Need, mööda läinud, kuid ka oleva aja lapsed - kes on kogenud ülekohut - kellele on tehtud valu - keda on vähendatud – kelle ise olemist on valeks nimetatud - kelle enese määramist on takistatud – on sageli inimesed, kes kõnnivad enese jaoks liiga raske koormaga – nad kannavad, lisaks enda teekonnale, ka kellegi teise vastutust.
Nende inimeste elu on nende endi jaoks liiga raske, sest nad ei tea, kuidas enese koormat kergendada – nad ei tea, et kõik see, mida nad peavad enese osaks ja omaks või vältimatuks, ei kuulugi neile – nad on lapsed, kellel ei ole seda inimest, kelle poole pöörduda, et enesele osaks saanu ja ülejõu käiv raskus nähtavaks teha.
Need inimesed on endiselt väikesed lapsed, kes ei tea enese õigusi – nendest õigustest ei ole kinni peetud, neid õigusi ei ole välja öeldud, need õigused on ära olnud võetud. Nad on lapsed, kes olid enese hooleks jäetud ajal, mil nemad ise ei saanud enese eest seista – see tähendas, et nende endi parim võimalik ei olnud neile endile parim – see oli korduv mõistmine ja nägemine, et iseendast ei piisa, et muuta enesega seonduvat enesele vajamineval moel.
Sellise lapsepõlvega inimesed jäävad sageli justkui poolikuteks ja takistatuteks – neil puudub see keegi, kes neid aitaks ja nendega seonduva lahendaks – neil ei ole Ema ja/ või Isa enam olemas või ei ole olemas olnudki - too küll oli/ on, kuid sel inimesel oli/ on enese eluga raskused ja ta on välja näidanud, et tema ise vajab teiste hoolt ja kaitset – neil on selline inimene küll olemas, kuid see inimene keeldub vastutusest ja lapse jaoks olemas olemast – laps ise oli ja ise tegi ning laps ise peab.
Ilma Olulise Teiseta olev ja jääv laps ei oska ise enda elu ära lahendada – ta annab endale sõltuvused ja ta kasutab mustreid ning varjab enese tunded, kuid ta ei saa enese möödunust vabaks. Hoolimata sellest, mida inimene teab ja kuidas tegelikkuses on, ta ootab ja vajab seda aega ja inimest, kus ja kelle kõrval ja kellega ühes saaks ta kogeda seda, mida tema vajab – vaja on seda teist, kellega ühes olla – vaja on seda teist, kes teda omaks peab ja, tema eest seistes, tema kõrval seisab.
Enesele vajamineva, kuid kättesaamatu lahenduse poole püüdlemine tähendab inimese jaoks väga tähtsa ja olulise puudu jäämist – sellega kaasneb pideva/ aegajalt märku andva vajaduse olemas olemine. Sellise täitumatu vajaduse olemas olemine teeb inimese sõltuvaks ja takistab teda, sest justkui muidu ei saaks ega oleks võimalik – saab küll, kuid enesele teada antud lahendusest sõltuvuses olev inimene ei näe ega tea teisi võimalusi.
See valik, millele panus on tehtud, on mälestus lapsepõlvest – tolle aja teadmiste ja mõistmiste järgi paika pandud lahendus – iseenda ja enese poolt kogetu kohta tehtud järeldus – teine inimene tuleb ja päästab ja lahendab ja teeb korda ja hoiab ära.
Kui seda teist, siis ja ka aegu hiljem, ei tulnud ega olnud ega jäänud, siis laps jäi kiduma – temas endas puudus tugevus ja temal endal ei olnud teist võimalust – ta omas ja hoidis kinni informatsioonist, mille alusel, tema ise, oli teinud panuse teisele inimesele.
Ta järgis seda tõde ka siis, kui ta oli olnud ise – ka siis, kui seda teist inimest ei olnud olemas – ka siis, kui tal ei olnud olemas mitte kedagi, kes oleks olnud tema tugevus väljaspool teda – ka siis ta otsis ja vajas seda teist - kuid ta ei jõudnud pärale – kedagi ei olnud tema jaoks vajamineval moel olemas.
Selle jaoks, et lahendada enese, kui lapsega, seonduv mõistatus ja korrastada, sageli ootamatult ilmnev, tundesegadus, tuleb avada möödunu ning enesele informatsiooni juurde andes mõtestada enesega seonduv uuesti.
Surnutest halba ei räägita – tõe nähtavaks tegemine ei ole halba tegemine – see on vastutuse jätmine tegijale – see on osutamine sellele, kes tegi ( ka tegemata jätmine on tegu) ja on seega vastutav. See, et lahkunut, elavate hulgas, enam ei ole, ei tee temaga seotud möödunut olematuks – olevatel tuleb sellega ühes elada – lahkunut ei ole enam enese lugu ise korda tegemas – konkreetsele inimesele osutamine on enesele ja ka teistele informatsiooni andmine – selle osa eest loos vastutab see inimene – ta vastutab ka siis, kui teda enam ei ole - selle inimese vastutus ei kuulu minule/ meile.
See, kes elas minu elu ja koges enesele osaks saanut – olin ja olen mina ise. See valu ja hirm, mida mina ise kogesin ja mille mälestuse jälge enese sees kannan, ei lahene teise olemas olemisega – need on minu enese tunded, mis möödunus edastasid enesega toimuva ja enesele osaks saava kohta informatsiooni – mina ei saa enese tundeid teisele anda – teine ei saa neid minult ära võtta – need on minu enese omad ja need tulevad tagasi siis, kui minul on valus ja minul endal tuleb ise enese elu eest seista – tunnetega kaasnenud emotsionaalne foon on see, mis on mind häirinud ja minu jaoks ebastabiilsust tekitanud.
Mina ise ei olnud enesega seonduvat mõtestanud ega tegelikkust mõistnud – lapse ajast kaasas olnud vana järeldus oli jätkuvalt kehtinud ja selle järgi olin ma samme seadnud. Mõistan enesena olemist ja enese eest vastutuse võtmist - mina ei ole ega vali olla sõltuvuses teisest inimesest, sest mina ei vaja teist inimest enesena olemiseks – mina ei vaja teist inimest selleks, et enese tundeid mitte tunda – mina ei vaja enesega olnuid ega olijaid – mina saan ja võin valida teise inimesega ühes olemise siis, kui see on minuga arvestav koos olemine.
Teise vajadus lähtus isiklikest kogemustest, milles teise kohal olemine ja tegutsemine oleksid säästnud ja päästnud. Teise vajadus lähtus enesega seonduva ja enesele osaks saanu ühel moel tõlgendamise soovist – vaja oli teise inimese üle kinnitavat tähelepanu – valu oli olnud valus – ülekohus oli olnud ebaõiglane – need sai osaks, kuid neid ei oleks tohtinud lapse osaks saada – last oleks tulnud säästa ja hoida.
Inimene, kes jäi vajama teist inimest – vajas tegelikkuses teise, enese jaoks olulise, inimese avalikku kinnitust enese, kui lapse ja inimese, õigustele. Kui seda inimest möödunus ei olnud ja ka olevas ei leidu, siis saab inimene selle teadmise ise endale anda.
Kuigi, lapsena, mina ise ei teadnud kõiki oma õigusi, olid need olemas ja kehtisid – kuigi, lapsena, mina ise ei suutnud/ ei osanud enese õiguste eest seista, olid need olemas ja kehtisid – kuigi, lapsena, minuga ühes olijad ei pidanud minu õigustest kinni või ei tunnistanud nende olemas olemist, olid need olemas ja kehtisid.
Kuigi, lapsena, mina võisin teha ühte ja teist ning teise tõlgenduses oli see vale, vastik, häbi – siis see ei kaotanud minu õigusi ära - need kehtisid endiselt. Kuigi, lapsena, mind nimetati rolli ja näidati rollis olevana nii nagu see oleks minu tegelikkus ja ainus tõde ning mina ise uskusin selle tõesena olevat, siis selles rollis olemine ei võtnud minult õigusi ära – need kehtisid endiselt.
Kuigi ma olen suureks kasvanud, siis sündimisega kaasnevate õigustega on minuga seotud inimestel kohustus arvestada minu, kui suguvõsa lapsega ja järgida ning kinni pidada lapse, kui väikese inimese, õigustest – see ei ole minu, kui lapse, töö ega kohustus neid teistele meelde tuletada ja nende poolset täitmist jälgida ning kontrollida – mitte rikkuda minu, kui lapse ja inimese, isiklikke piire on nende endi vastutus ja kohustus – minul ei ole vaja ennast õigustada ega tõestada, et minul oli valus ja minu vastu leidis aset ülekohus – minul, kui lapsel, on õigus kuulda, et informatsioon on vastu võetud - jah, Sina said haiget – jah, Sinul oli valus – meie näeme – meie mõistame - meie toetame. Samasugune õigus – olla oma valu nähtavaks teinuna enesele kuuluvat toetust näinud ja enesele kuuluvat hoidmist kogenud - on kõigil suguvõsa lastel – nii kunagistel, kui ka tänases olevatel.
Haiget saanud laps, kes ei ole kogenud suguvõsa kinnitust – et tema, kui olemas olev laps, on oluline ja tal on toetus olemas – haiget saanud laps, kes on kogenud, et suguvõsa tõukab ta ära ja jätab ta välja - vajab ja otsib enesele vajaminevat teist ja selle teise poolset tähelepanu. Omal moel on ta kodutu – see, kuhu ta kuulub ja millest ta on osa, ei pea teda oluliseks ega võta teda vastu – selle tulemusel puudub tal ühendus enese algusega.
Kui haiget saanud laps näeb seda tähelepanu, mida tema endale vajab, kellelegi teisele osaks saavat, siis ta sirutub selle poole – kui temale ei jätku või teda vaadatakse teisiti, siis ta tõmbub eemale ja vaigistab enda või ta tahab teise asemel olla/ teise ära kaotada. Kui temalt endalt oodatakse seda tähelepanu, mida tema ise endale vajab, siis ta võib keelduda seda tegemast, sest ta tunneb viha ja kadedust, kuna ta kogeb uuesti ennast kohas ja ajal, mil tema jäi enesele vajaminevast ilma – tema jaoks ei oldud ja tema ei saanud – ta ei anna teisele, sest ta ei ta näha, kuidas teine saab temale olulise kogemuse osaliseks.
Ta võib teisele tollele olulise tähelepanu anda ja seda teadmist ka eneses kinnitada, kuid ta kogeb sellega kaasnevalt kurbust, lohutamatust, kaitsetust – need on tema enese tunded, mis ilmnevad, kellelegi teisele toetuse ja oluliseks tunnistamise osaks saamise hetkel – ta näeb, et on võimalik, kuid ta teab, et see ei olnud võimalik temale.
Mitte üks laps/ inimene ei võta ega saa võtta teisele kuuluvat ära – mitte üks laps/ inimene ei saa ära võtta teiselt seda ainsat ja hinnalist hetke, mis temale kuulub – enese algust ja oma sündi – kõik sellele järgnev on kaduv ja vahetatav ning illusioon.
Iga lapse taga seisavad tema vanemad – olemas olevale järgnev laps ei sünni läbi kopeeri – iga lapse olemas olemise jaoks pidid kaks inimest kokku saama ja koos olema ning ühise teo tegema. Olema saamine on igal lapsel oma – see oli kahe inimese otsus – teha teadlik tegu või teha tegu, millel võisid olla tagajärjed. Olemas olemise aeg sündimiseni on igal inimesel oma - kuigi teda ametlikult veel ei ole, on ta olemas. Sündimise teekond on tema esimene oluline samm - ametlik kinnitus iseendale.
Igal lapsel on oma aeg ja teekond, mis on ainult temale kuuluv – igal lapsel on olemas tema koht ja sellel ei saa seista mitte kedagi teist – ka siis, kui teda ei vaadata või teda ei valita või temast ei teata – ta on olemas – temalt saab võtta elu või jätta teda ilma nimeta – kuid teda ei saa teha olematuks – tema olemas olemine tähendab, et tema on, ennast nähtavaks teinuna, oma sammu astunud - temast on jäänud jälg .
Hoolimata sellest, kuidas inimene enese möödunus koges ja kui palju ta, seejärel, teist inimest vajas/ vajama jäi - ei ole tema olukord lootusetu - tema ise saab eneses peituva valu, hirmu ja segaduses iseenda välja näidata ja välja elada – temal endal tuleb ise luua ja valida selleks turvaline koht – valida selline koht, mis ei lähe katki ega muutu ega astu vastu ega keela ära ega karista ega naeruväärista ega tühista - temal endal tuleb anda aeg enesele, milles on olemas aeg iseendale.
Marianne
21.03.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar