Ema, Isa, Laps – need on rollid, mida valivad ja kannavad inimesed. Lapse sünd annab inimesele võimaluse valida, kuidas, milles ja kellena kasvada. Ema ja Isa rolle kandvad inimesed näitavad välja iseenda näo ja sisu – nad näitavad välja enese väärtushinnangud, põhimõtted, järeldused ja valikud – inimesed ise valivad, kuidas nad oma last kohtavad, kohtlevad ja kasvatavad.
Inimesed annavad lapsele teada, kuidas nad temasse suhtuvad ja millisena teda näevad – kas kingitusena/ inimlapsena/ kaasteelisena/ kannatusena/ väärtusetuna/ mitte vajalikuna/ värdjana jne. Inimesed annavad enese valikust teada kõigile neile, kes nendega samas ja ka nendele teistele, kellega nad, lapsega seonduvalt, kokku puutuvad ja kokku seotud on – see info on ümbritsevas väljas vaatamiseks ja kasutamiseks välja pandud - see jääb sinna alles.
Igast biomaterjali andnud mehest ei tule Isa/ igast sünnitanud naisest ei tule Ema – ei tule siis, kui inimene ei võta enese sammuga võimalikuks saavat rolli vastu ega defineeri ennast selles rollis olijana ega loo elavat kontakti oma lapsega või ta kaotab/ kustutab selle kontakti ära – ta ei tunnista ega tunnusta oma last ega näita välja neid ühendavat sidet.
Inimene ei tule tühjast – inimesega ühes on temaga seonduvad – sama vereliini kandjad. Lapse saanud inimeses on koos kõik eelnev ja olev ning selle inimese kätes on koos suguvõsa valik. Lapsega seonduvast keeldunu otsusega kaasneb ühe, kahe, kuid ka enama suguvõsa välja jäämine – Meie ei võta seda last vastu – Meie ei näe teda enesega ühes olevana - Meie ei näita seda last olemas olevana – Meie ei ole temaga sama.
Inimesed teevad oma valikud ja nad on nendes isekad – ka siis, kui nad valivad lapse saada - ka siis, kui nad teevad valiku lapse eest, teevad nad seda enese alusel ja iseenda jaoks – nad tahavad ennast näha ja teostada selles, mis tõstab ja näitab neid õigetena - nad ei taha ennast näha ega teostada selles, mis näib neid ja neile kuuluvat vähendavat. Inimene saab valida ja otsuse teoks teha, kuid lapsel tuleb selle valikuga ühes kõndida ja elada – sellest saab tema teekond.
Lapse sünd toob välja need inimesed, kes teda vastu võtavad ja kes tema kõrvale seisma asuvad ning ka need, kes samasuguseid samme ei vali astuda. Lapse sünd toob välja selle, millised väärtushinnangud ja põhimõtted on temaga seonduvates suguvõsades käibel – kuidas ja millisena just seda last vaadatakse ja esitletakse ja koheldakse – see näitab välja konkreetse suguvõsa põhja ja ühte hoidmise/ valmise põhimõtted.
Mina sündisin väljaspool abielu ehk vallaslapsena – biomaterjali andnud mees ei valinud endale Isa rolli ja ta kõndis läbi oma elu nii nagu tal ei oleks last olemas – temal ei olnudki. Ka tema suguvõsa ei võtnud olema saanud last vastu – mind nimetati värdjaks ja selle sõnaga seonduv oli põhjus, miks minus voolav veri minule uksed sulges. Nende valik ei olnud mina – see oli nende inimeste hulgas käibel olevad mõisted ja järeldused, mille põhjal tehti otsus, mis puudutas mind.
Ka ema poolne suguvõsa ei näidanud välja toetust ja tunnustust – kaks põlve tahapoole jäänutel olid käibel samasugused mõisted ja järeldused – minu olemas olemine häbistas suguvõsa head nime – mind ei oleks tohtinud avalikult olemas olla. Ka nende valik ei olnud mina – see oli nende inimeste hulgas käibel olevad mõisted ja järeldused, mille põhjal tehtud otsus minuga seonduvat muutis.
Tähelepanu, mis minule ja minu sünnile pöörati, ei olnud hea ega toetav – vii ära, peida ära, kaota ära, unustame ära, kui ei ole, siis nagu ei olekski. See tähelepanu näitas inimesi, kes ei valinud inimestena kasvada, vaid olla kinni oma hea näo ja nime säilitamisel – justkui puhastanuks sellise info edastamine nende vere ära – nemad ei olnud nõus ennast nägema ja näitama lapses, kes ei väärinud nende nime.
Mehelt ei nõutud vastust ega vastutuse võtmist – vastutuse, lapsega seonduva eest, sai jätta naise kanda - naine ei olnud sobiv ega tema tegu õige – see andis õiguse sündinu kõrvale jätta. Mitte üks samm ja info ei ole ulatunud minuni, et mina ja minuga seonduv oleks olnud biomaterjali andnud inimese suguvõsale oluline – kuigi nemad ei valinud mind näha ja omaks nimetada, siis meid ühendab ühine DNA.
Mina olen olnud nähtamatu laps minuga seotud suguvõsade puus – ka sellistel lastel on oma ülesanne – minu ülesanne on olla oma suguvõsa hinge vardja. Kui suguvõsad, pered, inimesed loobuvad/ keelduvad nendesse kuuluvatest lastest, siis on põhjuseks suguvõsa hinge õppima saatmine – selleks, et muuta mustreid ja läbida olulisi õppetunde – selleks, et uus üles ehitada, tuleb vana ära lõhkuda – uue ehitamiseks on vaja uusi teadmisi ja mõistmisi – uusi väärtushinnanguid ja järeldusi.
Kui suguvõsaga seotud inimeste valikutest on näha, et senist ei muudeta ja omasid ei tunnustata ega valita endaga ühte ning kui vanemad vähendavad oma last ega kohtle teda enesega võrdsena olevana ja inimesena, siis sünnib see, kes on valmis ja on võimeline õppima - siis leiab õppetund aset – see laps toob olemas oleva välja ja teeb selle nähtavaks - selle lapse osaks saavad kogemused, mis annavad teada kõigest sellest, kuidas ja miks ja mille nimel on senini valitud olemas olla – kui hinnaline ja millise tähendusega on laps suguvõsa ja tema vanemate jaoks.
Selle jaoks, et luua ja olla enamat, on vaja enesega seonduva põhjas ära käia – on vaja välja tuua kõik see, mis seni varjul püsinud ja valedega teiseks nimetatud – kelle järeldused on suguvõsas kasutusel olnud – inimeste omad või rollide omad – keda on enesega ühte valitud – inimesi või rolle – kellena ise ennast on nähtud ja näidatud – inimesena või rollina.
Suguvõsad ja perekonnad, kust valed on välja jäetud ja mitte sobilikud ära kustutatud, on katkised – neis olevad inimesed ei ole tervikud – nemad ise ei ole ennast vastu võtnud inimestena – nad häbenevad enese tegelikkust ja peidavad ise ennast samal ajal, kui nad tõstavad enese väärtust teiste, tegelikkuses enesega sama olijate, arvelt – nad valivad ühisest enese kõrvale selle, kellega suudavad ja tahavad ennast samastada ja, keda vajavad enese vajaduste täitmiseks ning nad näitavad ühises ette või peidavad ära selle, kes on neist vähem ja nendega võrreldes vale.
Suguvõsa elus olevate tähelepanu suund ja kasutamine näitab kätte käibel olevad väärtushinnangud ja eesmärgid. Elus olijate valiku näitab ära nende võime või võimetus õppida nägema tervikut ja kasutama tervikus olevat informatsiooni avalikult ja tõesena.
Suguvõsade loo võtmesõnaks on järeldused – suguvõsa hinge kasvu pidurdab kunagi ja kellegi poolt tehtud järeldustest kinni hoidmine – suutmatus näha, midagi enamat ja vastu võtta, kuidagi teistsugust – järeldus, et enese järeldus on ainuõige, viib selleni, et inimene võitleb selle informatsiooni vastu, mis ei kinnita temale teada olevat/ vaja minevat – igal ajal on oma järeldused, mida edasi antakse ja teatud moel tõlgendatakse – terveks osutub see liin, kes on võimeline vanadest järeldustest lahti laskma ja seni käibel olnuid ümber vaatama ja hindama ning uusi kasutusele võtma.
Laps jääb lapseks ja inimeseks ka siis, kui ta sünnib ühele vanemale või kahele samast soost vanemale – inimene jääb inimeseks ka siis, kui ta peidab end rolli taha ega vali seista iseendaga samas – tema teel on tegu/ valik/ kogemus, millega ta ei taha ennast ühes olevana näidata – inimene, kes vahetab, muutuseks ja muutmaks, rolli, ei kasva inimesena - suguvõsa/ perekond milles olijad keelduvad nägemast inimest ja tema teekonda kasvamisena - suguvõsa/ perekond, milles olijad takistavad inimest olemast inimesena - ühes olemiseks peab etteantud rollis olema - ei mõista ega teosta tegelikku ühes olemist - iga teoga ja sõnaga ja valikuga, millega nad vähendavad ühte enda hulgast - nad vähendavad ise ennast - nemad ise kaotavad ennast ära - nende liin kustub ja kaob ära - nemad ise sulgevad enese ukse.
Suguvõsa hinge vardja on uue ehitaja ja uute seoste looja - tema töötleb läbi kogu selle informatsiooni, mis on olemas - tema saab võimaluse seista selle eest, mis ja kuidas loob enamat - tema saab võimaluse teha, iseenda valikute ja sammudega, nähtavaks enama loomise - see on uute järelduste edasi andmise algus. Selle sammuga ei kaotata vana ära - ära olnu on, nähtavaks tehtuna, olemas - sel moel on näha inimese ja suguvõsa teekond - kuidas oli ja kuidas valiti möödunus ning millest välja ja edasi on kõnnitud ja kuhu maani on ulatatud.
Võibki olla, et inimesed, Ema/ Isa rollis olijatena/ selle valimata jätnutena, jätsid oma õppetunni pooleli ning nad jätkavad sellega kunagi hiljem ja kusagil mujal - laps, kes on neid inimestena näinud ja näidanud, ei kutsu ega vaja neid tagasi. Võib ka olla, et inimesed olidki kohal ja täitsid oma osa ainult selle jaoks, et laps saaks olema ja oma teekonna jaoks vajalikud kogemused kätte. Igal inimesel on oma ülesanne - teha oluline võimalikuks - ka lapsele valu tegemine ja lapse vastu võtmata jätmine saab olla osa ülesandest - mis võib ja saab kesta oma ja ühise aja lõpuni või siis jõuda inimestena, õppetundi enne lõpetamist läbides, veel samas ajas kokku.
Marianne
03.03.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar