Vahel on nii, et kui inimese käest küsitakse, et kuidas tal läheb või tahetakse teada, kas tema on, enese eluga või mingi olulise sündmusega sellest, rahul/ rahu teinud – siis see inimene ei jää rahulikuks, vaid ta muutub – on võimalik, et ta jonnakalt/ sünkjalt vaikib või muutub irooniliseks või vahetab teemat või hakkab küsijat süüdistama – kuid on ka võimalik, et see inimene saab vihaseks – ta valab ja näitab ennast välja nii nagu oleks küsija teda osatanud ja tema vastu, midagi valesti teinud – olnud ebaviisakas ja lugupidamatu – inimene käitub ja väljendub nii nagu oleks küsija jätnud midagi olulist tegemata.
Küsijale vastu tulnud reaktsioon näitab, et mingi kindla loo ja teemaga seotud emotsioonid on kuhjunud ja endiselt läbi töötamata – küsimuse esitaja poolt küsitu ja inimesega seonduvale konkreetse tähelepanu juhtimine, andsid inimesele võimaluse avaneda – inimese reaktsioon oli vastus temale edastatule – sõnades, toonis, mõttes sisalduvale.
„Noh, Sina oled ju ...! – Noh, Sinuga oli/ on ju ..! - Noh, aega on piisavalt mööda läinud! - Noh, peaksid juba olema ja tundma .. ! Noh, Sina kindlasti ...! Noh, mis Sinul viga – vaata, milline Sa oled ja kuidas Sinul on – Sinuga on ju kõik hästi! Noh, oled nüüd rahul ja õnnelik! Jne.”
Tegelikkuses ei olnud küsimus avatud ega tõest vastust ootav tähelepanu pööramine, vaid eeldus ja suunamine ja vältimine ja vaigistamine ja hinnangu andmine. Talle edastatud informatsiooni alusel tajus inimene, kelle käest küsiti, et see, mis ja kuidas temaga tegelikkuses aset leidis või mida ta pidi/ peab on teise meelest normaalne ja vähe oluline – justkui pidanukski sel moel aset leidma – kõigile ei saa osaks, kuid temale sai – temas endas oli põhjus, et sai ja temaga lood korras ei ole.
Suunatud ja suletud küsimus ei anna alust ega kohta vabale väljendusele – tegelikule iseendale ja oma reaalsele kogemusele ning vajaduste teatavaks tegemisele. Eeldava, hinnangut andva ja vaigistava küsimusega kohtuv inimene on haavunud, solvunud ja vihane – tema vajab viha jõudu, et olla tugev selles kohas, kus ta vajab hoidmist – küsimus puudutab teemat, millest rääkimiseks – mille avamiseks – millega tegelemiseks vajab inimene kohta ja kaaslast, kus ja kellega ühes olla nõrk ja abitu, kuid ka kaitstud ja mõistetud.
Inimene saab haiget ja sellest tulenevalt on ta vihane, kui ta näeb, et küsija näol on tal justkui vajaminev võimalus olemas, kuid suletud ja ette teda oleva vastusega küsimus näitab, et tegelikkuses ei ole seda kohta ja kaaslast tema jaoks olemas - teise lõbustatud meeleolu, naeratav toon ja positiivselt näiv nägu justkui narrib ja osatab ajal, mil inimene kogeb ülekohtu tegemist ja enese vähendamist - tegelikku teda ja temaga seonduvat ei valita ega taheta näha – tema käest õngitsetakse etteantud õiget olemist ja väljendust.
Valusat teemat puudutava, kuid suletud küsimusega kohtudes tuleb inimesel olla tugevam endast – ta ei ole sellise iseendani veel kasvanud – ta ei ole temale osaks saanuga nõustunud – ta ikka veel kogeb ja kaotab ning leinab enese kaotust. Ta teab, et ta ei saa seda, mida ja kuidas ta vajab – temal endal on olemas ainult tema ise – mitte keegi ei seisa tema tugevusena – ta on laps, kellel ei ole vanemaid – ta kuulub kellegi juurde ja kuhugi, kuid sealses olijad ei toeta teda – tal on olemas kogemus, ka korduvad, et tema jaoks olulisel ja raskel hetkel ta jäetakse üksinda – suletud küsimus teeb selle taas nähtavaks.
Suletud küsimusele vastamise ja etteantud vastuse teoks tegemise asemel vajab inimene informatsiooni, et temaga arvestatakse ja temaga ollakse koos, kuid küsimuse esitaja näitab nende eraldatust ja enese osa võtmatust – küsija teeb nähtavaks, et tegelikkuses oli/ on inimene üksinda – teine ei ole temaga ühel lainel ega samas läheduses lähedane.
Suletud traumaga inimene on harjunud ennast varjama ja vähendama ning möödunu, oleva ja enese kohta valetama – ta ei ole olnud aus – ta ei ole öelnud välja, mis ja kuidas temaga oli ja ta tundis. Alguses ta ei osanud ja ei julgenud ning selleks ei olnud aega ega kohta, kõik juhtus järjest ja jätkus – sellest sai justkui normaalsus.
Normaalsusesse uskumine tähendab, et inimese valu on vale ja jätkuv segadus on aset leidnu inimese poolne ebaõige tõlgendus - kuid püsiv valu tähendab, et tegelikkuses ei olnud aset leidnu normaalsus, vaid ebaõiglus ja vähendamine – see oli karm ja valus reaalsus.
Traumaatiline kogemus ei leidnud omas ajas lahendust, sest inimesel ei olnud kohta ega toetust, kus ja kellega ühes kogeda kvaliteetset ja õiget tähelepanu haiget saanud enesele. Sageli tähendab suletud trauma seda, et inimene on olnud vaigistatud samas olijate poolt/ samas olijate poolt edastatud informatsiooni alusel.
Inimesele väideti, et tal ei ole olnud õigust ega pidavat põhjust, et enese valu ja hirmu nähtavale tuua – väideti, et tema ise ei olnud ära teeninud paremat kohtlemist - teda oli valeks nimetatud siis, kui ta soovis, et temale osaks saanust räägitakse ausalt ja toimunule antakse õiglane hinnang ning talle kinnitatakse, et möödunu ei kordu – toetust küsides ja ennast nähtavaks tehes öeldi, et ta kasutab/ tahab kasutada teis(t)e olemas olemist, enese huvides, ära – kinnitati, et kui ka kellelgi teisel vajamineval moel ei olnud või ka keegi teine küsitud moel ei saanud, siis ei pea ka tema seda saama jne.
Vaigistatud sugupõlved – need on inimesed, kelle valule ei ole olnud kohta ega aega – nende jaoks ei ole, omade hulgas, olnud olemas kedagi, kes oleks olnud haiget saanud lapse kõrval ja jaoks olemas. Need on inimesed, keda jäeti ja jäetakse enese jaoks traumaatilise kogemusega üksinda – nad ei tohi ja neil ei ole õigust ennast nähtavaks teha – ühises ei anta neile vajaminevat tähelepanu.
Kuid ega nad kivist ole ega suuda ennast igavesti varjata - nende valu ja läbi töötamata tunnetesegadus tuleb välja sel hetkel, kui ennast näitab valutavana või avab oma valusa kogemusega loo keegi teine nendega samas olijate hulgast ning neilt oodatakse abi vajajale reaalset toetust ja haiget saanud teise mõistmist ning nende endi kohta teatavaks tehtud informatsiooniga arvestamist.
Teise poolt nähtavaks tehtud valu ja sellele küsitud tähelepanu on see, mille poole ennast sirutatakse ja mida enesele tahetakse – oma eluga paigal püsinu on passiivne ja kasutab teisele osaks saavat või teise poolt nähtavaks tehtut – senikaua peitub ta varjus ja laheneb/ lahendab end kaude.
Kohas, kus haiget saanuid on rohkem, kui üks ja mitte ühegi jaoks, neist, ei ole jätkunud mõistmist ega toetust - kõik haiget saanud tõestavad enese valu ja vaigistavad/ keelavad teise oma – nad püüdlevad tähelepanu poole ja võitlevad selle nimel.
Selline lahendus on enese kõrval olija vähendamine ja teise alla surumine – teisega ei valita lähedust – ollakse üldine ja kauge – teise valu ei valita näha ega taheta mõista – ei anta kohta ega aega, et inimene saaks ennast ja oma lugu nähtavaks teha - kõik tähelepanust sõltuvuses olijad püüdlevad olematu ja kaotatud valguse poole - nad ei saa anda teisele seda, millest neil endil on puudu - nad ei ole nõus, et toetav tähelepanu saaks osaks sellele, kes on ise, ühises olija(te)le, haiget teinud.
Inimene koges narrimist ja hülgamist, sest küsimusega lagedale tulnu tegi suletud avangu - ta ei andnud inimesele võimalust ise ennast ja oma lugu nähtavaks teha, sest küsija täitis ning esitles ennast, kui rolli ja kõnetas teist sellele rollile partnerina või partneriks sundides – see ei ole inimese kohtumine inimesega, kes ei ole valmis olema rollis ega temale antud rollina väljenduma - küsija poolt inimesele suunatud tähelepanu ei läinud kokku inimese ja tema looga – küsija ja inimene olid ja jäid erinevatele lainepikkustele.
Nii nagu surnult sündinud, surmatud või elusalt sündinud, kuid maha vaikitud/ ära antud lastele tuleb suguvõsa süteemis koht anda – nii tuleb ka suguvõsa lastele osaks saanud valu selle terviku sees nähtavaks teha – kõigile lastele tuleb anda suguvõsa tugi ja võimaldada suguvõsa jõu toel tervenemine.
Tuleks, kuid seda ei tehta, kui suguvõsas olevatele lastele teevad haiget nendega samas olevad ja lastega lähedaselt seotud inimesed - suguvõsa lõhuvad ja ehitavad, enese huvides, ümber ning omadele teevad haiget ja jätavad ühisest/ enesele loodust välja erinevas vanuses Lapsed, kes on ise haiget saanud ja ülekohut kogenud.
Sageli saavad neist südametud, julmad ning emotsionaalselt külmad inimesed, kes esitlevad ja näitavad ennast rollides olevatena - rollis olevana saavad nad naerda ja head olla ja särada ja Maailma jaoks olemas olla - kuid, kui võtta neilt, kindlasse ja tõstvasse rolli kinnitav, vajaminev tähelepanu ära, siis tulevad lagedale nende manipuleerivad käitumismustrid, valed ja ussitanud südamik - tegelikkuses nad ei ole sellised nagu nad rollis olevatena ennast näitavad ja ise näevad - nad loovad ennast teiste tähelepanu toel olema - nad ei jää sellisena püsima, sest nemad ise ei ole sellise iseendani kasvanud - kui nende maskid langevad, siis on näha, kuidas nad sõdivad ja võitlevad tähelepanu nimel - siis nad ei vali vahendeid ja ka laps saab neile ette ja jalgu jääda.
Nemad on inimesed, kes annavad lapse üles kasvatamise vahendid ja toetuse võlgu ning näevad selles enese ära kasutamist – nemad ei näe, ei loo ega hoia tervikut – nad valivad enesele, enese tingimustel ja enese poolt valitu(tele) – nemad suudavad ja saavad jätta lapse välja ja üksinda – lapse pisarad ja valu ei tee neile haiget ega puuduta – nad ei näe, et laps oleks väärtus ja oluline – nad näevad, et laps on kohustus, keda ei ole enesele valitud – nad on inimesed, kes ei kasva inimesena täis – nad jäävad lasteks, kelle jaoks iga samas olija, kui potentsiaalne Laps, on ja saab olla nende jaoks vale - vale Laps on konkurent ja neile kuuluva, ka tähelepanu ja kõigi jaoks olemas olevate ressursside, ära võtja/ ära kasutaja.
Mitte üks laps ei pea paluma, enesega ühes olijatelt ja omadelt, enesesse austavat suhtumist ja inimväärset kohtlemist ega tänama selle eest, et teda vägivallaga kasvatati/ kasvatatakse. Mitte üht last ei tohi sundida uskuma, et tema vähendamine ja temale valu tegemine on armastus, mida laps ära tunda ei oska.
Mitte üks laps ei pea elus olemiseks ja elamiseks vajalikku oma vanematelt/ lähisugulastelt välja teenima. Mitte üks laps ei tohi kuulda, et temas ei ole inimese ja isiksusena väärtust ning ta kaotab oma õigused siis, kui ta ei ole kellegi teise jaoks õiges rollis. Mitte üks laps ei pea tundma hirmu, et see, millega teda ähvardatakse tehakse teoks - ähvardamine ja karistamine on kontrollile allutamine ja kuulekaks koolutamine - see ei ole vaba ja eraldi seisvat inimest austav kasvatamine.
Suguvõsa hakkab tervenema alles siis, kui on olemas inimene/ inimesed, kes ütlevad senistele käitumismallidele ja väärtushinnangutele EI - kes ütlevad konkreetse ja kindla EI nende inimeste käitumisele, kes on tegelenud ja peavad endiselt õigeks laste vähendamist ja ühisest välja jätmist ning väldivad last enese kõrvale võtmast/ lubamast - kes hakkavad kasutama uusi mudeleid ja võtavad kasutusele inimest väärtustavad ja tervikut hoidvad väärtushinnangud - kes näitavad ja ütlevad selgelt välja, et iga olemas olev osa on tervikule oluline - kes otsivad ja kasutavad lahendusi, mis aitavad laheneda möödunul ning viivad inimesi edasi - kes valivad otsida ja kasutada uut informatsiooni selle jaoks, et mõista ja näha eneses ning tervikus toimunut ja olemas olevat - kes valivad olla ausad ja näevad aususes ning õiges ja paikka pidavas informatsioonis ainuvõimalikku teed, et hoida seda ja luua selles, mis on olemas, ühiselt ja kõigile enamat.
Marianne
19.03.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar