Tähelepanust sõltuvuses olev inimene on tähelepanu poolt mõjutatav – tähelepanu osaks saamine ja selle puudumine suudavad teda muuta – inimene ise kohandab ja teadvustab ennast temale osaks saava tähelepanu järgi. Olulise teise tähelepanu tundub talle kordades tõesem, kui tema enese selgus – inimene ei suuda ära unustada pilke ja sõnu, mis nimetasid ja näitasid teda sellisena, kes ta ei olnud ega olla ei tahtnud – kuid teine ju vaatas ja nimetas ning kohtles teda - järelikult oli tema just sellisena olemas.
Lapsepõlves kogetud traumaatilise sündmuse tagajärg on see, et inimene, enne kui ta usub enese kohta ja ise näeb ennast, vajab enesele, kellegi teise poolt edastatud tähelepanu kinnitust – kui ta tunneb midagi, teeb teoks tegusid, vaatab ennast peeglist, otsustas valiku kasuks - siis ta tahab, et selle kinnitakse üle keegi teine – keegi teine ütleks välja sõnad ja saadakse teele pilgu, milles kordub ja saab tõeks inimese enese tõde. Käsitlemist kogenud inimene on võimeline nägema ise ennast valena ja jätma enesele olulise valimata, kui kellegi teise tähelepanu teda sel moel suunab ja teda valena näitab.
Teine on tõesem ja ausam inimesest endast – sel moel kõlab väide, mis on kunagise traumaatilise kogemuse järeldus, kuid millel ei ole, tegelikkuses, tõega peaaegu mitte midagi pistmist – inimesele osaks saanud tähelepanu oli manipulatsioon, mille alusel tegelikkus muudeti valeks - olemas olevat moonutati – erineva tähelepanu kaudu edastatud informatsioon ei arvestanud inimese ega tema huvidega – kindlalt suunatud tähelepanu kasutaja eesmärgiks oli kasutada inimest ja/ või temale kuuluvat enese huvides ja vahendina.
Manipuleeriva tähelepanu abil loodi inimesest tema kõverpeegli teisik, kellega teda samastati – see ei tähendanud, et inimene ise oleks muutunud ja teda oleks muudetud – muudeti kohtlemist ning info sisu ja edastust – Mina näen ja näitan – Sina oled! - inimene jäi temaga toimuvat uskuma, kuna tähelepanul olid, vahetud ja püsivad, tagajärjed ning tal puudus see, kes oleks teda, olema saanud temast, teistmoodi vaadanud, näidanud ja kohelnud ning tema muutja(te)le vastu astunud.
Traumaatiliseks saab toimunut nimetada põhjusel, et inimene, kui enesest teadlik olev isiksus, lagunes – ta oli see, kellele pöörati tähelepanu ja, keda vahetult koheldi, kuid ta oli ka see, kes ta oli olnud enne tähelepanu muutust ning ka see, kes ta oli endiselt enese sees ja oma tões – need olemised erinesid teineteisest ning sellel tähelepanu poolt loodud temal olid omadused ja seda iseloomustasid väited, mis ei läinud tema teadlikkusega enesest kokku. Iseenda kohta käiva informatsiooni variatsioonid ja lahknevus olulises viisid aju lühisesse.
Lapsepõlves kogetud, tähelepanu abil teoks tehtud, traumaatiline enese kaotus tähendab seda, et inimene - selleks, et olla enesega koos kõlas ja iseendas üks - tahaks oma möödunusse tagasi – ta vajab, et sealses kinnitataks üle tema tegelik olemine. Kui seda möödunut enam ei ole, siis sobib ka see, kes oli sealses – kes samuti nägi ja koges ning saab öelda välja tõe.
Trauma ehk enesesegadus kestab seni - kuni inimese möödunus tema teistsugusena nägevat vaatajat ei ole - kuni teda ja temaga seonduva muutvat infot talle ei edastata - kuni inimene elab koos inimes(t)ega ja keskkonnas, milles jäädakse manipuleeriva tähelepanu abil loodud ja temaga samastatud teisiku juurde.
Tähelepanust sõltuva inimese traagika seisneb selles, et ilma vajaliku tähelepanuta ehk talle edastatud informatsioonita ta ei saa uut järeldust teha – senikaua, kuni ei ole uut ja ühest ning paigal püsivat tõestust, kehtib vana.
Saab öelda, et elu on karm ja valus, kuid aus - elu ei keeruta - ta annab oma toetuse - teekond jääb inimese astuda. Selle jaoks, et inimene saaks enesega üheks, ta saab kogeda samasuguseid situatsioone, mis ja kuidas tema möödunus oli. Manipulatsiooni kohanud ja selleläbi nö muutunud/ muudetud inimene leiab ennast temale pööratud tähelepanu toetusel temaga manipuleerivatest koos olemistest - inimene saab uuele järeldusele jõuda reaalses olevikus, mitte enese möödunus.
Elu annab võimaluse, kuid inimese enda valik on, millise võimaluse ta valib ja millise ta teoks teeb. Pole siis imestada, kui tähelepanuga manipuleerimised on tavalised ja kasvavad oma mõõtmetes - vaata seda, mida ja miks Sulle näidatakse - mida on sellest võimalik õppida - ei ole vaja ahhetada ega ohhetada, et vaata mida ja kuidas ta ütles - kuidas ta julges ja sai - vaid on vaja mõelda, miks tegelikult öeldi ja tegelikult näidati ja tegelikult koheldi - mis on see, mille jaoks manipuleerivat tähelepanu tegelikkuses kasutati - milleni taheti jõuda.
Enesega manipuleerimise ja seda teostava inimese ära tundmiseks ning sellise olukorra lõpetamiseks/ sellest välja astumiseks - tuleb inimesel äratada oma teadlikkus üles, püsida enese selguses ja tões iseenda kohta ning vaadata kogu tervikut - tuleb teada Kes ollakse, kus ollakse ja miks ollakse ning maandada ennast - sel moel käitudes ei vii tähelepanu pööris inimest endast välja - iseendana olev ja enesest ning toimuvast teadlik inimene ei lähe tasakaalust välja - ta ei sõltu tähelepanust - ebamugav ja halb ja valus ja hirmus ja ehmatanuna saab olla, kuid need on tunded, mis toovad endaga, enese erinevatelt tasanditelt ja möödunu mälestuste seest, infot toimuva kohta.
Manipuleerimisega seonduv, kuid seni veel läbimata jäetud õppetund johtub üsna tõenäoliselt tõigast, et inimene ei suuda tähelepanuga seotud ja seda kasutava inimese kohta tõest informatsiooni vastu võtta ja töödelda - inimene tardub temale suunatud tähelepanu ees või naudib selle paistet - ka valusat ja vähendavat tähelepanu saab nö nautida ja selle edastaja poole püüelda siis, kui tähelepanust on saanud eluline vajadus. Tardumine tähendab, et mõtlemise ja järelduste tegemise võime on blokeeritud.
Põhiline, miks ei suudeta manipuleerivat inimest "ära tunda" ja sellist suhet/ hetke lõpetada - on järeldus, mis selle inimese ja/ või suhte ja/ või käitumisviisi ja/ või enese ja/ või millegi muu olulise kohta on tehtud ning endiselt peab. Inimene ei suuda vastu võtta teadmist, et saab olla ja teha ka sel moel nagu tehakse ja ka korduvalt aset leiab - vana järeldus ei kinnita uut infot.
Vana järeldus on tehtud enese möödunus ja võis olla ka kelleltki teiselt üle võetud või vahetus keskkonnas kasutusel olev. Soovides lõpetada, tähelepanust sõltuvuses olemist, on aeg möödunus tehtud järeldus(t)est lahti lasta - olemas oleva ja tegelikkusega koos kõlas oleva info alusel uus vastu võtta - teoks tehtud reaalsus näitab ette, et on olemas keegi teine, kes saab ka sel moel nagu nähtavaks tehti teha, olla ja valida.
Marianne
03.06.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar