Vahel öeldakse, et - inimene klammerdub, kellegi külge – inimene püüdleb tähelepanu poole – inimest on liiga palju, sest ta tahab kõigest osa saada ja ennast kõikjal nähtavaks teha. Selline inimene häirib/ lõbustab/ vihastab temaga ühes olijaid – ta on kannatamatu, ta segab vahel, ta räägib teis(t)est üle ja kogu aeg - kui ta räägib teisest, siis ta tegelikult räägib endast - ta küsib küsimusi ja seejärel jutustab küsimustega/ vastustega seonduvaid, kuid enese kohta käivaid, lugusid ning ootab, seejärel, enese nähtaval olemisele kinnitusi - lisaks kõigele sellele proovib ta ennast vajalikuks teha ja kedagi enesest sõltuma panna.
Selline inimene teeb ennast kogu aeg nähtavaks - teistele ei jää tema kõrval ruumi – teised ei tule nähtuks ega kuulduks – kogu tähelepanu läheb häirijale ja temaga seonduvale – temast saab tähelepanu keskpunkt. Tema peab olema keskel ja kõigile näha, kuna ta vajab, ümbritsevast infoväljast, enesele kinnitust – tema jaoks on vajaminev olemas – teda nähakse ja temaga arvestatakse. Oma pingutustest lähtuvalt ta saab tähelepanu, kuid sellest ei piisa ega jätku – tema ei väsi ja tema tegevus jätkub.
Tähelepanu äratavalt tähelepanu poole püüdlev ja tähelepanu enesel hoidev inimene otsib/ vajab kinnitust iseendale – tegelikkuses tähendab see seda, et temas on mingi teema seni veel lahendamata/ lahenemata. Temas on mingi rahuldamata vajadus, mis avaldub olevas, kuid on kaasas tema möödunust. Pidev, kuid ühesuunaline protsess tähendab, et inimene püsib teadvustamata tegevuses - ta ei peatu ega mõtesta enesega toimuvat.
Nälg, üldise tähelepanu järele, kuid ka teatud kindla ja enese poolt dikteeritud tähelepanu poole püüdlemine, tähendab, et inimesel on olemas nn enese pimedam pool – tema jaoks on olemas tähelepanu, mida ta ei taha kogeda – see on tähelepanu, mille läbi ta ei taha nähtavaks tehtuna olemas olla.
See tähendab, et kui ta näeb võimalust, et just see nn vale tähelepanu on tõenäoline või kaude ilmnev, siis ta aktiveerub – ta loob, esitleb ja teeb aktiivselt ennast nähtavaks sel moel, et, üsna tõenäoliselt, ta vajamineva tähelepanu ka saab. Sageli ei ole olevas ohtu, et ta paljastatakse valena ja sageli ta ei ole teistega koos, et tähelepanu oleks üldse võimalik – piisab tema enese kujutluses toimuvast, kui ta hakkab otsima ja valima ja looma endale võimalusi enesele vajamineva saamiseks.
Selline kontrollimatu ja kõike hõlmav tähelepanuvajadus näitab, et sellele inimesele on kunagi ja kusagil, väga olulises, valetatud – mida sügavam ja pimedam on tema vajadus seda pikaajalisem on olnud valetamise kestmine ja seda eluliselt olulisem on, tema jaoks, see teema, milles talle valetati. Üle võlli minev tähelepanu vajadus annab teada, et inimesega seonduv vale sai alguse kusagil tema lapsepõlves ja üsna sageli kestis aastaid.
Lapsele näidati ja väideti, et tal on olemas see, mida tal ei olnud – temale anti ja siis temalt võeti, tal oli olemas ja siis ta kaotas selle, temale lubati ja siis teda peteti, teda kutsuti õigeks ja heaks ja siis teda nimetati halvaks ja valeks. See kõik kordus – oli, ei olnud, oli taas, jälle ei olnud, sai olema, kuid siis järgnes uus kaotus – kuid ei olnud üheselt ja mõistetavalt selge, miks selline pendeldamine aset leidis.
Vahel tundus, et ühte poolt oli rohkem, kui teist - sellele leidus rohkem tõestusi ja selle sisulisi kogemusi leidis rohkem aset, kuid veel enne, kui ta selle tõe ainsaks ja tõeseks sai pidada - anti talle teada, et ta on hoopis pendli teise poole peal või siis väideti talle, et ta sai valesti aru - talle kinnitati, et tegelikkuses on teisiti - vajaminev on olemas, temale antakse ja tema osaks saab, kuid tema ise ei saa sellest aru - tema ei mõista enese tegelikkust - tema tõlgendus on vale.
Narritud ja petetud laps ei tea, mis on tema tegelik tegelikkus – ta elas keskkonnas, kus kogu olemas olev ja ka temaga seonduv informatsioon ei olnud avalik ega selge ega ühene – ta elas inimes(t)ega ühes, kes valetas(id) ja vahel tundus lapsele, et kõiges – erineval moel teatavaks tehtud informatsioon ei olnud omavahel kooskõlas ega üle kinnitatud – selles olid vastuolud ja augud sees – ei olnud ühest ja pidavat paigal püsivat põhja – olid äärmused ja ehmatused.
Lapse elus aset leidnu toimus tähelepanu suuruse ja kvaliteedi muutuse ning suunamise saatel – tähelepanu sai olla vali ja järsk ja see võis ära lõppeda ning vaikida, kuid see sai ka meeldiv ja lubav või tõotav olla. Tähelepanu traumaatiliste muutuste saatel kasvatatud lapsest tuleb üsna tõenäoliselt tähelepanusõltlane.
Tähelepanust sõltuvate oluliste muutuste kogemustega inimene saab võtta, ümbritsevas oleva, tähelepanu juhtimise enese kätte – ta kindlustab endale tähelepanu, mis näitab teda sellena, kellel on, kes on, kes kogeb, kes saab – justkui liblikas lendleb ta vajamineva tähelepanu poole ja püsib selle sees ja kutsub selle esile – Vaadake - vaadake kõik mind - mina olen, mina saan, minul on!
Vajadus on täitmata jäänud lubadus. Tähelepanuvajadusega elav inimene ootab, millal temale antud lubadus täidetakse. Tähelepanuvajadusest lähtuvalt valiv ja käituv inimene väldib tõde – ta ei ole iseenda ja enese ajaga kooskõlas – tema ise annab endale selle, mis kustutab kunagise kaotuse ja tema ise täidab kunagise lubaduse – siis tema ei jää ilma - siis tema ei pea eneses avalduvaid tundeid kogema. Kuid tähelepanu poole püüdlemine ja enesele kindlustamine ja enesel hoidmine tähendab rollides olemist ja esinemist – see tee viib üha kaugemale tegelikust enesest.
Liblika tiivad tuhmuvad ja tuul, mis tegi lendamise kergeks, vaibub siis, kui inimesele vajaminev tähelepanu kaob või muutub – siis saab õhulisest ja säravast liblikast manipuleeriv, agressiivne ja doosi ärajäämise nähtudega sõltlane, kes proovib, erinevaid meetode kasutades, enesele vajaminevat tagasi saada. Kõik see on pealispind, mis ei lahenda inimese sügavuses peituvat – temaga seonduva tegeliku tõe vastu võtmist - selle jaoks, et olla see, kes veel ei olda - tuleb olla see, kes veel ei ole oldud/ kellena veel ei ole oldud.
Tähelepanu sooviv ja vältiv inimene ei ole vaba - tema pendeldab kahe äärmuse vahel. Pendeldamine tähendab, et inimesel on olemas kaks võimalust, mille vahel valida - ta ei näe enamat. Kuna ta ei näe enamat, siis ta on või tema ei ole - tal on või tal ei ole, kuid see tähendab, et ta ei saa olla teisiti ja rohkem ega vähem - kõik pendlist väljapoole jääv on vale - seda peab eitama/ selle peab valeks nimetama/ selle peab kustutama/ selle peab muutma.
Enese eest vastutuse võtva iseolemise ja sõltuvusest vabana olemise valeks nimetanuna ei saa inimene valida ilma tähelepanuta olemist ja jäämist - seega ei saa ta vabaneda rollidest. Rollides olevana ei saa ta inimese kasvamise loomulikke arenguetappe läbida - rollidel ei ole neid - muutust soovides tuleb vahetada rolli - ka lapse erinevad ajajärgud tähendavad erinevaid rolle - lapsel ei ole täiskasvanuga samasugust vastutust - lapsel on õigus tema vajaduste täidetusele - kellegi teise poolt teoks tehtuna.
Seega on vaja seda teist, kes võtab lapse vajaduste rahuldamise enese peale - vōtab enesele rolli kanda. Tähelepanusōltuvuses laps pöörab suunava tähelepanu teisele ja too mõistab mängu ning annab lapsele vajamineva tähelepanu.
Tähelepanust sõltuvuses olija ei küsi ega otsi vastuseid selle kohta - miks tema sel moel tähelepanu jahib ja vajab ning kust ja millisel põhjusel see vajadus alguse sai - seega ei otsi ta senini mõistmata ja veel üles leidmata informatsiooni ega võta seda ka vastu - tema muster on paigas ja tema elab selles. Tähelepanu toel saab ta olla, olevas hetkes, enesele vajamineval moel - olla, ka täiskasvanud inimesena, see laps, kellel ei ole midagi pistmist tema enda poolt tehtuga - see vastutus jääb, kellelegi teisele kanda.
Marianne
27.03.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar