Ei ole vahet vanusel - kui laps on alles väike ka siis tajub ta kõike enese ümber, kuid omal moel on vanemad need, kes talle seda vahendavad – selle ära tõlgivad ja seda värvivad ning ajastule ja väärtushinnangutele vastavalt esitlevad. Laps tajub ümbritsevat infovälja võngete ja helidena – ta tajub hääles ja liigutustest sisalduvat – nii seda, mis on pealispinnal, kuid ka selle allhoovuseid. Lapsele saab valetada, kuid tema saab valest aru – ta mõistab seda, mis ja kuidas ei lähe omavahel kokku, kuid ta ei ole alati ja kõiges kindel - kus ja milles tõde seisneb.
Kuna laps on – ta on olemas - ta on vaba piiridest ja reeglitest – siis vanemad annavad talle teada, milline ta on ja kuidas teda kogeda on nende poolt, kes on juba raamide sisse asetunud ja uskumustega piiratud. Vanemad on kogenud ühte koma teist ja teinud nendest isiklikud järeldused ja samuti on nad üle võtnud, kellegi teise kogemustele järgnenud, kellegi teise uskumustest sündinud tõed.
Vanem, kes vaatab oma lapse poole – täiskasvanu, kes annab lapsele tagasisidet – ei tee seda alati ausalt ega tegelikkusele vastavalt ega vanust arvestavalt ega kasvavat inimest väärtustavalt. On aegu, mil täiskasvanu teeb seda enese mätta otsast ja isiklikest huvidest lähtuvalt – ta annab lapsele varjundid ja tema tegemistele tähenduse, mida tegelikkuses ei ole – vanem muudab lapsega seonduvat – ta valetab talle.
Vanem paneb tähtsuse tegudele, sõnadele ja olemistele nii nagu need oleksid igavesed ja neist ei saaks kunagi enam mööda vaadata. Laps, kelle jaoks kõik oli võimalik, saab teada, et kõik ei olegi võimalik – veel enne, kui ta asjadest aru saama hakkas või ikka veel alles proovis, on midagi olulist läbi saanud – ta saab teada, et nüüd ta on – talle on nimetus antud – see ei ole kui õppetund, vaid pitser ja olema nimetamine. Laps ja see olemine on samastatud – tema kohta jagatavas infos öeldakse, et ta on seda ja teist või toda ja täda. On alatiseks.
Sel moel ei jäta vanem lapsele teed, millel käia – enese kogemustest õppimise teekonda. Laps ei näe seda, sest vanem ei näita talle selle võimaluse olemas olemist. Isiklikust huvist lähtuvalt. Vanem, kes ise enam edasi kasvada ei vali – ta on peatunud tundetakistuse taha ja loonud endale varikujud – nõuab korda ja kuuletumist ja täpsust. Vanem tahab vältida ekstsesse – hälbimist paika pandud normidest ja reeglitest – ta tahab, et laps oleks valmis ja õige – vanemale sobival moel.
Kasvava lapsega koos elamine ja olemine tähendab võimalust kasvada isiklikus plaanis – teha isiklikus arengus samme – on olemas teekaaslane ning võimalus näha, kuidas oli enne ja saab olema pärast. Lapse arenemine toob välja vanema isiklikud kitsaskohad – tema piiratuse ja takistused ja uskumused. Vanem, kes lähtub printsiibist, et tema on õige ja laps peab tema jaoks õige olema – keelab vabaduse seal ja ise olemise selles, mis ületab tema isiklikke piire ja taluvust.
Vanem ei vali, lapsega ühes, astuda sinna, kuhu tema ise nõus ei ole minema. Vanem ei vali vaadata endasse ja otsida sealt lapsega seonduvate teemade lahendusi – vanem ei ava ennast ega vali ise ennast harutada. Kasvav laps tallub vanema varvastel ja koputab tema suletud ustele, kuid rolle valiv vanem lükkab ta eemale ja paneb teda paika – annab talle informatsiooni, et laps teaks, kest ta on ning mida ja kuidas tohib ja mida mitte.
Kasvamist vältiv vanem edastab lapsele teavet läbi erinevate rollide – käsitlemist kogev laps tajub, et on hetki, mil tema ema ei ole enam tema Ema – temast saab keegi teine ja see teine ei arvesta lapsega – see teine saab lapsele haiget teha – see teine saab lapse enesest ära tõugata. Laps on segaduses – tema on tema, kuid toimuv on saanud uued mõõtmed.
Rolle kasutav inimene võtab last ja tema kasvamist isiklikult – ta tajub seda enese osatamisena ja endale haiget tegemisena. Ta näeb last süüdlasena – lapse tegu ja olemine on vanema meelest põhjus toimuvale, kuid tegelikult reageerib vanem üle oma rolli piiride, sest põhjus on temas endas – tema tundetakistus on tulnud vastu ja harjunud moel kasutab ta ennast, kui rolli, et sellest ümber minna.
Kindla rollina olemiseks on tal vaja enesele kinnitust – laps peab selle talle andma – vanem väljendub agressiivse ja/ või manipuleerivana, et laps näeks vanemat rollis olevana ja kinnitaks selle rolli olemas olemist, olles ise sellele rollile partneriks. Rolli vajav vanem annab teada, milline laps omas rollis olevana on ja kuidas tal selles olevana olla tuleb. Mängujuhised ja rolli sisu on paika pandud ja ette antud.
Mõnel vanemal saab olemas olla mitu rolli ja sel moel saab laps endale üha järgmisi omadusi ja käitumise juhiseid – see on vanema manipuleerimise tippklass – aluseks on väide, et laps, kes väljendus iseendana, oli seda tehes rollis ja selle alusel sai vanem, kes koges eneses tundetakistust ehk nägi ennast vales rollis olevana, endale põhjuse olla rollis, mis andis selles loos paremad võimalused ning seega oli tal õigus nimetada last teistsugusesse rolli – last, kui eraldi seisvat inimest ja isiksust, vähendavasse ja piiravasse rolli.
Selline rollidega žongleerimine tähendab, et lapse väljendustele, tegudele ja sõnadele antakse hinnangud rollidest lähtuvalt – lapse teekond saab tähised – need on teda olema märkivad sõnad – Sina oled Halb/ Sina oled Häbi/ Sina oled Paha/ Sina oled Inetu/ Sina oled Tänamatu/ Sina oled Lohakas/ Sina oled Laisk, Sina oled Eikeegi jne.
See on kurja teo tegemine ja meeletu kogus desinformatsiooni – kindla eesmärgiga negatiivsete ja vähendavate rollidega samastamisi. Negatiivsed rollid toovad kaasa pendlitesse kinni jäämise - laps, kes ei taha olla Halb, vaid tahab olla Hea – peab tõestama enese Hea olemise rollile vastavust selle silmis, kes teda Halva lapse rollis olevana nägi ja näitas ning sellisena olema nimetas ja ka ülejäänud võimalike vaatajate ees.
Sellest saab sõltuvus - inimene on – ta ei taha olla – tea peab leidma kellegi, kes ta valest rollist vabastab ja teise rolli nimetab. Kuid olles üks, saab ta olla ka teine, sest need on sõnapaarid, mis märgivad äärmusi. Leidnud enesele ümber nimetaja tuleb tal jääda tolle silmis õigeks – olla Hea, tolle mõõdupuu järgi.
Rollide Maailmas käsi peseb kätt – selleks, et saada võimalus olla õigesse rolli nimetatud, tuleb olla selle teise jaoks õige – anda tollele tähelepanu, mis nimetab seda teist, tema jaoks, õigesse rolli. Need on kaassõltlased, kes vajamas õiget tähelepanu ja vältimas valet. Need on sõltlased, kes vajavad teineteist seni, kuni enese sõltuvus saab rahuldatud, kuid neist võivad saada vaenlased siis - kui enam ei taha, ei ole nõus, ei vali - siis saab vaadata "valesti" – edastada oma tähelepanu teise rolli nimetavalt ja vajadusel just sellesse rolli, mida teine vältis. Selle võimaluse teadmine tagab kuulekuse.
Vanem, kes iseendana, kui oma põhirollina olevana, näeb ennast vähemana - saab üsna tõenäoliselt tahta omada rolli, mille ta saab siis, kui laps on tema jaoks õige – ta saab oma last Maailmale näidata ja vanemat tunnustatakse temale vajalikus rollis olijana. Õige laps annab võimaluse olla ja kogeda enamat – vanem saab tunnustuse oma panuse eest – tema on iseendana - rollis.
Vale laps toob kaasa häbi ja pettumuse – vanemale ei saa osaks vajaminevaid tundeid ja kogemusi, vaid vastupidi – ümbritsevad hoiavad temast eemale ja annavad hinnanguid – nad seostavad kasvava lapse kasvatamatuse vanema isikuga – vanem ei ole kuulekust ega korda õpetanud – ta ei ole õnnestunud. Sel moel saab vanem endale rolli, mis teda vähendab. Lapse süü – laps ei ole õige.
See on rollide Maailm, milles inimesed on oma rollidesse aheldatud ja neil ei ole vabadust alles jäänud – neid on samastatud ja nad ise on ennast samastanud oma tegudega ja olemistega ning teiste poolsete hinnangute ja neile osaks saanud kogemustega.
Roll tähendab kindlat suurust ja iseloomulikke jooni – on näitlejaid, kelle kohta öeldakse, et nad on ühe rolli lõksu jäänud – sama kehtib ka näitekunsti ametina mitte harrastavate inimeste kohta – neist saavad ühe kindla rollipaari esindajad – Ohver ja Süüdlane – ühe inimese kaks erinevat nägu.
Ohvri ja Süüdlase kaksikrolle kandvate inimeste elus on olnud traumaatiline hetk, mida nad ei suutnud, siis ja seal, üle elada ja seetõttu lõid nad ennast rollina, et suuta edasi astuda. Neile edastati info, mis oli vääriti esitatud – inimest oli samastatud rolliga/ nimetusega ja vastavalt sellele ka koheldud. Neilt oli inimsus ja iseolemise vabadus ära võetud – nad ei saanud enesega seonduvat muuta – nad olid ja jäid välise Maailma silmis kellekski teiseks ja ajas nad nõustusid selle väitega – nad ise lõid ennast sellisena olema siis, kui olemas oleva info alusel uskusid selle manipuleeriva väite tõeseks.
Nad jäid kahe sõna lõksu, sest nad kogesid ja teadsid ennast olevat Ohvrina, kuid neid näidati ja koheldi Süüdlastena. Neile ei näidatud inimese teed – inimese osaks saavad erinevad kogemused, mis ei tähenda, et ta jääks olema – see on tema õppimise ja kasvamise teekond. Seda infot neile ei jagatud ja ega seda võimalust ka ei antud, sest see ei olnud neile osaks saanud kogemusega seotud loo eesmärk.
On tõsi, et olemas on inimesed, kes õigustavad enese tegusid ja olemisi rollidest lähtuvalt – nad on inimesed, kes peidavad enese teod rollide taha – sel moel jätavad nad enese tegude eest vastutuse kindlatesse rollidesse mõistetute kanda. Rollides olevatena on neil õigusi enese väljendustele ja tegudele ka teiste arvelt olemiseks ja saamiseks - nende ohvrid saavad nende tõlgenduses Süüdlasteks, kelle olemas olemine/ teod/ väljendused/ omand annavad aluse kogeda ja näha ennast Ohvritena, kel on õigus Süüdlase karistamisele - sel moel saavad nad enesele sobiva "õigluse" jalule seada.
Inimesed, kes püsivad rollide Maailmas, on võtnud omaks neid muutva protsessi - enese teadlikkus ja selgus ei tule enese seest - sest selle, Kes ja kuidas ollakse, määrab ära see, kellel on tugevam roll ja paremad õigustused. Üle aegade kestev hirm, seista iseendana ja suutmatus võtta vastu enesega seonduv tõde, tähendab seda, et inimesed vajavad rolli, mis annab neile võimaluse olla negatiivsest ja valest enesest paremana – see on võimalus, kuidas saada paremate kogemuste osaliseks.
Nad on lapsed, kes on jäänud ootama ümber nimetamist ja enese õiguste taastamist – nad on jäänud ootama ja vajama õiget tähelepanu ning vältima valet - nad on selle tööga ametis, sest nad ei suuda näha enese osa loos - nad ei suuda uskuda tõeks, et nende tiivalöök suutis muuta Maailma - nad ei taha vaadata otsa ja nõustuda tõega - kõiges selles, mis sai neile osaks, oli neil endil osalus - nemad olid olemas ja sellest piisas, et saada võimalus kogeda enese elu.
Marianne
03.02.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar