõustuda, sest kogemus on liiga valus/ liiga raske/ Minu, kui Lapse, vastu ülekohtune.
See laps ootab enese nähtavaks saamise hetke, kuid kuna kedagi ei tule ega ole, sest möödunut tagasi ei too, siis on laps solvunud ja vihane ja vaikinud/ vaigistatud – temale osaks saanu, kuid ka tema enese poolt valitu, ei ole talle - see ei ole õige, sest see ja need ei ole Minu, kui lapse, elu ja kohustused.
Ennast ootav Laps näitab ennast ja enesega seonduva välja siis, kui on olemas keegi teine, kes annab talle selleks võimaluse – teise sõnade ja tähelepanu toel on turvaline ja ainus võimalus ennast avada ja teatavaks teha – see on passiivne välja elamise ja nähtavaks tegemise vorm – see on oote seisundis olemine ja elamine ning aktiveerumine alles siis, kui selleks on võimalus avanenud - initsiatiiv ja lahendus ei tule enese käest.
Inimene võib ja saab ka aastakümneid oodata enesele, kui suletud ja varjatud lapsele, aega ja kohta. Ootus tähendab enese kaotust – elatakse, kuid ei päriselt – elatakse rollides väljenduvana, kuid ei iseendana, sest enese alateadvuses ollakse alles laps, kes peab elama elu, mis ei ole ega kuulu temale. Alles siis, kui see laps saab enesele vajaliku, ta saab jätkata enese teekonda - see tähendab kasvamist enese möödunust edasi.
Ootuses elav inimene, kes avab ennast kaude, on sageli passiivselt agressiivne – ta teeb enese viha ja vale oleva ära lõhkuda tahtmise nähtavaks kaude – ta naeratab, kuid on sarkastiline – ta on lõbus, kuid ta salvab – ta poetab tavalise jutu sees vihje, mis tekitab segadust – ta annab vastuolulist infot – ta püsib väliselt rahuliku ja normaalsena, kuid tema pilgust vaatab vastu viha ja põlgus. Sel moel valib väljenduda laps, kes ei saanud või ei osanud, möödunus, anda endale või kasutada teistsugust lahendust – ta ei tohtinud/ ei saanud avalikult ise olla ja enesena väljenduda.
Ootuses elav inimene, kes räägib endast ja näitab ennast teiste poolt räägitu toel, saab olla ka avalikult agressiivne – ta saab kasutada vaimset ja/ või füüsilist vägivalda, et tõestada, kes ta on, mis temale kuulub ja mida ta vajab – mida ja kuidas teine ei tohi saada ega olla ega väljenduda. Sel moel valib väljenduda laps, kes sai lubada ja oskas kasutada viha ja jõulisi väljendusi, kuid nüüd teeb ta need teoks täiskasvanu jõu ja vahenditega.
Passiivne ootaja näeb peeglist enesele vastu vaatavat last ja vaatab Maailma lapse silmadega - ta näeb ja kogeb seda, mis ja kuidas temaga aset leidis - ta räägib olnust ja näitab ehk näeb möödunut nii nagu see leiaks vahetult aset. Olevas hetkes avab ta enese kogemust, näitab välja enese suhtumist ja elab välja enese emotsioone ning ta annab nii endale, kui ka möödunus osaleja(te)le, enese ja enese kohtlemise kohta informatsiooni - kuid temast ei saada ja tema ise saa endast aru, sest ta teeb seda lapse positsioonil olevana ja möödunut lahendavana ehk osaks saanud kogemust takistavana/ ära hoidvana.
Sel moel käituda valival inimesele tuleb teadvustada, kes ta olevas ajas on ning näha vahet möödunul ja olevikul - ta on täiskasvanu, kes räägib möödunust ja, kes omal moel elab enese minevikus - olevas ajas ei leia möödunu aset - olevas ajas on tal kasutada teistsugused lahendused ja võimalused - olevas ajas ta ei pea ja ta ei sõltu - olevas ajas ta vastutab kõige selle eest, mida ja kuidas tema ise valib elada, olla ja teoks teha.
Tõde on, et vastused, toimunule, leiab ta enese seest - temas endas on põhjus, miks tema koges ja kogeb endiselt - tema oli ja on olemas - tema olemas olemine andis ja annab võimaluse, ka valusate ja raskete, kogemus(t)e osaliseks saamisele.
Tema sees peitub tõde - tema osaks sai ja võib ka tulevikus saada kogemus, mis oli/ saab olla ootamatu, raske ja valus - tema elas möödunu üle ja jäi ellu - on suur tõenäosus, et ka tulevikus ta jääb ellu ja elab üle, kuid samas ta võib ja saab ka kaotada elu.
Temas on otsustavus, et ta võtab oma elu vastu selle hinnaga, mis see talle maksma läks ja läheb ning ta teab, et ta ei ole igavene - üks hetk saab olema viimane - kuid senikaua, kuni ta elab - senikaua ta elab elavana.
Marianne
17.03.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar