Lapsepõlve üks suurimaid ebaterveid järeldusi on ära tõestatud faktidega seotud uskumus - teine on olulisem minust endast. See uskumus sai loodud ajal, mil laps ise ja temaga seonduv sõltus Olulisest Teisest ning see teine kasutas sellist olukorda ära – see teine edastas lapsele informatsiooni, mis tõestas ühe suurust ja teise vähemust – ühe õigena olemist ja teise ekslikkust – ühe võimet ja kohtustust anda, kuid ka võimet ja tahet seda mitte teha siis, kui teine ei austa, ei kuuletu, ei ole sobiv, ei ole õige, ei ole tänulik.
Moonutatud informatsiooni ja enese jõupositsiooni isiklikes huvides kasutanud vanem manipuleeris oma lapse ja ümbritsevaga – sel moel käituda valinud vanem ei olnud aus ega võtnud enese tegeliku osa eest vastutust. Vanem ei näinud ega näidanud enese osa lapsele osaks saavas ega ka seda, et ta oleks pidanud lapsega arvestama, sest temal oli eesmärk – vanem vajas, et laps alluks ja kuuletuks temale ning muudaks ennast vanema vajadusi arvestades.
Vanem vajas, et laps ei mängiks selle tähelepanuga, mis vanemale osaks sai ega osutaks tähelepanuga sellele, millisena vanem, ise, ennast nägema ei nõustunud ja ka sellele, mida vanem teada ega näha ei tahtnud – vanem vajas, et laps ei oleks tema jaoks takistus – kui lapse ise olemine ja info enese ja/ või ümbritseva kohta ei olnud sobivad ja vastuvõetavad, siis pidi laps ennast muutma, vanema info enese omaks võtma ja selle järgi elama ning olema.
Informatiivne kõnetund tähendas lapse jaoks vägivaldset kogemust – vanem andis ennast ja endast teada negatiivsetest tunnetest kasvanud energiana. Enese last, kui prügikasti kasutanud vanem valas ja oksendas enese maha salatud ja mõistetamatute tunnete halvaks läinud sisemuse lapse pihta välja. Enese last, kui poksikotti kasutanud vanem pööras enda tunded lapse vastu ja elas need tema peal, füüsilise jõuna, välja.
Sellistes olukordades seisis laps paigal ja kuulas ja tundis hirmu ning nägi ja koges enese väiksust – lapse osaks sai sellise tähelepanu hulk ja voog, mida oli väga raske taluda – see oli meeletus koguses ja meeletult intensiivne energeetiline informatsioon, mis kõrgus üle, lämmatas, allutas ja vähendas – see muutis enesest ja toimuvast teadliku lapse ja tema Maailma teiseks – laps nägi ennast vanema silmade poolt vaadatuna ja koges vanema sõnade poolt kirjeldatuna – see tema oli keegi teine, kui see tema, kellena tema ise ennast teadis, tundis ja ka mäletas.
Laps tajus ebakõla ja nägi vanema sõnades ja tegudes ka valet, kuid ta ei saanud ega suutnud sellises olukorras enda eest seista, vanemat enesega arvestama panna ega ka toimuvat lõpetada muul moel, kui vaikida, alluda ja enesest taganeda ning samasuguste olukordade vältimiseks ise ennast kontrollida ja muuta ning katastroofe ennetada ja vanemat valede tunnete käest päästa ja säästa ning nende ühist Maailma korda teha.
Sellistest, ennast vähendavatest, kogemustest sai alguse ebaterve harjumus – enesele võetud käitumise muster – kui teine keeldub tõest informatsiooni kuulamast ja sellega arvestamast, kui teine kasutab informatsiooni moonutamist ja proovib enese tunnetest tõusnud energiaga last, kui eraldi ja ise olevat isiksust, vaigistada ja muutuma sundida, siis laps tardub, kuulab ja täidab prügikasti või poksikoti rolli ning nõustub tema kohta öelduga, tema vastu tehtuga ja temale jäetud ülesandega – tema on süüdi, tema on teise vastu ebaõiglane ja temal tuleb lugu korda teha.
Traumaatilise kogemuse kordus tähendab, et inimese aju läheb lühisesse – möödunu saab teda olevas kätte – temale edastatava informatsiooni alusel ta kahestub - ta ei ole enam laps, kuid teda koheldakse ja vaadatakse ja sunnitakse ennast ja enesega seonduvat muutma samal moel ja samasuguseid tehnikaid kasutades, kui seda tema möödunus temaga tehti.
Sel hetkel tõuseb päevakorrale küsimus, millele inimene otsib, nii enese seest, kuid ka väljaspool ennast, vastust ja kinnitust - Kes ma olen? - manipuleerija jätkab info edastamist sel moel, et temal on õigus ja inimesel, kui valel ja vähemal ning süüdi oleval, tuleb alluda - sel moel kaob oleva aja teadlikkus ja jääb järele laps, kes ta oli möödunus - inimene kaitseb ennast tasalülitades – see tähendab, et tal ei ole oleva aja oskusi, mõistmist ega lahendusi – ta kasutab neid samu teadmisi ja oskusi ja võimalusi, mis tal olid lapsena.
Teise ees süüdi olemine ja isikliku süü tundmine – manipuleerimine tähendab, et teise faktid ja tunnete väljendused on esitatud sel moel, et näidata kätte lapse poolt tehtu, kui ebaõiglus ja nõuda selle eest vastutuse võtmise kohustuse täitmist. Inimese kahestumine – enesest teadlikuna olles, enese poolt edastatud info ja enesele vajalik muutuse ootus on nimetatud teise poolt valeks ja tolle vastu tehtud ülekohtuks – mis on pildis valesti – kumb ja kelle info on siin vale?
Teise olulisemaks pidamine lähtub pragmaatilisest tõigast - Mina sõltun – teine on olulisem minust, sest - teisest ilma jäämine/ teise ära pahandamine/ teisele Ei ütlemine tähendab enese/ enesele vajamineva kaotust. On teadmine - Mina ei saa ilma selle teiseta hakkama – see on enesele selgituse ja põhjenduse andmine – mina ei saa ära minna, mina pean selle teisega koos elama/ olema ja seetõttu tuleb minul selle teisega arvestada – mina pean olema tolle teise - kellel on tugevamad argumendid ja võimalus teha oma väited, kuid tegelikkuses ähvardused, teoks - jaoks sobival moel.
See on lapse mõtted ja maailm, kuid see ei ole enese eest vastutava ja iseendast teadlikuna oleva täiskasvanud inimese tõde. Inimene jääb kinni olukordadesse, kus tal ei ole selget, toimivat ega edasi viivat lahendust – seega ei ole ta neist ka välja ja edasi kasvanud.
Möödunust kaasas oleva uskumuse - Mina ei osanud – mina ei saanud – mina pidin – minust ei sõltunud! – edasi kasutmine tähendab puudulikku ja ülevaadet mitte omavat infobaasi kasutamist – selle taga on traumaatilist kogemust elustav mälestus – korduva kogemuse osaliseks saades elustuvad tunnetest tõusnud emotsioonid ja vahetud kogemuse aistingud – valu, ehmatuse ja füüsilise/ vaimse vägivalla vahetu kogemine - ollakse laps, kes on teisest vähem ja sõltuv.
Manipuleeriva inimesega kohtudes ja manipuleerivat käsitlemist kogedes ning automaatselt, enese jaoks, tavalist lahendust kasutades – kaotab inimene enese selguse ja annab enese jõu ära – tema ei vastuta ei iseenda ega ka olukorra ja temale osaks saava eest. Enesele info andmine, et enese tegelikkuses tema ei ole enam laps ega ka teise alluv ning teisel ei ole/ ei olnud õigust ega ei ole/ ei olnud tollel ka luba, on selge fakti üle kordamine, kuid see ei muuda ära seda, et teine teeb/ tegi ja on/ oli.
Manipuleerivas olukorras, kus on olemas see teine, kes ei kuula temale edastatavat ega ole valmis võrdsete dialoogiks, vaid kasutab vägivaldset, ka füüsiliseks minevat, tähelepanu suunamist ja informatsiooni muutmist enese huvides – ei ole mõistlik jääda jahmununa paigale ega ka õigustada ja tõestada ennast – sellel hetkel, kui võtta vastu teise inimese argumendid ja anda neid muutvat informatsiooni, ollakse sellele teisele kinnitanud, et temal on õigus – teise sõnu tunnistatakse tõesteks ja neis sisalduvat nähakse olemas olevatena.
Olukorda ei aita lahendada ka teisega nõustumine või vaikimine, sest senikaua, kuni säilib kontakt, milles pööratakse teisele tähelepanu või ollakse temaga samas sel moel nii, et teine saab ennast füüsiliselt teostada ja sõnaliselt väljendada – on teisel olemas tähelepanu sellisele iseendale nagu tema ennast soovib näha ja näidata ning ise ennast kogeda – temale osaks saava tähelepanu teol saab teine ennast teostada ja sel moel enese tõde suuremaks kasvatada.
Kuidas ta saab – see ei ole ju nii – mina ei ole selline ega ole ainult selline!?! – need küsimused ja hüüatused panevad inimese otsima ja edastama informatsiooni, mis muudaks temale osaks saavat tähelepanu. Selle automaatse harjumuse asemel tuleb otsida vastust küsimusele - Mis on manipuleeriva inimese eesmärk?
Mõistes, et – teine kasutab tähelepanuga toetatud informatsiooni moonutamise ja kindlasse suunda juhtimise toel manipulatsiooni – tuleb suhelda ainult iseendaga – sellel hetkel tuleb enesele anda selge ja konkreetne teadmine – see teine ei räägi minuga – see ei ole mina, kellest teine räägib ja keda näitab – see teine ei soovi minuga kontakti ja informatsiooni vahetust, et mingis küsimuses selgusele ja ühes olemist toetavale tulemusele jõuda, vaid see teine vajab minu kohal olekut ja temale pööratud tähelepanu ainult enese huvides ning ta teeb seda mind vähendades ja minu kohta valetades ning ise enese vastutusest mööda vaadates.
Manipuleeriva kohtlemise osaliseks saamine ei ole kerge kogemus kellelegi, kuid üsna tõenäoliselt saab see osaks ja mõjub tõeliselt raskelt neile, kellel on enese möödunust kaasas veel läbitöötamata peatükk – on olemas uskumus, et teine on enesest olulisem – on olemas automaatne järeldus, et enese poolt edastatud selge ja konkreetse info edastamine viib enese süü tundmiseni siis, kui teine ei nõustu sellega, vaid nimetab selle valeks ja ülekohtu tegemiseks.
Kui enese piire nähtavaks ja teatavaks tehes ning teise poolsest piiride ületamisest, tollele teisele, teada andes leiab aset vägivaldselt vähendav ja informatsiooni moonutav situatsioon, siis tuleb alustada vastamisest küsimusele – Kes mina olen? – enese põhi on teadmine – mina olen inimene - järgmine on rollide ühendusest tulenev seotus – mina olen selles rollis. Need vastused annavad selle aluse, millel teisega suhelda ning kellena ja miks enese informatsiooni edastada.
Häda ja õnnetus ei hüüa tulles – ehmatanuna, ehk õppetunni osaks saanuna, on kasulik enese aju võimalikult kiiresti üles äratada – selleks on hea olla ettevalmistunud – hea on olla õppinud selgeks tegelikkusest teada andvad sõnumid - See ei ole mina! - Teine/ Sina ei räägi minuga!
Selleks, et vinti peale keerata ja ka ajule teise suuna, olukorrast välja astumiseks ja ümber mõtestamiseks, anda – on võimalus õppida need sõnumid selgeks mõnes teises keeles – mitte tavalistes ja kõigile teada olevates keeltes, vaid tavapärasest erinevas – näiteks hispaania, ladina, hindu, jaapani – valida, midagi sellist, mida suu paindub ütlema. Seda õpitut saab kõva häälega ja ka teisele välja öelda, kuid võib ka ainult enese sees teha - Suus non me! – No me hablas!
Enese/ enesele info edastatanuna tuleb olukord peatada ja edasine koos olemine, sellel hetkel, lõpetada ning tulevikus tuleb arvestada teatavaks saanud infoga - tuleb seada paika teostatav lähedus ja panna paika kahe vahelise suhtluse sisu - tuleb selgeks mõelda, mis on maksimaalne võimalik.
Oli see manipuleerimist kasutav inimene nii lähedane, kui tahes, kuid seda järjepidevalt ja/ või võimaluse avanedes kasutav inimene ei saa tegelikkuses olla lähedal asuv ega oma - on selge, et lähedane ja oma järeldus enam ei kehti ega ole tegelikkuses kehtinud ka kõik need ajad, mil teine on sellist käsitlemist kasutanud ja selle juurde tagasi pöördunud.
Manipuleerimist kasutav inimene ei seisa manipuleeritava kõrval ja ühes ega näe ennast temaga võrdsena ning ei mõtle tema peale ega arvesta temaga mitte kunagi, kui inimesega.
Inimese isiklikku täis kasvamist näitab tema võime võtta vastu temale teada olev ja nähtavaks tehtud informatsioon ning kasutada seda enesega seonduva paika panemiseks ja ostuste tegemiseks - temal endal on kohtustus võtta vastutus enese eest.
Marianne
12.03.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar