Viimased kaks aastat oli üsna tavaline, et alustasin oma päeva vanades lugudes kõndimisega – näe see teine seal tegi, näe see teine ise ei olnud, näe see teine jättis siis tegemata, näe selle koha peal see teine valetas jne – sel moel elasin, üha uuesti, enese möödunut läbi – üha uuesti andsin endale informatsiooni, mida pidasin oluliseks - kuid minu tähelepanu oli suunatud, kuhugi mujale ja, kellelegi teisele, kui see, mida, mina ise, tegelikkuses tahtsin iseendale näidata ja öelda.
Jalutasin enese möödunus, kuna ma ei valinud mõista ennast – ikka ja jälle vaatasin kusagil kedagi teist, sest tahtsin, et too muudaks enese poolt kunagi ja kusagil edastatud informatsiooni – kuid vaadates seda teist läks minu enda lugu tasakaalust välja – vajasin üha rohkem seda, mida siis ja seal ei olnud saanud – minu jaoks vajaminevat tähelepanu – mida rohkem vaatasin ajas tagasi seda rohkem sai minu osaks muutumatuks jäänud tähelepanu – seda sai tegelikkuses kogetust kordades rohkem – minu enese lugu tundus mulle lootusetu ja lahenduseta.
Õige tähelepanu puuduse käes vaeveldes avaldusid tähelepanust sõltuvuses oleva inimese tunnused – ma jätkasin vanade lugude sees jalutamist, et otsida neist enesele vajaminevat ja neid, kes saaksid selle anda – otsisin infot, mis aidanuks saavutada vajaminevat tulemust – mida rohkem ma otsisin, seda vähemaks läks minu jaoks õige tähelepanu hulk – mida rohkem ma kaevasin seda enam tõusis tõde päevavalgele.
Vajasin enesele tähelepanu, sest ma ei saanud aru, kuidas ma saan ilma selleta elada – kuna ja kuni ma ei teadnud teisi valikuid, siis ma ei näinud ka teistsuguseid võimalusi – seega pidin saama vajamineva, et olemas olla – olin ju olemas ja seega pidin saama tähelepanu, mis oleks teinud mind nähtavaks – kõigile nähtavaks iseendana – Mina olin ja olen olemas.
Kuna ma ei vajutanud, vanade mälufailide ette mängimise lõpetamiseks, STOPP nupule ega lõpetanud tähelepanu muutuse ja enese vajaduse täitmise ootust, siis ma ka ei võtnud enese tegelikkust vastu – seega andsin üha uuesti enesele informatsiooni, et mina ise vaataksin otsa oma tundele/ tunnetel - Mis on see, mida mina ise endale teada tahan anda – mis on see, mida mina ise tõeks tunnistada ei taha – mis on see, mida mina endiselt vajan, et tegelikkusega mitte arvestada – millist tähelepanu ma ootan ja miks – mis oli see, mida ma vältisin?
Sügise värve on mitmeid – kirjude lehtede vaip katab maad – see on mälestus sellest, mis ja kuidas oli olnud – kuid justkui ikka veel oleks ja kestaks. Pruun ja porikarva hall ning mustjas sünk – see on teadmine, et olnu on otsa saanud – mitte midagi ei ole enam järgi jäänud. Sügist samastatakse kurbusega – kurbus on teadmine, et midagi olulist on läbi saanud, kuid samas kestab ülemineku protsess – vanast uude.
Vanast ei saa kohe uut – midagi olulist tuleb kättesaamatuks tunnistada ja lõpetatuks lugeda – uut veel ei ole ega tea, mis ja kuidas saab siis, kui astutud on välja ja on ka kohale jõutud. Kurbus hoiab inimese enese embuses – see on sõnum iseendale - mina ei ole üksinda – mina saan hakkama – mina tulen toime.
Inimene annab endale kurbuse – inimene võtab kurbuse enesele seltsiks siis, kui ta on üksinda jäänud – tema on jäetud või ta on ise lahku astunud – teist ei ole enam tema kõrval. Inimene ei tea, kellena ta üksinda on - siinkohal tõuseb draama siis, kui inimene oli samastanud ise ennast mingi rolliga/ teine oli teda rolliga samastanud - koos olemine oli rollidest lähtuv ja rollides olemisega piirduv.
Ülemineku protsess kestab, kuni inimene ei ole jõudnud kohale sinna, kus ta hakkab teoks saanud tegelikkuse järgi elama – protsess saab läbi siis, kui ta enam ei otsi, enese ja/ või kellegi teise kohta, põhjendusi ega vaja põhjusi, miks ta ei pidanuks jõudma käesoleva tulemuseni.
Seni ta klammerdub sinna, mis oli enese loo nõrgim lüli – sinna kohta, mis andis järgi ja eelneva ära lõpetas - see võib olla keegi teine, kuid see saab olla ka tema ise. Inimene proovib leida tõendeid, et anda alus teatavaks ja teoks tehtud otsuse muutmiseks - ka mahasalatud ja valedega kaetud otsus on ikkagi otsus, mis määrab tegelikkuse.
Inimene klammerdub ka sõnade külge, mis valetasid – need sõnad väitsid tõde, mida ei olnud – need sõnad näitasid valeks selle, mis oli tõsi. Inimesel on lootus et, kui see tõde tuleks nähtavale, siis temaga seonduv muutuks. Inimesel on lootus et, kui need sõnad, mis katsid valet, tehakse päriselt tõeks, siis temaga seonduv muutuks. Seni, kuni on lootust, ta ei pea maha panema jalga sinna kohta, kust tagasiteed enam ei ole.
Täna mõistsin, et oli näinud ennast nii nagu oleksin elavana olevana ära surnud – olin ja olen olemas, kuid mind ei ole tehtud nähtavaks ja mind ei ole valitud vaadata. Sain aru, et olin andnud endale ülesande, mis näis võimatuna – Mina pean õppima elama nii nagu see teine, kes on elus, oleks surnud. Ma ei saanud teda elavaks tunnistada, sest minul puudus see koht ja aeg, kus näha meid koos olevatena – minul ei olnud võimalust saada mind kinnitavat tähelepanu. Ma ei saa seda kunagi, sest teine ei valinud ega nõustunud minuga koos olema – ta jäi enesele kindlaks enese lõpuni välja.
Kurbus on inimese kaaslaseks ajal, mil teine inimene on veel nähtav ja kombatav, kuid ei kätte saadav. Oluline Teine on elusana Maailmas või elustuvates mälestustes, kuid teda ei ole reaalsuses ega ole ta käega katsutav – talle ei saa silma vaadata. See teine saab olla ka kõrval, kuid ta ei vali lähedust ega tunnista omaks - tema lõhub ja kaotab ühes olemist - tema silmavaade ei ole enesega ühte võttev ja hoidev, vaid enesest eemale tõukav.
Kurbus oli minu kaaslane, sest mina olin see laps, kelle kohta tehti otsus – teda Meie ei vali. Mina olin see laps, keda ei tehtud nähtavaks. Mina olin see laps, kellega ei nõustutud. Mina olin see laps, kes jäi, kuid keda ei võetud ega nimetatud omaks - omal moel olin ma, ikka ja jälle, üle ja vale - ma olin, kuid mulle ei olnud inimeste Maailmas nähtavat kohta - mina elasin ja olin nähtaval, nähtavaks tehtuna ja kasutusel rollide Maailmas.
Minuga seotud lugu viidi lõpuni – kui ma rollide mängus enam ei osalenud, vaid soovisin inimesena nähtaval olla ja sellisena tähelepanu saada ja ootasin seda, et teised oma rollide liidetest lahti laseksid ja ennast inimestena nähtavaks teeksid, siis jätkati rollide mänguga ja mind kuulutati elavaks surnuks – eneste eludes olematuks.
See tähendas, et mäng oli jõudnud sinna punkti, kus mind ei olnud enam, reaalsuses, vaja näha ja kogeda – inimesed olid oma valiku teinud – nende poolt valitud rollid, mis olid samastatud inimestega ja, mis imiteerisid tegelikkust, olid jõudnud päriselt paika – neid ei seatud enam kahtluse alla.
Kui mina astusin rollide mängust välja, siis ma enam ei pretendeerinud ühelegi, seal olijatele vajalikule, rollile – minu, kõigile nähtava, sammu teoks tegemise tagajärjel oli olemas reaalne tervik, milles olijad kinnitasid kõikide osalejate poolt valitud rollid tegelikkuseks – mitte keegi, nende hulgast, ei tahtnud teise rolli endale ega tundnud hirmu, et ta jääb endale kuuluvast ilma – rahu saabus maa peale – keegi ei pidanud ärevaid tundeid kogema ega valetama ega ennast varjama – kõik mängus olijad olid inimestena astutud sammude vastutusest vabad – jääjad, kellegi teise sammude kohta, küsimusi ei esitanud ega vastuseid ei otsinud – päriselt ja ainult enesele kuuluv roll oli see, mida nad olid vajanud – see kinnitas nende enese poolt kirjutatud eluloo ja nähtavale tõstetud iseenda tõeks.
Mina olin olnud osaline teiste inimeste mängudes ja nende endi seni lahendamata lugudes – minule oli jäetud vastutus, mis ei olnud minu oma – kord olid olemas Mees ja Naine, kes ei tahtnud seda võimalust, mis neile avanes – see mees ja see naine ei tahtnud minu Isaks ja Emaks saada. Nemad, kumbki eraldi, kuid ka koos - otsustasid oma valiku ja tegid selle ka teoks.
Kuigi minu elu üle tehtud otsuse teostus ebaõnnestus, siis sai minust paratamatus, kuid nende inimeste energeetiline otsus jäi kehtima – see viidi järgmise sugupõlve poolt ellu – teised lapsed päästsid oma vanemad – vale laps oli nendega seonduva vale põhjus – kui valet last ei oleks olnud, siis nende elu oleks parem olnud, sest nende emal ja neil endil oleks siis parem olnud.
Lapsed olid võtnud üle neile teada antud ja nendele näidatud infos sisalduva ja loonud sellest, enese kogemustele tuginedes, uskumuse, mille alusel endale tõde valida ja ka see, mis tuli teoks teha. Ühiselt nõustuti vaatenurkadega, mis kinnitasid mängijatele vajaminevaid rolle – see tähendas kõikide osalejate, kui nende - iseendana kohal olemise ja nende endi tegelike sammude teoks tegijate - eest vastuse minule jätmist ja minu süüdistamist ehk minule jäetud rollile osutamist ja minu, kui teiste ära kasutajaks nimetamist.
Rollide mängus osalemise käigus, kellelegi teisele antud x väärtus ei tähenda selle teise, kui Inimese, teekonna toetamist ja temale isemääramise vabaduse jätmist, vaid enesele õige ja vajamineva tähelepanu ostmist, et enesele kuuluvas rollis nähtavaks olla tehtud - kui selle teise tähelepanu muutub või kaob, siis nimetatatakse temale antu ebaõiglaselt omastatatuks - ta on selle ära kasutanud, kuid ei ole midagi vastu andnud - õige ja vajamineva tähelepanu tagamine on saaja kohustus - ei ole oluline ega ole väärtus inimene ise, kui selline ja temaga seonduv - tema väärtus seisneb rolli tagamises ja rollis olevana nähtavaks tegemises.
Jah, minule osaks saanu leidis aset minu enda pärast – mina olin olemas ja sain reaalsete kogemuste osaliseks. Kuid mina ei seisnud enese loos üksinda - tegelikkuses ei valinud Mees ja Naine ise minu vanemateks hakata – üks jäi enesele kindlaks – teine kohtus paratamatusega – kuid ei kumbki neist võtnud vastutust selle eest, mis ja kuidas sai nende valiku(te) tõttu minu osaks - mina olin nende kahe inimese füüsilise teo tagajärg – enne oli olnud nende samm ja alles siis sain mina olema.
Ajal, mil minu, kuid tegelikkuses ka minu kaksikõe üle otsus tehti, siis ei olnud teada, milline ja kuidas mina olema saan. Otsuse hetkel oli tegu erinevate asjaolude hindamise ja oma elu üle otsustamisega – kaks täiskasvanut inimest valisid endale vajamineva järgi. Sellel ei olnud midagi pistmist minu, kui inimese, väärtusega – ei olnud ette teada, kas ma olen sobiv ja talutav või mitte - kaks inimest valisid enesele teekondi ja otsustasid, kellega ühes ja kuidas nad valivad kõndida.
See sõnum, et mina võtsin ära isikliku elu elamise vabaduse – oli Ema poolt valitud vaatenurk. See tundus kummalisena kuulata, teades tõsiasja, et suure osa ajast olin ma viibinud mujal – eraldi temast – olnud seal, kus keegi teine vastutas minuga seonduva eest ja keegi teine andis minule vajamineva - kuid jah - nõustun, et minu sünd tähendas senise vabaduse kättesaamatust.
See, et mina olin seda ja teist, kuid ei olnud nii või naa – oli rollide mängu liidete valimine - sobivate liidetega sai mind nimetada, ära saata, ära anda, karistada, välja jätta, minule/ minu kohta valetada jne – rollid andsid võimaluse enese tõde tõeks teha ja minule osaks saanu minu süüks nimetada – mina ise olin vale ja sellest ka minule sobimatud kogemused.
Kõige selle jama sees kasvanuna olin valinud olla solvunud – minul tuli õppida elama teadmisega – teine ei muutnud oma kunagist otsust - kuigi ta elas minuga ühes ja kõndis minuga koos ja sai minu elust osa – ei kaotanud see ära meie vahelist erinevust - elu ühes teisega oli minu jaoks normaalsus – teise jaoks paratamatus.
Mina olin see, kellel tuli õppida elama teadmisega, et teine ei taha, et mina tema elust osa saan – et teine ei taha, et mina selles osa olen – see õppetund kestis, kuni mina elasin mõistmises, et teine on minu elust osa ja tahtsin, et tema saaks minu elust osa ja kinnitaks tähelepanuga minu olulisuse – see vajadus oli teisele liig ja ülekohus – kuna ma tema alguse vihjetest ja ka selgetest sõnumitest aru ei valinud saada, siis ta andis, ka füüsiliste ja vaimsete vägivaldsete edastustega, sellest teada – mina, sellega, et olemas olin ja teine minuga seotud oli, kasutasin olukorda ehk tema kohal olekut ära – mina ootasin endale vajaminevat tähelepanu ega leppinud sellega, mis ja kuidas minule võimalikuks osutus – mina olin see, kellele oli sellest vähe ja mina olin see, kelle jaoks oli see vale – olin tänamatu ja mind oli liiga palju.
Mina ise, kes ma kõike seda tajusin – elasin üle teise piiride ja üle enese võimaluste – igatsesin ja vajasin ja tahtsin seda, mida uskusin, et pean saama – olin ju olemas ja oli ju olemas, kuid – ei saa see, kellele ei ole valitud anda – ei saa seda, mida sellele inimesele olemas ei ole. Lohutamatu, kuid ka vabastav tõde – mina ise olin valinud elada vales – see oli väga pikk teekond, enesena kasvamist, sinna maani, kus olin valmis ise lahti astuma ja ära minema ning ei kunagi enam kohtuma – varem tundus see hirmsa ja ebaõiglasena, kuid nüüd ausa tõena – on lihtsalt väsimus ja on sügisene kurbus.
Maailm ei saa otsa ega lõppe ära - mina olen olemas, mina olen iseendal olemas - olen alati olnud - kõikjal seal, kus kõndisin, tegin mina ise oma sammud ja ise ennast nähtavaks. Minu olema saamise lugu näitab kõiki, selles osalejaid, nende endina - iga osa olnu sammude vastutus on tema enese kanda. Ühes esimes meditatsioonis, mis ma, 10 aastat tagasi, läbisin - nägin, kuidas minuga seonduv oli pommid Ema jalgade küljes - ma vabastasin ta nendest ja ta hõljus vabana minema - ta ei peatunud ega vaadanud tagasi - ta läks lihtsalt minema.
Marianne
31.03.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar