Kui inimesel on olemas info, mida ta vastu võtta ehk tõeks tunnistada ei taha, siis ta hakkab vajama seda infot kummutavat tähelepanu – ta vajab tõestust, et see info on vale. Laps ei taha vastu võtta informatsiooni, mida ta ei saa tõeks tunnistada – see kõigutab tema alustalasid ja lõhub ära tema jaoks paigas oleva Maailma – see pöörab ümber ja muudab teiseks järeldused ja seletused selle kohta, kuidas ja kellena ja miks temaga koos ollakse ning mis selles koos olemises tema jaoks olemas on – ning mis peamine – see info muudab ka seda, Kes tema ise, selles kohas ja kellegi teise jaoks, on.
Lapsele teatavaks saanu sisaldab tema kohta käivat informatsiooni - Minul ei ole seda, mis ja kuidas minul, kui Mina-l, on, st olema peaks – minul on see, mis ja kuidas Mina ei ole – mina tean, Kes ma olen, kuid see ei ole see, kellena mina selles kohas olla saan – minule ei saa selle kohas osaks seda tähelepanu, mis tõestaks Minu olemas olemist sellisena nagu mina ise ennast tean ja millisena olla tahan.
Laps saab enese kohta käiva info läbi selle tähelepanu, mida temale, temaga seonduvas ja seotud inimeste poolt, edastatakse. Tähelepanu on vahetu kontakt teise inimesega, kuid ka tolle teise poolt kaude edastatu – otsused, valikud, kiirus ja kvaliteet, teistele räägitu, pealtnähtud reageeringud, tajumised, vahet tegemised – erinevuse nägemine näitab võimaluse olemas olemist ja ka mõistmist – mina ei saa ja minul ei ole.
Vahetu tähelepanu on sõnad, pilgud, kehakeel ja edastatud energia – need näitavad suhtumist ja seda, millises läheduse astmes ollakse. Vahetu tähelepanu on see, mis näitab lapsele seda, kuidas tema Isa/ Ema temasse suhtub ja temaga seonduvat oluliseks peab – millisena vanem lapsega seonduvalt väljendub ja millise energia, ühes olles, enesele valib.
Vahel teeb vahetu tähelepanu vähem või ka väga palju haiget – haavavad ja vähendavad sõnad, julmad ja solvavad pilgud, löövad ja sakutavad käed. Laps teab, et - Minuga nii ei tohi – see teeb minule haiget – mina ise ei saa ennast kaitsta! - vanem ei arvesta ühise elu reeglite ja isiklike piiridega – ta kohtleb last vääralt – ta edastab lapsele info vääral moel ning ta annab talle teada sellest, mis on olemas, kuid tegelikkuses puudutab, kõige rohkem, teda ennast.
Vanema isiklik tundetakistus on see, mis teda last vähendaval moel reageerima paneb – ta näitab enesega toimuva lapse süüks ja ta lahendab ennast last kasutades. Vanem kasutab last vähendavat energiat ja tema vastu füüsilist jõudu, et vabaneda ennast piiravast ja enese elu häirivast tundest/ tunnetest – vanem ei ole enesega ühenduses ega mõista või ei taha tunnistada, miks tema, tegelikkuses, sel moel reageeris.
Enesega mitte kontaktis oleva ja enesele valetava vanemaga koos olemine ja elamine ei ole kerge – see on lõputu, teostatud ja lahendamata jäänud, konfliktide rida – erinevatel tasapindadel toimunud ja erinevatel eesmärkidel teostatud vastasseisud ja väärkohtlemised.
Vanem, kes kasutab last vahendina ja näeb teda enesele kuuluva objektina, ei võta vastutust enesega toimunu ja enese poolt teoks tehtu eest – ta ei näita mitte üheski loos enese osa muul moel, kui kannatajana ja sellena, kellel oli õigus tema poolt valitud väljendusele ja teoks tehtud kohtlemisele.
Erinevate huvide, väärtushinnangute ja eesmärkide ilmnedes leiab aset konflikt – sellel hetkel on näha, kuhu maani inimene enese vajaduste nimel läheb ja mille eest ta seisab – kellena ta infot annab - millise info ja, millises sügavuses ta teada annab – mida ta ütleb ja kuidas ta väljendub, kui maske ette ei panda ja enese kaotust ei kardeta – milline on ta siis, kui ta lööb oma kaardid lauale.
Sellise kohas ilmneb tõde, mida inimene kordab – see, mille inimene siis välja ütleb, on näha olnud ka tema eelnevates tegudes ja väljendustes – ta tegi ja väljendus sel moel ka siis, kui näiliselt oli hästi ja püsis rahu, kuid siis oli see maskeeritud ja hajutatud. Sellises kohas ilmnev tõde on see, mida laps ei taha tõeks tunnistada, kuid, mis on tema tegelikkuses olemas ja saab vahetult lapse osaks.
Laps näeb ja kogeb inimese, kes on tema vanema rollis, valikuid ja väljendusi – kuid laps kohtab enesele osaks saavat Lapsena – see on põhjus, miks tema jääb alla ja ei mõista endaga toimuvat ning ei näe ennast oma Isaga/ Emaga võrdsena. See on põhjus, miks tema kogeb ennast vähemana ja kaitsetuna – temale haiget tegev inimene ei kaitse teda – vanemat ei ole tema jaoks olemas – see tähendab, et on küll, kuid haiget tegeval moel.
Ka laps ise annab, enesele, enesega toimuva kohta teada tunnete poolt kohale toimetatud sõnumite kaudu. Laps, kes ei ole õppinud tundeid sõnumitena vastu võtma, vaid teda häirivate emotsioonidena kogema, ei mõista oma tunnete tegelikku tähendust.
Laps ei vaata enese sisse ega otsi tegelikku põhjust sealt ning kui ta enese kohta, midagi arvabki, siis need on uskumused ja järeldused, mille ta on kelleltki vastu ja/ või üle võtnud ja/ või enese selle aja teadlikkuse järgi ise selgituseks otsustanud ja/ või järeldanud - see tähendab, et kui ta tunneb endas tunnet, siis ta pöördub selle inimese poole, kes midagi tegi ja kuidagi oli, et selle alusel tunne tema sees elavnes - laps näeb seost - on olemas põhjus, millel on tagajärg.
See tähendab, et kui vanem, midagi tegi ja kuidagi oli, siis laps ei ütle endale välja seda tõde, mille ta teada on saanud ja ta ei anna vanemale, selgelt ja konkreetselt, teada selle informatsiooniga seonduvat – Sina ei tohi ja Sinul ei ole õigust. Minul on valus ja mina ei ole nõus.
Laps, kes ei näe ega teadvusta ennast inimesena, ei pöördu enese kõrval oleva inimese poole, kelle isiklik tundetakistus ja enese tunnete käsitlemise hügieen on erinevate vajaduste, eesmärkide ja väärtushinnangute lahknemisest tuleneva konflikti põhjuseks.
Selle asemel suunab laps oma tähelepanu sellele, kes ei täida tema vajadusi – tema Isa/ Ema ei täida oma ülesannet – tema Isa/ Ema ei hoolitse tema, kui oma Lapse, eest. Sellise tähelepanu suunamise tulemus on see, et inimene, kes ei tulnud enese tunnetega toime ja tahab/ vajab aega enesele – peab suruma ennast rolli, mis teda segab ja tegema seda selle teise jaoks, kes ei arvesta temaga.
Laps ei tea, et Isa/ Ema on roll, mida täidab inimene, kes kasutab enesele vajalikke ja käepäraseid lahendusi – üks roll ei ole kunagi tervik - inimene ei vali/ ei taha endale rolli, kui ta ei saa selles seda, mida tahab/ vajab - inimene valib rolli, milles tal on võimalik seista enese eest ja teostada oma eesmärk - inimene näeb ennast ja kohtleb teist rollis olevana, kui ta ei ole ennast ega ka teist inimesena teadvustanud - nende seotus püsib, erinevaid rolle vahetades, rollide tasandil.
Vajadus saada oma vanemalt ja tema poolt edastatud tähelepanu kaudu kinnitust, et vanem teab ja tunnistab oma ülesandeid ning arvestab neid täites lapsega - on sündinud tõe vältimise tagajärjel – see inimene teeb haiget/ selle inimesega ei saa lähedane olla. Info korduv tõestus süvendab vajadust tõde ümberlükkava tähelepanu järele sellelt samalt inimeselt, kes seda vajadust ei täida. Vajadust hoiab elus järeldus – Isa/ Ema peab vastama minu, kui Lapse, tingimustele – arvestama minu ja minu tunnetega – nägema ja kohtlema mind Lapsena.
Enesega seonduva tõe vastu võtmine on väga raske ülesanne – laps ei ole küps sellise vastutuse jaoks – ta peab oskama näha ja tunnistama ennast inimesena ja tegema sama ka vanemaga – mõlemal on õigus oma valikutele ja teise valikute kaudu teatavaks saanud info alusel valimisele ja otsuse teoks tegemisele – ka suhte teistsugusele kaugusele viimisele ja ka ühes olemise lõpetamisele.
Inimene, kes ei ela enese tões – inimene, kes ei vali enese ja olemas oleva tõe järgi, on konfliktne – ta ei ole suunatud hoidmisele – tema on suunatud tema jaoks vale lõhkumisele. Laps ei vali tõde, sest ta ei saa suhet oma Isaga/ Emaga ära lõhkuda – enesele valitud tee jätkamise jaoks ta vajab vanema tähelepanu iseendale, kui Lapsele – see tähendab, et ta on enesega konfliktis ning lõhub ja kaotab ennast - isiksuse ja inimesena.
Vanem ei vali tõde, kui ta ei saa/ ei julge seda teoks teha, kuid ta annab sellest lapsele teada – laps saab karistada, et ta olemas on - et ta vanemast kaugemale/ lahku astuvat sammu ise teoks ei tee - et ta vanemalt, neid kindlatesse rollidesse kinnitavat, tähelepanu vajab.
Lapsel on enesest, kui Lapsest, oma isiklik ettekujutus olemas ja samuti vanemast, kui kindlal moel väljenduvast Isast/ Emast - ka vanemal on olemas oma isiklik ettekujutus enesele sobivast Lapsest ja samas ta teab, mida tema ise on valmis sellesse suhtesse andma ning mida mitte - konfliktid sünnivad, kui need ettekujutused ei lähe omavahel kokku ja neid ei muudeta reaalsusele vastavaks ning inimesed ei kohandu tegelikkusega ega kohanda ennast, teineteisega arvestades, vaid seisavad enese eest ja tahavad/ vajavad enesele vastavat koos olemist ja elamist ning kaugust teisest.
Sellel teel unustab vanema rolli kandev inimene ära selle, et lapse sünd oli vanema valik - vanemal on vastutus enese valiku tagajärgede eest vastust anda ja seda kanda. Vanem jätab kõrvale tõe, et laps küll sõltub oma Isast/ Emast, kuid ta ei kuulu talle ja selle sõltuvuses olemise aja eest ei tule lapsel maksta ennast vähendavate kogemustega – ta on ja jääb, kõikides oma vanustes, inimeseks ja vanemal ei ole õigust teda väärkohelda.
Marianne
07.03.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar