Kõige raskem on inimesel ennast samastada selle teisega, kes on talle füüsiliselt/ vaimselt haiget teinud ja väga olulises valetanud. Laps ei näe oma emas/ isas inimest siis, kui selle suhte sisse jääb konflikt – minu Ema/ Isa tegi minule haiget – see fakt ei ole vastuvõetav, sest lapses on teadmine – temal on olemas põhjus, miks temale haiget teinud inimene ei ole temaga sama – Mina oma Ema/ Isaga samal moel ei käitunud ja sellisel tasemel haiget ei teinud ning haiget tegemise põhjus oli vanemas – laps võimaldas sellise teo, oma olemas olemisega, kuid vastutav oli vanem, kes ei andnud teada, et ta kahetseb, mõistab ja vastutuse võtab – selle asemel vanema eitas, osutas lapsele, kordas.
Lapsed kasvavad suureks ja ka neist saavad oma lastele vanemad ja ka kõik need lapsevanemad ei suuda olla alati ja kõiges paremad – ka nemad ise teevad haiget ja võivad olla vägivaldsed – kuid huvitaval moel ei tee see fakt neid vanemaga samaks – isiklikud kannatused ja järeldused takistavad – Mina olen ainus ja eriline ja minul oli valus – vanem oli vale ega ole minuga sama, sest vanem ei hinnanud ega mõistnud mind – kuidas ta võis ja sai minuga sel moel teha – mina olin ju Laps.
Kuigi ka endise lapse elus on hetki, mil tema enda isiklik tundetakistus toob kaasa ootamatud reaktsioonid ja tundepimeduse, mil tema teadlikkus lülitub välja ning leiab aset reaktsioon, mis ei kannata päevavalgust ega anna alust uhkuseks, siis see ei näi kunagi olevat sama. Ka endine laps saab samal moel kasutada valet ja manipuleerimist siis, kui see temale vajalik ja olukorras õigustatud näib olevat. Kuid ka see sarnasus ei anna alust samastamiseks ehk mõistmiseks.
Kunagine laps võtab kasutusele õigustuse – minul on/ oli õigus selline olla ja sel moel teha, sest teine/ sest mina. Kasutusel on vastutuse enese pealt ära veeretamine – teisele/ millelegi muule osutamine – teine põhjustas, kelleski teises/ milleski muus oli põhjus. Vastutava subjekti/ objekti leidmine aitab vabaneda ehmatusest ja hirmust ning taastada enesekindluse – isiklikud tagajärjed on välditud.
Põhjuse otsimine kusagilt mujalt ja vastutuse kellelegi teisele asetamine on paigal püsimine ja enese varjamine – see ei ole inimesena kasvamine. Ei ole vaja midagi vabandada ega teisiti teha, sest selleks ei ole olemas põhjust – kui ei ole põhjust, siis ei saa olla süüdi – see on laste keeles kasutusel olev mõiste vastutuse võtmise kohta – süütu ja ohver ja Laps ei pea vastutama.
Kasvamine leiab aset siis, kui inimene tunnistab enese osalust ja näeb loo sees ennast - Mina ise – ning seejärel otsib toimunu põhjust enese seest – miks temale endale aset leidnud reaktsiooni vaja läks – mida tema tahtis saavutada – miks ta enese info edastamiseks sellise lahenduse valis – mida ta vajas, kuid ei saanud või mida ta teada sai, kuid vastu võtta ei tahtnud/ ei osanud - millise lahenduse saab ta endale anda siis, kui tema ise on ennast mõistnud – mil moel saab ta teisele edastada vajamineva info nii, et ta ei tee teisele, ei füüsiliselt ega vaimselt, liiga.
Kasvamise põhi ja alus on aus info enese, teise, toimunu ja ümbritseva kohta – kui on olemas selge teadmine, siis saab selle alusel valida ja oma sammu teoks teha. Oluline on see, millise info inimene, kellena olles, ise endale ja ka enesega samas olijale annab ning kuidas tema ise ja ka teine seda kasutab.
Konfliktses situatsioonis ja keerulises olukorras, milles tunded toovad sõnumeid ja nendega kaasnev emotsionaalne seisund segab fookust, ei suuda inimesed mõista ennast, ulatuda teiseni ega oska kasutada eluterveid ja hoidvaid lahendusi siis, kui tegemist on rollide konfliktiga.
Harjumusest või alateadvusest välja ilmuva informatsiooni alusel vahetab inimene enese ära – ta valib rolli ning sellest tulenevalt näeb ta ka teist mingis kindlas rollis olevana ning siis saabki teoks see, et Ema/ Isa saab oma Lapsele haiget teha – vanem ei ole enam selle lapse vanem, vaid tema ise kogeb ennast Lapsena, tunnistab ennast tundena olemisena või teda vähendavas/ päästvas/ kaitsvas rollis olijana ja laps on nüüd sellele rollile partner.
Vanem on see, kes last rollide mänguga tutvustab ja tema peal või nähes erinevaid rolle kasutab – laps ei mõista vahet teha rollidel ja sellel, et inimene ise neid valib ja vahetab – lapse jaoks on Ema/ Isa tervik ja kogu see inimene, kellega ta koos on – sama kehtib tema enese kohta. Laps ei saa end samastada inimesega, keda ta näeb, enese suhtes, rollis olevana – tema on selle teise vastas rollis/ teisega kokku siduvas rollis ja see tähendab, et ta ei ole sama – mõlema rollidel on erinevad nimetused ja võimalused ja väljendused.
Laps ei ole kunagi sama enese Emaga/ Isaga - see on põhjus, miks inimene, kes defineerib ennast Lapsena või kellel on olemas lapseeast kaasas olevad tundetakistused - jääb vanemaga vastuseisu pidama - sel moel, enese loole vaadates, ta ei saa kõndida vanema kõrval ega kohtuda tema, kui inimesega. Ta jääb püüdlema oma Ema/ Isa poole, et olla Laps - kogeda seda olemist ning siis kasvada sealt edasi. Oma Ema/ Isa poole jääb püüdlema ka see, kes on nimetanud oma vanema valeks - vanem tegi haiget ega lahendanud seda lugu ära - vale vanem tähendab, et lapsel ei ole seda, keda ta vajab.
On olemas inimesi, kellel on olemas isiklik Maailm, mis lahkneb tegelikkusest – mõnigi kord väga kardinaalselt. On olemas vanemaid, kes kasutavad enese poolt loodud perekonda enese Maailma nähtavaks tegemisel. Selline vanem omab, selle Maailma sees, ühte kindlat rolli ja teised liikmed aitavad seda rolli olemas hoida ja näevad vanemat selles rollis olevana. Rollis olemine tähendab, et vanem ei näita ega tutvusta ennast inimesena - ta varjab seda olulist informatsiooni.
See tähendab, et selles perekonnas vahetatakse ja võetakse ja antakse ja kaotatakse rolle – selle peremudeli sees ei olda nähtaval ega saada tunnustust inimestena – rollid saavad kiitust ja laitust ning leiavad ühte võtmist ja välja jätmist. See tähendab, et pereliikmed on samastatud rollidega ja nad ei mõista, et rolli täitmine tähendab seda rolli valinud inimest – veel tähtsam teadmine, mis läheb kaotsi – rolli nimetus ei tähenda, et inimene kogu aeg selles rollis on - inimene saab oma rolle vahetada ja mõned neist valimata jätta ja neist ka keelduda ning ühe rolli nime all hoopis teisena väljenduda.
Lapsele näib see mäng valetamisena ja segadust tekitavana – laps ei saa aru, miks ja mille alusel vanem muutub ja, miks vanema muutusega lapsele osaks saav kohtlemine, võimalused, kohustused muutuvad ja, miks alati ei ole hea enesena olla ning MIKS vanem vahel ei näe oma Last.
Isikliku Maailmaga vanem, kellele rollid tähendavad tegelikkust, jätab edastamata tõe - rollis olemine ei tähenda, et inimene oleks kadunud või kaotatud – igas oma rollis olevana jääb inimesele vastutus nii iseenda, kui ka valitud/ teoks tehtava rolli täitmise eest kanda. Selle teabe puudu jäämine tähendab, et laps ei mõista enda, kui inimesena olemas olemist ega tegeliku ja ainsa enesega seonduvat vastutust ning sellepärast ei saa ta ka aru vanema ja iseendaga toimuvatest muutustest.
Vanem, kes omab isiklikku Maailma, proovib sulgeda last selle sisse ja panna last vastutama sealses aset leidva eest. Sel moel käsitletud laps kogeb, et temaga seonduv püsib paigal – hoolimata sellest, et ta mujal muutub – pereliikmetega ühes tema ei muutu – ta ei saa endast vabaks ja ta ei ole kunagi teistega sama ega võrdne. Põhjus on selles, et teda on samastatud rolliga, millest ta ei saa vabaks – teda ei vabastata sellest, sest peremudelis aset leidvas mängus on vaja teda just selles rollis olevana.
Rollide olemas olemine ja nende kasutamine näitab suletud lugu, milles inimese kasv on pidurdunud – kuna on tegemist segadusega ja info tahtliku moonutamisega, siis puudub lapsel mõistmine – tema Ema/ Isa lõi endale isikliku Maailma, mille ta tegi peremudeli kaudu nähtavaks ja teoks, põhjusel, et vältida enese vastutust – enese aja loos.
Isiklik Maailm toob kaasa põhjuse, miks inimestevahelistes suhetes ja üksteise piiride ületusel ei ole näha vastutuse võtjaid – kui vanem teeb ja on, kuid ei näe ega näita ennast osalisena ega põhjusena/ põhjustajana, vaid osutab lapsele, siis vanem väldib vastutust – selles kohas kannab laps mõlema vastutust, sest talle antakse roll, mis teda selleks kohustab.
Lapsed järgivad vanemat, sest vanema poolt loodu ja alles hoitu on nende vahetu kasvukeskkond ja reaalsus – lapsed mängivad isekeskis sama mängu – nad määravad rolle ja vabanevad sel moel vanema poolt antud vastutusest. Selle sama õpetatud oskuse võtavad nad oma isiklikku ellu kaasa – see tähendab, et nad teavad ennast, kui rollis olijat ja see tähendab, et nad ei tea ennast, kui inimest – see tähendab, et nad teostavad ennast rollis olijatena ja vajavad neid, kes neid õigetesse rollidesse kinnitaksid – sel moel kogevad nad enese kaotusi ja tagasi saamisi – rollide vahetamine, suurus, värv, sära ja võimalused ei tähenda, et kasvaks inimene selle rolli sees.
See tähendab, et kunagised lapsed on otsapidi enese minevikus kinni – nad on oma rolli(de)s kinni ja kuna ühisel perekonnapildil on midagi väga valesti, siis nad vajavad selgust – nad vajavad juurde informatsiooni, mis aitaks neid enese lugu mõista. Kui nad lähevad seda vajaminevat selgust otsima, siis nad kõnelevad kaude – nad esitavad üleelamisi ja kogemusi, mis näitavad neid ohvritena ja vanemat süüdlasena – nad edastavad infot samal moel nagu rollidesse nimetamine kogu see aeg käinud on ja ka vastuseks kõlab sama – põhjus on Sinus!!!
Käsitlemist kogenud laps teab, et teda vabastab valest rollist õige rolli omamine – vanem nimetas teda rolli – vanem vabastas teda rollist ja laps sai õige enda tagasi. Õige enese jaoks vajab laps vanemat õiges rollis olijana – enese Emana/ Isana, kuid see vanem, kes väldib vastutust, ei jää kohale Emana/ Isana, vaid ta vahetab rolli ja proovib sundida last sama tegema – rollide mängus tähendab see seda, et nad pretendeerivad ühele ja samale rollile - Õige ehk Ohvri rollile– teise kanda peab jääma Vale ehk Süüdlase roll.
Laps vajas, et vanem mõistaks tema valu ja kannatusi ning paluks tema käest vabandust, kuid nüüd on lugu pöördunud pea peale – temal endal tuleb vabandada, et vanem annaks temale andeks ja temal tuleb endiselt mõlema vastutust kanda. Laps ei taha sellises olukorras olla – ta ei näe lahendust – ta tahaks ära minna, kuid ta on vanemast sõltuv seni, kuni vanem ta õigeks muudab – ta ei tea, mida teha ja kuidas olla – võimalusel otsib ta sama peremudeli sees olnud teised üles ja proovib nendega vana lahendust teostada – õigesse rolli nimetatud saada ja vastutusest vabaneda.
See inimene, kes ei näe ega teadvusta ennast inimesena, vaid rollina – on üsna tavaliselt kinni uskumuses, et tema on Süüdlane, kes on tegelikult Ohver või on ta Ohver, kes on tegelikult Süüdlane – see on kafkalik olukord – justkui oleks tegu kahestuva inimesega nagu dr Jekyll ja mr Hyde – kelle jaoks üheks tervikuks saamine/ jäämine osutus võimatuks.
Ohver on see, kelle olemas olemine tuletab süüdlasele meelde tema süüd – süüdlane on inimene, kes ei saa enesele andeks anda, sest ta ei ole ennast mõistnud – ta ei ole avanud enese tagamaad – seega on tema teo põhjus saladus ja müstika ning temas on alateadlik hirm, et ta teeb ennast muutva vale teo uuesti – iseenda süüdlaseks tunnistamine aitab inimest hoida ennast kontrolli all.
Süüdlane on see, kes tuletab oma olemas olemisega ohvrile meelde ohvrile osaks saanud kogemust ja samas osutab ka põhjustajale – süüdlast nähes püsib inimeses alateadlik hirm, et tema peab jälle kogema valu ja vähendamist. Selle hirmu, kui osaks saanu tõestusega väldib ta uskumist, et põhjuse, selliseks kogemuseks, andis tema ise. Ohvrina nägemine aitab alles hoida vaatenurka, et temast endast ei sõltunud, sest tema vastu tehti – see info aitab tal olla valvel ja ettevalmistunud, kui keegi tahab temalt tema rolli ära võtta.
Enese loo avamiseks ja muutmiseks ei ole vaja teist – on vaja vabastada ennast rolli(de)st – ei ole vaja sellega/ nendega ennast samastada ega näha samastatuna. On vaja kokku koguda kõik selles loos olemas olev ja osalenud inimeste kohta käiv informatsioon – enese osa, teise osa ehk veel kellegi oma ja ka loole eelnenu ning võtta arvesse ka toimunu aja enese vanus/ oskused/ teadlikkus – kui kõik see on koos ja teada, alles siis saab loosse süveneda ja ennast, kuid ka teisi mõista – kust mina tulin, kuidas aru sain, mille hulgast oskasin valida, miks sellise teostuse valisin, millised olid vahetud tagajärjed – mis oli tegelikkus, milles valetati, kellena mind kohati/ koheldi, kellena mina ise vastasin ja teist nägin/ tundsin.
Kui inimene on harutanud ennast ja enesega seonduvat üles ning leidnud tegelikud põhjused selle kohta – mis ja miks toimus ja miks valiti ning miks tema ise sel moel tegi ja koges ning tunnistab enese kohta teada saadu tõesena olemist, siis ta saab anda endale teistsuguse lahenduse – kuidas valib tema inimesena, kuidas ta näeb, kohtab ja kohtleb teist inimesena – millist lahendust ja milleks tal on vaja või ei olegi enam, sest ta on enese möödunust välja kasvanud.
Marianne
15.02.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar