Hoolimata sellest, et inimene kasvab suureks, kasutab ta edasi lapsena kasutusele võetud lahendusi - ta annab endast teada enese keha, kui erinevate sõnumite edastajat, kasutades. Ta reageerib füüsilisel tasandil – see tähendab, et ta lõpetab kõnelemise või muudab sõnalise info edastamise taset siis, kui ta ei saa/ ei oska/ ei suuda/ ei taha oleva aja eale vastaval tasemel kontakti jätkata.
Ta annab endast teada suhtluspartnerist ära keeramisega, üle kõrgumisega, löömisega, erinevate sõnaühendite ja/ või häälitsustega, millegi lõhkumisega, vaikimisega, pilkava/ sarkastilise naeruga, vandesõnade/ rumalate sõnade kasutamisega, enese lõikumisega jne. Sel moel muudab ta toimuva dimensiooni – ta viib suhtluse sellele tasemele, mis on temale jõukohane – ta suudab sel moel saavutada üleoleku ja/ või olla teisega võrdne.
Sellisel moel käituda valinu puhul on tegemist isikliku tundetakistuse taha komistanud inimesega, kes lõpetas selle info vastu võtmise, mis ei olnud tema, kui tundetakistuse taha pidurdunu vanuses olija jaoks sobiv/ õige/ jõukohane – üsna tõenäoliselt ei tahtnud ta kuulata midagi olulist tema enese kohta – üsna tõenäoliselt puudutas see vastutuse võtmist – on võimalik, et talle anti teada tema kohustustest või valiku tagajärgedest ja sooviti, et ta võtaks nendega seonduvalt vastutuse.
Võib ka olla, et ta on endine laps, keda on käsitletud manipuleerimisega – oli aeg, mil tema sõnadest ei piisanud ja temaga ei arvestatud – tal tuli taluda ja üle elada kõik see, mis sai tema osaks. Kehaline väljendus, kasvõi väikenegi või vaevu aimduv, oli ainus, mida ta sai kasutada, et oma suhtumisest teada anda ja iseendale vajaminev reageering anda – mina olen ennast nähtavaks teinud.
Täiskasvanu, kes kasutab väikese lapse lahendusi, ei ole just parim kaaslane, kellega erinevaid arusaamatusi selgitada – informatsiooni edastus ja vahetus on temaga seonduvalt häiritud – ta ei vali/ ei suuda kõike vastu võtta, ta ei nõustu ennast kõiges nähtavaks tegema, ta ei oska endast oleva aja teadlikkusega teada anda, ta ei vaata lugu tervikuna – ta näeb seda enese mätta otsast ja seal on ta rollis olevana, ta ei peatu ega küsi endalt – miks tema sel moel reageerib – mis on tema minevikus peidus, ta otsib ja näeb põhjust teises – teine on nende tunnete autor, mis on teda häirimas, ta reageerib nö mitte adekvaatselt – st ta võtab kasutusele kontakti lõhkuvad ja temaga suhtlevat inimest vähendavad lahendused, ta muudab informatsiooni enesele söödavaks ja enesele sobivat lugu kinnitavaks, kuid sel moel moonutab ta aset leidnut ja leidvat.
Füüsilised väljendused – löömised, raputamised, sakutamised, nügimised, haiget tegevad sõnad, karjumine, lõhkumine jne – on hirmutavad ja valusad kogemused, kuid neis säilib elav kontakt – toimub suhtlemine ja puudutamine – sellise kohtlemise osaks saav tunneb ja näeb ennast olemas olevat.
Vaikus ja tahtlik eiramine on tegelikkuses palju raskemini talutavad – inimlaps justkui kaob ja muutub nähtamatuks, kui temalt tähelepanu ära võtta – temale ei vastata, temast ei tehta välja, temale ei reageerita – selline hetk mõjub halvavalt ja lühisesse laskvalt. Sellisel moel koheldud lapse esmaseks ülesandeks on jõuda taastunud kontaktini ja selle alles hoidmiseni – enese nähtavaks tegemisele tähelepanu saavutamise abil.
Kui sel moel reageerimine kordub, siis sellest saab traumaatiline mälestus – inimlaps kukub läbi korduste tagasi sinna kohta, kus ta koges enese võimetust – tema ei suutnud luua kontakti ja ta ei ulatunud Olulise Teiseni. Olevas ajas teeb ta kõik endast oleneva, et kontaktini jõuda või siis sellest kohast ära minna – ta proovib ennast erineval moel nähtavaks ja mõistetavaks teha, ta võib ja saab kasutada löömist, karjumist, lõhkumist. Ta ei vaata enese sisse, vaid välja – ta on, kuid teda ei ole.
Kuna inimlaps ei peatu ega mõtesta toimunut, siis ta ei saa endast ega toimuvast aru – ta ei mõista, et vaikust ja eiramist kasutanud inimene vastas talle lapse tasandil olevana või meelega sellist lahendust kasutades – on soov allutada, kuulekaks teha, vältida, kustutada, ennast toimuvast kõrvaldada.
Kohatud vaikus on info edastus, kuid see ei ole aus ja selge vastus sellele, kes just proovis midagi edasi anda ja soovib nüüd kuulda ja näha teist selle sõnumiga seoses. Vaikusega vastamine on enesega samas olija ootele jätmine – inimene oli teinud ennast nähtavaks ja astunud oma sammu, kuid ta ei saa oma sammu lõpetatuks lugeda, sest ta ei tea ega näe, kus selles loos on teine ja kas ta üldse on seal olemas.
Vaikuses oodatud aeg on enesele kaotatud aeg – ei saa ühes edasi minna, sest ei ole seda infot, mille alusel teisega arvestades valida. Vaikusega kohtunu, kes jääb enda juurde, proovib igal võimalusel elava kontaktini jõuda. Ta jätkab, sest teda hirmutab teise puudu jäämine. Midagi on valesti – kuid ta ei tea, mis see on. Ta peab selle ise ära arvama. Ta seletab ja seletab ning põhjendab ja siis võib ta jõuda ka füüsilise lahenduseni, kui ta enam ei suuda teda ära kaotavat vaikust taluda – järgneb karjumine, löömine, lõhkumine. Inimene on olukorras kinni – ta ei suuda sellest ära minna – teine on ju olemas – ta peab jõudma enesele antud eesmärgini - suutma panna teist enesele reageerima.
Ootele jäänu otsib endale lahendusi, kuidas olla ja toimida kohas, kus ta on üksinda siis, kui ta on teisega koos. Ta kompenseerib enesele, ta põhjendab endaga toimuvat, ta valib ja annab ise endale vajamineva, ta otsib endale võimalusi, kuidas olla ja toime tulla ilma teiseta – ta on ka teise eest. Mida rohkem on Mina Ise valikuid ja teoks tegemisi, seda enam on olnud üksinda olemisi ja tulnud kompenseerivaid lahendusi leiutada ja teoks teha – seda kaugemal seisab ta teisest ja seda hapram on nende vaheline side - seda hirmutavam on vaikus - kas tõesti on nüüd jõudnud kätte see hetk, mil teist enam ei ole.
Kui inimene tahab enese ja nö ühise looga edasi minna ega vali lõputult oodata, siis ta otsustab ka vaikija eest ära – tema ise küsib ja tema ise vastab, tema ise annab enesele vastuse teada ja tema ise teeb selle ka teoks. Ta teeb ja valib nii nagu teine oleks temaga ühes – tema kannab teist kaasas ja võtab vastutuse ühes olemise ja ka teise eest endale.
Sel moel jätkub see, mida inimene vajab - tal on olemas Oluline teine, kellest ta on sõltuv. Möödunus valis vaikida lapse ema/ isa - laps sõltus oma vanemast - ta vajas nende kahe vahelist kontakti elusa ja toimivana - ta vajas, et vanem näeb ja kuuleb ja kuulab teda - siis ja seal oli see eluliselt oluline. Suureks kasvanud inimene ei ole enam samal moel sõltuv - tema saab üksinda hakkama.
Olulises suhtes vaikuse kasutamine viib inimeste teed lahku, sest reaalselt üksinda olemine on ausam valik, kui kahekesi olles eraldavat ja hülgavat vaikust kogeda. Vaikuse valinu on valinud suhtest ära minna – tema ei panusta sellesse - vaikusega vastanu õpetab – ära arvesta minuga ega ära vaja mind – otsi endale oma elu – mina selle sisse ei kuulu.
Kui olin täna selle loo juba lendu lasknud, siis kõndisin ma eneses edasi - enese loo põhja välja.
Kui olin vähem kui aastane ja mind oli kättpidi voodi külge seotud ja ma ennast keerasin või liigutasin ning üle voodi ääre rippuma jäin, siis oli ema seal samas - ta vaikis - ta ei reageerinud. Minul oli väga valus - õlg oli väändunud ja kandis kogu keha raskust. Ju ma nutsin ja ootasin abi.
Kui ma olin juba mõned aastad vanem ja ema valis, minu kasvatamiseks, mind ilma riieteta jätta ja ilma tekita magama saata, siis ta oli seal samas - ta vaikis - ta ei reageerinud. Mul oli häbi, hirm ja külm. Enam ma ei teinud häält - ma lihtsalt olin.
Marianne
28.02.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar