Vale toob endaga kaasa järgmise vale – senikaua, kuni inimene valetab iseendale, ta valetab ka teistele ja omal moel sunnib ta ka neid valetama. Kõige sagedasem põhjus, miks inimene valib valetada, seisneb teadmises, et tõde muudab teda ja tema Maailma – ausana olles ta midagi kaotab ja temaga seonduvalt midagi muutub – pöördumatult.
Inimene kasutab valet siis, kui ta ei taha teha ennast nähtavaks – ta ei vali olla aus, sest ta ei taha ilma jääda sellest olemisest ja võimalusest, mis tal olemas on ega taha ta ära lõpetada seda, mida tal tegelikkuses olemas ei ole, kuid seni, kuni vale on kasutusel, näib, et temal on see ja sel moel olemas.
Inimene, kes ei vali tunnistada seda tõde, mis temale teatavaks on saanud, valib valetada iseendale, kuid ka teistele – ta näitab endale, kuid ka teistele, kuidas ta on see, kes ta ei ole - kuidas tal on olemas see, mida tal ei ole – ta vajab tõestusi, et ta on sellisena olemas, et tal ikkagi on see olemas – ta kaotab, enesega seonduvast, ära selle osa, mis kinnitab tegelikku tõde ja ta muudab olemas oleva enese tõele sobivaks - ta ootab, et ka see teine/ need teised, kes temaga seotud, sama teeksid.
Inimene ei saa teada, kuidas ja mil moel on päriselt, kuni tema ise ei ole järgi proovinud – inimene teeb valikuid ja võtab vastu otsuseid ning siis ta proovib ja maitseb ning otsustab, kuidas ja mil moel edasi. Mõnikord kestab proovimise aeg pikemalt – mõnikord muutub maitse ebameeldivaks peale konkreetset sündmust – mõnikord on otsus teada, kuid seda ei tehta teoks – mingil põhjusel peab inimene suutma teha valena maitsva inimese/ koos olemise enese jaoks söödavaks.
Rolli ja inimese vaheline konflikt – kõik vanemad ei armasta oma last – kõik vanemad ei taha ega talu oma last – isiklikel - inimese põhjustel. Tegemist ei pruugi olla lapsega, kui sellisega, vaid temaga kaasnevaga – kohustused ja peab olemised ning ka sellega, et laps ei ole see ega oma – tegemist on inimese poolt antud tähendusega – kuidas ja millisena tema oma last näeb ja kogeb.
Sina ei saanud minust aru – see ei olnud nii – Sina ise olid tegelikult vale – ütleb inimene, keda on tabatud valet kasutamast ja kes eitab enese tegu. Laps kuuleb vanema sõnu, mis võivad rääkida ühte, kuid samas tajub ta tema hääletooni sagedust, mõõdab enesega seonduva aja pikkust, mõistab enese poolt edastatud informatsioonile vastamist ja vastavust, tajub füüsilisi puudutusi ning näeb silmades sisalduvat – sõnad saavad valetada, kuid kõik ülejäänu räägib tegelikkusest – vanema tegelikest tunnetest, suhtumisest ja motivatsioonidest.
Omal moel on see inimene, kes tegi oma valiku ja seisab silmitsi tagajärjega, mille kohta ta teab, et see on tema jaoks vale – lõksus, millest ta välja ja vabaks ei saa – ta on seotud sellega, kes temast sõltub. Inimene, kes ei ole enese ja olevaga rahu teinud, vaid näeb enese kaotust ja tunneb enese suutmatust, elab vales – ta on see, kes ta ei ole ja ta ei saa olla see, kes ta on – ta ei saa anda endale elu, mida ta vajab.
„Mina olen, sest ma pean, kuigi ma ei taha – minu valik ei olnud minule õige – mina ise ei vali oma tõde teoks teha ega võtta vastutust enesega seonduva eest – selle asemel ma näitan, et Sina ei ole minu jaoks õige. Valena olevana saab Sind enesest eemale hoida ning karistada, vaigistada ja ära saata – sel moel näen enese ahistuse põhjust ja saan võimaluse enese emotsioonidele välja voolamise võimaldada.”
Inimesele on omane, et kui tal on halb, siis ta tahab sellest teada anda – teha ennast teatavaks ja nähtavaks. Ta ootab, et teda kuulda võetakse ja talle vastatakse. Laps pöördub oma teemadega vanema poole. Vanem, kes ei vali enamat, kui oma vältimatud kohustused - ei kuule ega näe last – tema näeb probleemi, kes ei lase tal rahus olla. Veel vähem tahab ta teada teemadest, mille tema ise on põhjustanud või milles osalenud – enese ärrituvus, viha, vaikimine, valed, valikud, otsused.
Laps, kelle elus on vastuolud, otsib vastuseid – ta proovib jõuda selguseni – ta proovib jõuda tegeliku tõeni, kuid senikaua, kuni ta ei ole veel valmis seda vastu võtma ja enese elu selle järel seadma – ta ei taha seda kuulda. Senikaua hoiab ta kinni järeldusest, et ema armastab ja hoiab oma last ning on tema jaoks olemas ning teeb endast oleneva, et lapsel oleks hea ja turvaline – kõikjal seal, kus laps on üksinda ja ka vanemaga koos olles. Senikaua püüab ta olla vanema jaoks väärtus, et tema oleks see laps, kelle kohta see järeldus käib.
Saatsin Su ära, et Sinul oleks parem! – selline info anti põhjenduseks - kuigi seal, kuhu mind saadeti, olin üleliigne, vale ja võõras – kuigi olin olnud seal, kus oli väga halb olla – kus ei olnud olemas oma ega enese jaoks õiget olemist – kus olin kogenud vägivalda ja vähendamist. Olin, lapsena, enese olukorra kohta info edastanud, kuid seda eirati – minuga seonduvat ei muudetud – oleks olnud võimalik, kuid seda ei valitud teha.
Ka aastaid hiljem anti mulle sama vastus – olid seal, sest Sinul oli seal parem. See tähendab, et minu enda pärast oli mul parem seal, kus minul oli tegelikkuses halb olla. Laps ei saa sellest väitest aru – vastupidi – kui on halb, siis tuleb sellest kohast ära minna siis, kui ei saa sealses olevat muuta või see ei ole koht, kuhu kuulutakse.
Last ei saadeta kodust ära, kui sellele lapsele on koht kodus olemas ja temaga koos olemine on oluline. Last ei saadeta ega jäeta sinna, kus tal on halb olla ja ta on liigne. Teoks tehtud valikutega ning pideva ära saatmisega andis ema teada selle info, mida ta ausalt välja ei valinud öelda – peamine põhjus oli temas endas – tema ei tahtnud/ ei saanud/ ei valinud minuga koos olla.
Kuid ja miks parem minule või minu pärast või kelle pärast tegelikult – seda ausalt välja ei öeldud. Valega tehti mind vastutavaks kogu loo eest. See, kuidas mina ise seal kusagil olin – oli tõesti minu vastutus. Selles, kuidas minuga seal oldi, oli olemas ka teiste vastutus. Selles, miks mind kuhugi saadeti/ paigutati, oli ka teise inimese vastutus. Kõik need teised jäid varju ja kõrvale siis, kui kõlas – Sinu enda pärast!
Mina ei tahtnud olla halb ega seda, et mul oleks halvem – lapsena, siis ja seal, ma ei osanud kõike – ma ei osanud seda, mida ma ei olnud õppinud ega mõistnud – ära saatmistega, välja jätmistega, karistustega ma ei õppinud mõistma enese vastutust iseendaga seonduvas ega kasvanud inimesena – mind ei kasvatatud karistustega selleks, et ma kasvaksin eilsest edasi, vaid selleks, et varjata tegelikke eesmärke ja sundida mind kuulekaks ning saata silma alt ära – sinna, kus keegi teine vastutas minuga seonduva eest.
Mina olin igas enesega seonduvas loos osaline ja põhjus oli ka minus. Kuid lisaks sellele on neis lugudes olemas tõde – ema ei tahtnud minu jaoks paremini ega olla ausalt, vaid temale endale vajalikul ja võimalikul moel – see tähendas, et ka tahtlikult oma last vähendavalt. Ta valetas, et ei saa või ei pea teisiti – sel moel hoidis ta tahtlikult ja teadlikult alles situatsioonid, milles oli minul halb olla.
Tõde – kui vanem ei ole lapsega seonduvast informatsioonist huvitatud või nimetab selle valeks, siis see inimene ei ole oma ega lähedane. Vanem, kes eirab ja moonutab temale edastatud infot ning annab olemas olevale oma tõlgenduse – ei ole huvitatud lapsest, vaid iseendast – see ei ole õige ega parim koos olemise viis – õigem on lõpetada enese petmine ja ausam on selline koos olemise vorm ja senine lähedus lõpetada – teha teoks see, mida vanem ise ei valinud teha.
Minul, inimesena, tuleb astuda ka ise sellele samale kaugusel, kus vanem, inimesena, on kogu see aeg seisnud ja tuleb valida ka ise samasugune suhte sisu nagu vanem, inimesena, on kahe vahelisse suhtesse panustanud. Armastust ei ole seal, kus seda ei ole valitud kasvatada – armastus ei saa kasvada, kui seemet ei ole külvatud – armastus ei ole see, mis teeb valu – inimene saab haiget siis, kui ta ei ela ega ole tegelikkusega ja ausa iseendaga kooskõlas.
Üks huvitav seik leiab aset nende inimestega, kes on valetanud põhilises ja olulises – kui nende vale paljastada, siis nad eitavad seda, et nad valetasid – nad otsivad uusi väiteid, kuidas kinnitada, et nad ei mõtle ega ole sel moel, kui nad päriselt on - kui nende valega enam mitte nõustuda, siis nad saavad vihaseks ja hakkavad haiget tegema/ solvama/ vähendama – Sinu enda pärast mina ei saa Sinuga olla – Sina ise ei võimalda Sinuga olla – st Sa ei ole mugav ega nõustu valetama.
Inimene on vastutav iseenda eest – tal on vastutus teha tööd selle infoga, mis on temal olemas – tal on vastutus arvestada ka selle infoga, mida tema ise või keegi teine, mingil põhjusel, tõeks tunnistada ei taha. Inimesel, kes tuleb valedega täidetud lapsepõlvest ja kes on ka ise endale valetanud – on kaasas valed – kõik need tõed, mida ta tõeks ei ole tunnistanud ja on valedega katnud, muudavad ja mõjutavad tema elu, teadmisi endast ja valikuid.
Inimese täis kasvamist näitab see, kui inimene valib olla aus ja kõik enesega seonduvad tõed vastu võtta – ta ei murdu nende all, vaid ta saab vabaks – ta teab, kuidas oli ja on – ta teab, kes ja milline tema oli ja on – ta teab, kuidas ja kes oli temaga päriselt – ta teab, et tal ei ole seda, mida tal ei ole olnud kunagi – ta teab, mis on jäänud ajas temaga – see on tema ise – kõik ülejäänu on kaduv ega kuulu temale.
Inimene, kes võtab vastutuse iseenda ja enesega seonduva eest, küsib enese käest järgmisi küsimusi ja vastab neile ausalt - Kuidas ja milleks ja mis moel kasutas teine inimene minu kohta käivat infot? Kas see inimene küsis informatsiooni juurde? Kas see teine mõtles ise midagi välja ja lisas olemas olevale? Kas ta kasutas, minu poolt edastatut, kaalutletult ja suunatult? Kas teine teeb otsuseid minu informatsiooniga arvestavalt või jätab selle, kui kasutu ja segava, kõrvale?
Kas teine inimene on huvitatud minu kohta käivast informatsioonist – minu enese versioonist minu enese kohta? Mida ja mil moel räägib ta minust teistele? Kas ta jättis olulise info kõrvale või valis ta olla aus? Millisel tasemel ja kuhu maani ulatuvalt meie kahe vaheline info edastus toimib? Kas info vahetus on takistatud ja moonutatud või vaba ja avatud? Kui aus saab enese/ suhte kohta käivas tões olla? Mida ja kui palju räägib teine enese kohta? Kuidas ja millisel viisil vastab ta olulistele küsimustele? Kui palju üldse ja millistes olukordades teine on aus?
Enesest ja olevast teadlik olev inimene ei pöördu selle teise poole, kellel ei ole anda talle seda, mida inimene vajab - vajadus on märk sellest, et selles suhteühenduses jääb inimese jaoks puudu sellest, mis on tema jaoks oluline - vajaduse olemas olemine ja püsimine näitab, et see ei ole selle taseme ühendus - on ühes olemine, kui võimalus, kuid ei enese igatsuse täidetus.
Selleks, et enese, kuid ka teise vastu aus olla - tuleb ka ennast teisest samasugusele kaugusele seada ja ka ise, teisega koos olles, samasugune panustamine valida - valele kaugusele jäädes ja selletõttu oma vajadusest sõltudes, tähendab see loo tasakaalust välja viimist - see tähendab vale kasutusele võtmist ja ka teist valetama suunamist.
On töö iseendaga, kuidas leida tasakaalus olev ühendus ja lähedus sellega, kes on ise valinud või kelle eest on valitud, kes on rollide seotusest tulenevalt Ema või Laps või mõni muu lähisugulane, sel moel, et ei annaks endast ega ootaks vastu, selles rollis olevale/ olevalt inimeselt rohkem, kui see on õige ja võimalik.
Kui on olemas soov ja on võimalus, siis tuleb leida üles see, mis ühendab inimesi ja, kui seda ei nähta või ei kasutata, siis jääb järele mälestus ühes oldud ajast - jah, see tähendab teise inimese vabaks andmist - mõistmist, et teine on inimene, kel tuleks olla ühes valikuga, mis ei ole tema jaoks hea ega sobiv.
See teadmine, et mina olen/ mina olin kellegi jaoks vale valik, ei muuda mind ennast väärtusetuks ega valeks - lihtsalt see teine inimene valib/ valis, enesest teadlikuna olles, enese järgi ja jaoks - ka minul endal tuleb valikud teha enese järgi ja jaoks.
Marianne
27.02.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar