Eelmistes eludes lahendamata jäänud ülesanne kõndis olevasse aega kaasa – nüüd valin mina ise ennast – valin astuda eemale ja välja sellest, kus ja kelle kõrval ei ole minule kohta – võtan vastutuse enese ja enesega seonduva eest – võtan vastu olemas oleva informatsiooni ja teen oma sammud teoks selle alusel. Hoolimata sellest, et väliselt oli ja on ning näiliselt oldi ja oldaks – mina tean, mis ja kuidas on tegelikkus – mina ei mahtunud sinna ega saanudki olla seal, kuhu minule, inimesena, ei olnud tehtud ega jäetud kohta.
Mina olin laps, kellel oli vajadus olla oma ja ühes – oli vajadus olla see, keda valitakse enesega ühte ja kellega tahetakse olla koos. Olin laps, kellel oli selline vajadus, sest tegelikkuses mind ei valitud ja minuga koos olla ei tahetud – mina ei olnud enese vastutust mõistva inimese poolt teoks tehtud ja oodatud valik – olin kohustus ja paratamatus. Mina olin laps, kes teadis enesega seonduvat tõde, kuid mina ise lasin end petta ja lool jätkuda nii nagu olnuks mul vajaminev olemas – minul oli olemas aseaine ja illusioon.
Tema/ nemad nagunii ei hooli – see oli ammune järeldus, mis peitus lugude sees ja kõlas tagataustal – teadsin, et tehakse nägu ja räägitakse nii nagu oleks ja valitaks, kuid see ei olnud tegelikkus – see oli pealispind, millel mängiti olemist ja näideldi kuulumist.
See oli minu õppetund – ära usu tõena seda, mis ei ole tõsi – ära näe seda, mida ei ole olemas – ära vaja seda, mida ei ole minu jaoks olemas – mine ära kohast ja inimese juurest, kes valetab, kuna ta näitleb, et ta on vajamineval moel ja ta annab vajamineva.
Tegelikkuse teadmine tõi kaasa hirmu, et tõe nähtavaks tegemine kordub – oli hirm, et kordub taas see koht, milles on näha oluliste valede suurus ja sügavus – see oli hetk, milles oli näha, et minul ei olnud seda, mida oli väidetud ja näidatud, et on olemas – tegelikkuses see, nn minule kuuluv ja minul olemas olev, võeti, ikka ja jälle, ära siis, kui mina osutusin valeks või teine enam ei suutnud/ ei tahtnud näidelda – teine ei suutnud/ ei tahtnud enam valetada ega enese valesid peita.
Need olid hetked, milles mulle näidati ette, mis on päris – oli ja jäi ainult see, mida minult ära võtta ei saadud – mina ise, ilma ühegi teise inimese poolt antud asjata ja ühes oldud ajata. Need olid hetked, milles minule öeldi tõde välja – Sina ei ole oluline, Sina oled liigne, Sina oled vähendaja, Sind ei ole vaja – elu ilma Sinuta on parem, kui Sinuga koos – mina ei vali Sind – Sind ei ole minu jaoks olemas!
Ma olin laps, kellele ei olnud tahetud mitte midagi anda – see ainus, mida ema oli valinud minule anda, ka selle tahtis ta tagasi võtta - ema tahtis mind ära tappa, kuid tema tegu ei õnnestunud – mina jäin, kuid ema ei muutnud oma valikut – olin olemas, kuid ta ei võtnud mind vastu.
Läbi minu olemas olemise aja on tehtud tegelikkus nähtavaks – mind saadeti ära, mind paigutati ära, mind visati ära, mind anti ära – seal teisal keegi teine vaatas minu järgi ja vastutas minuga seonduva eest – seal teisal olin üksinda ja välja jäetud – mind ei nähtud ja minuga seonduvat ei olnud vaja arvestada ega lahendada – minuga ei olnud vaja jagada aega ja ressursse.
Oma sõnades ja tegudes võttis ema kõik selle, mis ma temalt olin saanud, tagasi – ta kahetses minule antut ja minu jaoks tehtut – see oli olnud tema ära kasutamine ja temale kuuluva ära võtmine – mitte miski minus ja minuga seonduvas ei korvanud tema kannatusi ega näinud olevat väärtus – talle ei olnud mind ja minuga seonduvat vaja – tema tahtis vabaks saada – ta tahtis, et mina ise teda vabaks annaksin ja ise ära läheksin.
Minu kasvamist ja olemas olemist saatsid sõnad ja teod, mis sisaldasid tegelikkust välja toovat informatsiooni - Mina võtan Sinule antu tagasi! – neis sõnades ja tegudes väljendus lõksus oleva inimese viha ja jõuetus - ema ei olnud saanud/ suutnud mind olematuks teha – iga minu olemas olemise hetk näitas talle tema enese, üha suuremaks kasvavat, kaotust – tema ei valinud enesele teekonda minuga koos – kõikjal, kus see oli võimalik, läks ta minu kõrvalt minema – ikka ja jälle jättis ta mind üksinda.
Olen kasvanud hirmus ja pettuses – minu jalge all ei olnud kindlat ja pidavat pinda, vaid erineva paksuse ja libedusega jää, mis kattis sügavat ja pimedat vett - jää pragunes, ärevust kasvatades, erinevate häälte ja tõugete saatel ning pettis ootamatult ja kaitsetuks tegevalt - mitte miski ega keegi ei olnud minu elus kindel ega alles jääv – kõike oli võimalik ära võtta ja kõigest oli võimalik ilma jätta – see tehti nii minule endale, kui ka teistele selgeks ja see näidati kõigile välja ning ikka ja jälle tehti see ka avalikult teoks.
Minu olemas olemine andis võimaluse mind kasutada ja käsutada – mina andsin selleks võimaluse, kuid see ei andnud minule võimalust iseenda valikute ja olemiste jaoks – vahendit kasutati vajaduse ilmnedes - vahend ei seisa kunagi tema omaniku kõrval ega ole temaga võrdne - vahend on alati vähem.
Kaugemas möödunus mind jäeti, enesega samasse, ainult kindla eesmärgi jaoks – täpselt nii kauaks, kuni vajaminev tulemus oli käes – siis öeldi selgelt välja, et nüüd enam vaja ei ole ja minuga ühes enam ei olda. Lähemas möödunus mind oli ise valitud, kuid siis enam ei tahetud, sest minu olemas olemine tekitas probleeme – minust öeldi lahti ja sellega ühes lõpetati koos olemine.
Kõikides, neis, enese möödunud aegades, kuid ka selle aja olevikus, olin ikka ja jälle jäänud sünniga kaasnevate/ enese poolt valitud inimestega kokku kauemaks, kui minule kohta ja aega oli olemas – iga üle aja jäämine tähendas, et pidin selle eest maksma – minu vajadus – kogeda ja näha koos olemist inimesega, kes oli olemas, kuid mind ei valinud – tähendas, et ma sain kogeda kohtlemist ja suhtumist, mis ja kuidas minu jaoks selles kohas ja nende inimeste poolt osaks sai – mind ei valitud inimesena, mind ei nähtud inimesena – mind koheldi vähemana – mind taluti vastumeelselt - mulle anti mõista, et lõpetaksin koos olemise ja läheksin ise ära.
Minu tegelikkus, möödunus ja olevas, tähendas seda, et minuga koos elasid ja olid inimesed, kes ei olnud mõtestanud toimuvat ega enesega seonduvat – need olid inimesed, kes ei olnud võtnud ennast ega enesega seonduvat vastu – nad olid valinud enesele raja ja teekonna nii nagu ei oleks neil olemas tegelikku algust ega seotust – nad ei näinud seda, kust nad olid tulnud ja kuhu nad kuulusid – nad ei valinud olla terviku osad – nad valisid iseenda ja kasutada olemas olevat/ olemas olevaid enese huvides.
See tähendas, et teatud märksõnade ja rollide täitmisega loodi illusioon – see oli valetav olemine, et näiliselt ollakse koos, kuid tegelikkuses valiti olla teis(t)est eraldi ja ühisest väljas – valiti olla olemas ainult enese jaoks ja pärast – teisega oldi koos siis, kui sellest sai kasu või kui pidi – oldi kohustatud või oli tekitatud süütunne või kogeti ja nähti süüd.
Need olid ja on inimesed, kelle jaoks on kehtinud järeldus - mind saab ilma jätta sellest, mis tuleb kellegi teise kaudu - kui kõik on ainult enese oma, siis ei saa mitte keegi seda minult ära võtta – mina ei saa usaldada teist inimest – mina ei saa tema peale kindel olla – tema saab mulle valetada ja mind petta ja mind/ minule kuuluvat enese huvides ära kasutada.
Sellise järeldusega inimesed ei näe ennast inimestena – inimesena oleksid nad teise inimesega samad ja võrdsed ning peaksid tolle teisega arvestama – seega näevad nad ennast ja teisi rollides olevate ning rollide nimel ja pärast võitlevatena – seega kasutavad nad olemas olevat teist enese huvides siis, kui selle teise abil saab enesele parema/ õigema rolli – kui teist ei saa rolli saamise jaoks kasutada või sellel teisel on õigus paremale rollile, siis tuleb sellest teisest vabaneda ja/ või seda teist vähendada – võtta sellelt teiselt, enesele vajalik roll ära või teha nii, et too ei saaks seda rolli kanda, vaid peab teistsuguses rollis nähtaval olema.
Täna vaatasin enesega seonduva loo põhja välja – selle suguvõsa haru, millest olen osa, nelja põlvkonna naised ei ole valinud olla teine teisele toeks – nad ei ole ühendanud jõudusid, teadmisi ega aega - nad ei ole andnud endast, et luua ühist tervikut – nad on olnud olemas ja on andnud, kuid nad on võtnud kõik selle tagasi – nad on andnud teada, et nad kahetsevad koos olemisi ja teise jaoks andmisi - nad on näidanud enese poolt antu vastuvõtjat enese ära kasutajana – nad on võtnud, ise ennast, ikka ja jälle, tagasi ning teinud nähtavad vahed sisse – ikka ja jälle on nad eraldanud enesest selle teise, kes keeldub rolli ära andmast, õiges rollis nägemast, rolli kanda võtmast - nad on sellise teise kõrvalt ära läinud ja enesega seonduvast välja jätnud.
Nad on naised, kes on valinud haiget teha suguvõsa lapsele/ lastele – nad on jätnud lapse(d) kes neile ei sobi – nad ei ole ühegi suguvõsa lapse tugevus, sest nad on nõrkus – nad jätavad illusiooni, et nad on olemas ja nende peale saab loota, kuid lapsele vajalikul ja olulisel hetkel on nad jää, mis petab – nad jätavad vette kukkunud lapse sinna, kus too on ja nii nagu too on – upu või õpi ise ujuma ja ise olema – meiega ei saa Sina arvestada.
Nad on naised, kes sellel hetkel, kui on vaja vastutada selle eest, mis ja kuidas on ühises ning seista enesele toetust vajava inimese kõrval, teevad nad enese piirid ja tegeliku koha ning väärtused nähtavaks – tegelikkuses seistakse üksinda ja eraldi – sel moel hoitakse ennast ja enesele kuuluvat – ühise markeerimiseks valitakse rolle ja jäädakse sellega ühte, kes tagab vajaminevas rollis olemise – jäetakse see, kes ei taga vajaminevat rolli – enese huvides kasutatakse ühisest ära seda, keda saab näidata ennast tõstva ja õigena näitava rolli vastas poolel olijana – see tähendab, et see teine on alati milleski ja kuidagi vähem ning vale – see teine ei ole ega saa kunagi olla tervik – see teine ei ole kunagi sama ega inimene.
Suguvõsa naised on olnud üksteisega seotud, kuid nad on kogenud seda seotust vangide ja väljapääsuta olukorras olijatena – nad on pidanud koos olema, kuigi nemad ise ei ole seda endale valinud ega seda tahtnud - nad ei ole näinud inimesena ega valinud endaga ühte seda inimest, kes on seisnud nendega samas - nad ei ole valinud teisega koos olles luua võlast ja kohustustest vaba enamat.
Need on inimesed, kes on tahtnud ja vajanud tähelepanu ainult iseendale – teadmist ja tunnustust, et tegemist on Lapsega, kellele on tehtud haiget ja kelle vastu on teostatud ülekohut – nad on Lapsed, kellel ei ole nende eest vastutavat ja toetavat täiskasvanut olemas – nad näevad ja teavad enese vanemat/ vanemaid, kui Ohvrit ja kellegi teise jõule alla jäänut – just selletõttu ei saa nad selle vanemaga arvestada - selline vanem ei ole Lapse tugevus.
Seega kasutavad nad võimalust, mis neil on olemas – ikka ja jälle proovivad nad panna kedagi teist, eneste hulgast, vastutama ja enesele osaks saanut korvama – sel moel teevad nad enesega seonduva nähtavaks – nad teevad kellestki teisest, enesega samas olijast, enese loo – nad väljendavad ennast kaude – nad on passiivsed ning kasutavad teist, et tõukuda ja enesele vajaminevat korvata – nad on agressiivsed, et ennast välja elada – nad ei näe ega tea, et nad elavad enese poolt valitud ja teoks tehtud elu – nad ootavad seda, kes näeks nendes haiget saanud Last ja võtaks selle lapse valu ja vaeva enese kanda.
Nad on inimesed, kes ei talu teadmist, et nendega ühes on olemas teine laps, kes ka on kannatanud ja kellele on valu tehtud ning kes samuti endale vanemat vajab/ otsib. Nad on inimesed, kes võitlevad enesele vajamineva nimel ja eest - nad seisavad üksteisest lahus ja vajavad eraldi olemist, sest siis on lootus, et neid nähakse Lapsena ja neile jätkub selles rollis olemiseks vajaminevat tähelepanu.
Kui on olemas tegelik laps, kes vajab tähelepanu enesega seonduvale, siis nad teevad tolle loost enese oma ja/ või lükkavad tolle nö lavalt maha - sel moel nad näitavad, et sellel lapsel ei ole õigust Lapse rollile - see roll kuulub Lapse rolli vajavale. Just see on põhjus, miks tegelik vanem ei arvesta omaenda lapsega ja keeldub teda lapse rollis nägemast ning sellele rollile vastavalt kohtlemast - selle asemel tahab, kasutades manipuleerimist ja vägivalda, ta seda rolli ja selles olemise kohta ning aega enesele.
Juba enne enese sündi on olnud minu kõrval tühjus - mitte keegi suguvõsa elus olevatest naistest ei ole seisnud minuga samas – olen olnud ja jäänud üksinda seisma – sellest ka minu sees olnud kestev vajadus – minul, kui lapsel, ei ole olnud enese ja oma teekonna eest vastutuse võtnud vanemaid – ema on olnud enesele valitud Ohvri rollis - ta näitas ja esitas, kuidas temale tehti ja tehakse liiga. Isa ei valinud enesele Isa rolli ning ema tegi teda mehe ja tugevusena maha – näitas vähemana ja valena.
Ema valetas kõiges, mis oli oluline ja võimalik – ta ei võtnud mitte ühegi enese teo ja valiku eest, mis tegid minule haiget ja vähendasid mind, vastutust – vastutuse võtmise asemel astus ta eraldi ja taandas ennast kõikjalt – sel moel tegi ta enese valiku ja väärtushinnangud nähtavaks – ta ei valinud mind ega meid koos - ta valis iseenda ja jäi selle valiku juurde.
Vaadates enesega seonduva loo põhja välja ja võttes seal oleva informatsiooni vastu – valin olla enesega aus - mõistes, enesega seotud inimeste eesmärke ja nähes nende poolt välja näidatud tegelikkust, valin, täie teadlikkusega, kasutada enese jõudu ja otsustavust, et minna ära kohtadest ja inimeste juurest, kes ei näe ega vali mind, kui inimest ega ole valmis minuga koos olema, et koos kõndida ja ühes kasvada. Samuti keelan enese olemas olemisest tuleneva jõu ja energia kasutamise mind ja minuga seonduva vähendamise eesmärgil.
Mina ei ole see, kes teeb suguvõsa täiskasvanud naiste lugusid õigeks ja kompenseerib, neile, nende lapsepõlve – see ei ole minu tee ega vastutus – igal suguvõsa Lapsel on olemas oma Isa ja Ema, kelle ülesanne ja vastutus see on. Igal suguvõsa Lapsel tuleb pöörduda oma Ema ja Isa poole, et küsida neilt toetust enesele, kui Lapsele - Ema/ Isa teeb oma Lapse nähtavaks.
Mina võtan vastu enese elu ja vastutuse minu poolt astutud sammude eest – selle aja teadlikkuse ja vastutusega, millises vanuses need said tehtud. Mina valin tegeliku tõe ja iseenda. Mina valin seista selle inimesega ühes ja astuda selle inimesega koos, kes on võtnud vastutuse enesega ja ühisega seonduva eest ning valib seista minu kõrval ja kõndida minuga ühes ning näha ja austada mind inimesena.
Marianne
18.03.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar