Olles – ühises aset leidva ja ühes olijate mõistmiseks ning enesega seonduva ja ka iseendaga toimuva paika panemiseks – sõltuv, kellegi teise tähelepanust ja informatsioonist, on inimene andnud ennast selle teise meelevalda – ta on selle teise teinud enesest tähtsamaks.
Enne järgmise sammu valimist ja selle teoks tegemise otsustamist vaatab inimene selle teise poole, kellest ta sõltub – inimene küsib ja kontrollib üle ning kooskõlastab ja parandab ise ennast, sest peab selle teise sõnu ja teadmisi tõesemateks, kui enese omi.
Sel moel käitumise põhjuseks on traumaatiline kogemus, milles selgus, et enesele teada olev informatsioon osutus valeks, haiget tegevaks ja tagajärgi kaasa toovaks – inimene ei olnud temale osaks saanu jaoks ette valmistunud/ ette valmistatud – tema ei teadnud, et ka sel moel on võimalik – tema ei teadnud, et temaga võib selline sündmus aset leida.
Sündmus, mida ei olnud oodatud, andis teada, et inimesele teada olevad ja tema jaoks pidava põhja moodustanud tõed, põhimõtted ja väärtushinnangud enam ei kehtinud – uus informatsioon lõhkus oleva ära ja keeras kogu loo pea peale – uute andmete alusel ei olnud inimene enam see, kes ta oli olnud enne – sellel nn uuel temal ei olnud enam seljataha jäänud aja võimalusi ja õigusi – tema ise pidi olema teistsugusena ja tema osaks sai kordades teisiti, kui varem.
Inimeste ja nende eludega aset leidvad muutused ei sünni tuulest võetuna – enamasti on need sihilikult teoks tehtud – kusagil on olemas keegi, kes otsustab, olemas olevat ja kõigile teada olevat, informatsiooni muuta.
See tähendab, et on olemas see keegi, kes on otsustanud teatud inimesed ümber ehk uude rolli nimetada - selle teo aluseks on väide, et need inimesed juba olid rollis, kuid, uute andmete alusel, nemad ei vasta enam sellele rollile - nemad ise on teinud või on sel moel või nendega seondub midagi sellist, mis annab aluse neid uude rolli nimetada.
Loomulikult "unustatakse" seda tehes ära, et tegemist on inimestega, kellel on enesemääramise ja enesele austavat kohtlemist nõudev õigus - uue info alusel antakse teada, et neid õigusi nendel inimestel enam ei ole - nad justkui enam ei omagi õigust iseendale - see, kuidas nendega saab edaspidi olema ja Kes nad on või saavad olema, seda ütleb see keegi, kes informatsiooniga seonduva reformi teoks tegi.
Uude rolli nimetamisega on see keegi võtnud endale ja andnud, tavaliselt, ka kellelegi teisele õiguse neid inimesi eelnevast erinevalt kohelda – see tähendab, et ümber nimetatute senised õigused on neilt ära võetud ning seejärel on võimalik, kuid sageli ka kohustus, neid senini kehtinud andmete muutjale vajalike eesmärkide alusel ja etteantud eeskirjade järgi kohelda – üsna tavaliselt on luba, see kindel kohtlemine, teha teoks inimest vähendavalt. Kogu manipulatsiooni eesmärk on mingi kindla kasu saamine - informatsiooni muutja saab muudetu/ muudetuga seonduva arvelt kasu.
Selle jaoks, et muuta teatud inimestega seonduvat ning võtta neilt ära teatud õigused ja kohustada neid muudatustele alluma, tuleb tavaliselt kasutada valet ja näidata jõudu – tuleb osutada, millelegi, mis justkui määrab muutuse teoks tegemise põhjuse ja kohustuse – vajadusel tuleb juurde luua andmeid, et näidata enese väidete tõepärasust – kindlasti tuleb kaotada ära need andmed, mis näitavad valetaja eesmärke ja tema poolt tehtu õigusetust – tuleb vaigistada tegeliku tõe nägijad ja sellest rääkijad – tuleb näidata, et kasulik on valetada st uus vaatenurk kasutusele võtta ning see tõeks teha - vajadusel tuleb kasutada valega mitte nõustuja/ sellele vastu astuja vastu vägivalda.
Mida rohkem on muutusest haaratud inimesi, mida rohkem kardetakse ja enese abitust nähakse, seda suurem on nende hulk, kes valivad uue informatsiooniga kaasa minna ning selle järgi elama ja tegutsema hakata. Sellest saab harjumus ja kõike ümbritsev ja haldav foon – vale taastoodab järgmist valet – enesele valetav inimene ei saa valida tõde – see lõhuks tema enda ära.
Valega nõustudes ja valet juurde luues on inimene ise ennast ja ka oma elu muutnud – kellelgi teisel oli võimalik talle haiget teha ja temalt midagi olulist ära võtta ja temale vajalikku keelata, kuid see ei ole peamine – siis, kui inimene ise nõustus enese kohta käiva valega – müüs ta enese maha ja kaotas/ kustutas tegeliku iseenda ära – tema ise otsustas, millist informatsiooni uskuda ja milliste andmete järgi elada ning millisena ennast nähtavale tuua – mis peamine – tema ise otsustas, millise tõe tema ise enda kohta aluseks ja tõeks võttis.
Traumaatiline kogemus, mis kestab edasi nii nagu möödunu leiaks aset olevikus, tähendab peatust – inimene, kes ei nõustu talle teatavaks saanuga, kuid kellel ei ole võimu ega võimalusi, et enese kohta käivat muuta, on inimene, kes ise ei ole endale uut informatsiooni andnud ja selle alusel enesega seonduvat lahendanud. Teisest inimesest sõltuv ootab teise inimese tähelepanu, et enesega seonduvat muutust ellu viia, seda tõesena näha ja üle kinnitada.
Mitte üks, kellegi teise vähendamiseks, andmetega manipuleeriv ja sellest kasu saav inimene ei muuda enese käitumist – tema näitab, endiselt, enesele vajalikku vaatenurka, tema teeb teatavaks ähvardused ja viib need ellu, tema toodab valesid juurde – sest kõik tema poolt märgitud teed viivad ühe ja sama sihtpunktini – manipuleerivat käsitlemist kogev inimene, ise, on endaga aset leidvas süüdi - tema ise annab aluse ja põhjuse - vahel ka lausa kohustab.
See jutt on täiesti õige - enesele osaks saava kogemuse põhjus on inimeses - kuid inimene ei ole süüdi temale osaks saavas, vaid tema ülesandeks on võtta vastutus enese ja enesega seonduva eest – inimesel endal tuleb teada seda Kes ta on ja kelle rollis, kui ta seda üldse on, ta tegelikult on ning teha enese tõde teatavaks ja nähtavaks – öelda seda ennekõike iseendale - näha ise ennast muutununa ehk sellena, kes ei ole selles rollis, milles teda väidetakse ja näidatakse olevat - oluline on näha ennast sellena, kellel on õigus iseendale ja iseendaga seonduva määramisele.
Muudetu ootab, et teda tagasi muudetakse - ta ootab, et seda tehakse nii nagu lugu algas - temale osutatud tähelepanu alusel - selles kohas see konks peidus ongi - inimene ei muutunud ja teda ei muudetud - muudeti tähelepanu ja temaga seonduva informatsiooni käsitlemist - vahetu kogemus tõi kaasa selle, et inimene ise uskus ja nägi, temale osaks saanud kohtlemise alusel, enese muutust - sellest ka kehtiv järeldus - kui teda varasemast teisiti vaadati ja koheldi, siis oli ta järelikult muutunud - kui teda sellest erinevalt ei vaadatud ega koheldud, siis ta jäi muutunuks.
Ennast üles otsival inimesel tuleb teha vahet valel ja tõel ning näha valetava inimese tegelikke eesmärke – kui inimene usub teise sõnu, siis tuleb tal sulgeda oma kõrvad – kui ta usub teise tegusid, siis tal tuleb sulgeda oma silmad – kui ta ei usalda enesele osaks saavat tähelepanu ja kardab enese sõltuvust, siis tuleb tal sulgeda omaenese suu.
Inimesel tuleb vaadata otsa kõigele sellel, mis ja kuidas aset on leidnud – tal tuleb vastu võtta kõik see informatsioon, mida ta tõeks tunnistada ei tahtnud ning arvestada, teadlikult, ka sellega, mida ta muuta ei saanud/ ei saa - see oli paratamatus, millega tuli ühes elada, kuid sellega ei tule nõustuda ega leppida - tõde ja osaks saav ei pea murdma ennast - kellegi teise poolt teostatav ja hetkes veel muudetamatu ei ole enese valik - see ei ole Mina ega ole see minu.
Manipuleerimist teostava ja inimest vähendava teise poolt teoks tehtu ei näita vale ja vähemana seda, kelle vastu tehakse ja kelle arvelt saadakse - see näitab teo valijat ja tegijat - tolle põhimõtteid ja väärtushinnanguid. Ülekohtustesse tegudesse ja enese õiguste piiramistesse ei tule suhtuda kui enese normaalsusesse, vaid reaalsusesse ja teatud ajajärku, milles elati ja, kus olukorda lõpetavat lahendust ei olnud võimalik/ ei osatud endale anda.
Tõeliselt oluline on teadmine - just see enesele kaotatud ajaks peetud aeg oli väärtuslik ja oluline - see oli enese, kui inimese teekond - need oli enese poolt astutud sammud, mis viisid olevast läbi ja hoidsid iseenda alles ja iseennast elus - selle teekonna üle saab olla uhke, sest see näitab, kust ja kuidas inimene alustas ning kuhu ja millise iseendani ta jõudnud on.
Enese loos selgust otsival inimesel tuleb mõista, et tema rahuldamata jäänud vajadused ehk vajadus tegeliku ja ühtse iseenda ning enesele kuuluvate õiguste järele, on info selle kohta, mis ja kuidas ei olnud tema jaoks võimalik, kuigi seda oli talle näidatud, kui võimalikku või oli pakutud talle selle aseainet või ta oli pidanud selle eest maksma iseenda kaotusega.
Kui inimene oli vale, siis ta endale vajaminevat ei saanud - kui ta oli õige, siis see sai talle osaks - kuid ta ei teadnud kunagi ette, kui kauaks ning millal jälle ja mille alusel ta valeks ehk enese jaoks olulisest ehk, informatsiooniga manipuleeriva teise poolt antud, nö karistust vältivast rollist ilma jääb, sest manipuleerija otsustab teda nimetada tema õigusi kaotavasse rolli.
Kuid tegelikult ei ole neist rollidest kumbki päriselt inimene ise - need rollid on temaga seotud mängu pendel - präänik ja piits on ühe ja sama mängu ning ühe ja sama tegelikkuse erinevalt nimetamine - see on näilisus, millega inimest kuuletuma panna ja teda rolli nimetava mängujuhi tähelepanust sõltuvaks teha.
Rollide vahetamise mäng kestab senikaua, kuni inimene on andnud enesega seonduvad õigused manipuleerijale - enese kaotanud inimene ju usub, et too võttis need temalt ära - järelikult too need temale ka tagasi annab.
Enesele õigusi otsiv inimene stoppab, üsna tavaliselt, uskumuse taha, et tema ei ole väärtuslik/ temal endal ei ole väärtust – ta näeb ja teab, et väärtuse saab ta alles siis, kui temale tähelepanu pööratakse ja teda nö präänikuks nimetatud rollis olevana nähakse ja teda sellisena koheldakse - tema on olnud õige ja temast on olnud kasu.
Manipuleerimist enese normaalsuseks pidanule ei piisa sõnadest - Mina olen väärtuslik! - et nendesse, kui tõe sisse, uskuma hakata. Senini kasutusel olnud - Mina ei ole väärtuslik! – oli informatsioon, mille inimene ise endale andis. Tema ise kasutas seda teadmist, sest selle väite jaoks olid tal tõestused, põhjused ja järeldused olemas - rollidesse nimetamine, teda muutev tähelepanu ja vähendav kohtlemine ning võimetus ise endaga seonduvat muuta.
Inimesel ei ole vaja korrata sõnu, kui mantrat ja loitsu, et ennast veenda ehk ise ennast harjutada uskuma - tema on väärtus ehk temas on väärtus. Mäng rollidega näitab, et tema senine väärtus on olnud, kellegi hinnang, millegi alusel - tegelikkuses ei tähenda see tõde - inimese senine väärtus on tähendanud kasu toomist - inimene ei pea, enese õigustuseks ja iseendana olemiseks, kasu tooma.
Selle jaoks, et lahendada enesega seonduv mõistatus, on vaja üle vaadata kogu see informatsioon, mis inimesel on olemas - teha seda selleks, et aru saada - miks ja mille alusel tema ise arvas ja uskus, et tema ei ole väärtuslik – senikaua, kuni senise uskumusega seonduv informatsioon endiselt kehtib – tema ise ennast ei veena – senikaua ta teab, et tema ise valetab endale.
Väärtuse teema on manipulatsiooni meistrikäik - teisest inimesest soovib kasu saada see, kes ei taha selle inimese, kui inimesega koos olla - ta ei vali teda oma ellu - ta ei taha teda kaasteeliseks - ta ei vali ega taha selle inimesega ühes kõndida ja koos kasvada. Kasu on tasu selle eest, et ta peab taluma enese tundeid ja piiratust ning ta ei saa neist vabaks. Kasu on võimaluse ära kasutamine - enese vastutuse teisele jätmine ja enesele selle saamine, mis iseendale ei ole võimalik või mille eest ei taheta maksta seda hinda, mis see maksma läheb.
Teise inimese väärtusetuse tõestamine ja väärtusetuna näitamine ja seeläbi enese tähelepanust sõltuvaks tegemine aitab tõsta enese hinnangut sellel inimesel, kes ei usu enese väärtusesse - põhjus on selles, et ta püüab enese, kui rolli ja sellesse kinnitava tähelepanu poole - ta otsib ja vajab endale rolle ning ta loob ennast rollides, milles ta toob kasu ja milles teda tunnustatakse ja nähakse ainsa ja erilisena - see on tõestus, et tema on vajalik.
Selle inimese tähelepanu, kes ootab ja vajab enese muutust ning näeb teda enesele vajamineva andjana, annab talle reaalse kinnituse, et just tema on selles loos ja sellel hetkel oluline ja väärtuslik - olles ise tähelepanust sõltuvuses, jääb ta rollidel põhinevat mängu mängima - ta muudab, tähelepanu suunamise ja informatsiooniga manipuleerimise alusel, teist ja teisega seonduvat siis, kui ta näeb ennast muudetuna ehk vales rollis olevana ja selle olukorra lahenduseks vajab ta enesele tähelepanu. Ta muudab teist, enese poolt kasutavate vahenditega ja ise ennast uskudes - kuid alati teeb nn muudetu enese muutuse ise teoks - tema ise annab vajamineva kinnituse sellega, et ta vajab tähelepanu ja ta annab sellest teada - tõestades ja õigustades või enese eest lahingut pidades või temale antud rolliga nõustudes.
Mida rohkem ta ennast rollidele ja rollidesse kaotab seda vähem näeb ja teab ta ennast inimesena - inimene ei vaja, selleks, et iseendana olemas olla, väärtust ega täida kohustust, et kasu tuua - inimese olulisus seisneb tema olemas olemises ja valikus kasutada enesel olevaid võimalusi, et kasvada inimesena ja toetada, ilma vabadust võtmata ja enesest sõltuvaks tegemata, enese kõrval oleva inimese kasvamist.
Rollide Maailma ainsaks ja tõeseks pidav inimene ei näe ega mõista seda vahet - see ei ole tema tegelikkus. Ta ei näe ega mõista olla teisega üks - roll saab kuuluda ainult ühele - seega valib ja hoiab ta enese jaoks olulise iseendale - ta ei ole kunagi teise inimese tugevus - olulisel hetkel jätab ta teise üksinda, sest rolli kinnitamise jaoks peab ta teisest eraldi olema, ise vajaminevaid tõestusi omama ja rolli kinnitava tähelepanu ainult iseendale püüdma.
Marianne
24.03.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar