Inimeste ja ka inimgruppide vahelised vastuolud ja vahede tegemised tulenevad suutmatusest ja tahtmatusest samastuda – inimene ei mõista ennast näha või ei taha näha ennast samana ega samastatuna. Samana olemisest keeldumise korral ja vältimise jaoks kaotab inimene kõik selle, mis võiks samana olemist tõestada ja pühendab tähelepanu sellele, mis näitab erinevust. Inimene, kes tahab ühes olla, otsib üles ja osutab sellele, mille läbi ollakse samad.
Lihtne on öelda ja mõelda, et – Kui mina oleksin varem ja siis teadnud, seda või teist, siis ma ei oleks sel moel valinud teha/ öelda/ väljenduda – siis ma oleksin osanud vältida. Teel kõndimine ja kogemuste valimine ongi mõeldud selleks, et inimene mõistaks ise ennast, eneses ja enesega toimuvaid protsesse ning näeks enese sammude tagajärgi. Isiklikud kogemused on olulised, sest tegelik õppimine toimub vahetult ja toimunut mõtestades. Kellegi õpetus võib anda lisaks teadmisi, kuid inimese isiklik teadlikkus on see, mis aitab tal valida ja sammud teoks teha, enese ja ühise sees, tasakaalu hoides.
Raamatutest lugedes, vanemate kasvatust kogedes ja õpetajaid kuulates kohtub inimene ajamäluga – see on teatud kindlal moel välja valitud ja kokku pakitud teadmiste hulk – see on olemas olev informatsioon, mida on peetud oluliseks alles hoida ja edasi anda.
Selle informatsiooniga, mida antakse sel moel edasi, on natukene nadid lood – see jätab välja selle teadmise, mis on lisaks kõigele sellele veel olemas – välja on jäänud see, mida veel ei teata – see, mida ei ole valitud alles hoida – see, mida on muudetud – see, mis on valeks nimetatud – see, mis midagi olulist põhjustas - ka see, mida ei ole mõistetud. Välja on jäetud ka see, miks just selline info ja sellisel moel - millist inimest soovitakse kasvatada ning mida ja kes ja miks soovib vältida.
See tähendab, et väikesele inimesele antakse tervikust ainult osa vaatamiseks ja meelde jätmiseks. See tähendab, et sellisel moel ta ei õpi nägema seoseid ega mõistma tegelikkust ega valima enese otsuseid – tema õpib kellegi teise järeldusi tõeks pidama, sest nende teadmiste eest saab tema hindeid ja nende alusel hinnatakse tema käitumisi ja valikuid. See tähendab, et tema ei muuda ega sorteeri ega täienda infobaasi, vaid kasutab seda alusena – sel moel ja sedasi on õige – teisiti on vale.
Läbi aja on olemas olnud inimesi, kes kuuletumisega nõustuvad või kes õpivad alluma – nad võtavad normina seda, mis ja kuidas on – kuna on olnud ja on, siis järelikult saab ka olema – eelnevast saab nende Maailm – nad võtavad üle ja kordavad, et anda samal moel edasi. Nemad on need, kes hoiavad alles – nad võitlevad vastu, nimetavad valeks ja heidavad välja selle, mis ei kõla kokku ega nõustu möödunuga ega ole valmis seda kordama.
See tähendab, et nad ei kasuta enese halle ajurakke ega omanda juurde teadmisi, et nende alusel laiendada piire ja vahetada vaatenurki – nad on vahendid, sest kui nad juurde õpivad, siis selleks, et kinnitada olemas olnut – nad otsivad ja leiavad põhjusi, et hoida alles – nad muudavad ennast vastavaks, kuid nad ei muuda õpetust, millega nad on ennast samastanud.
Inimeste Maailmas levivad väga suured valed – vanem/ täiskasvanu teab rohkem ja sellepärast oskab ta valida lapsele parima – vanem/ täiskasvanu tahab lapsele head. Need väited ei pea alati ja kõiges paika, sest ennekõike on - iga ema/ isa/ õpetaja/ kasvataja - inimene, kes valib enese jaoks ja pärast. Just see ongi põhjus, miks vanem/ täiskasvanu ei eralda ennast sellest informatsioonist, mida ta lapsele edastab – ta jätab selle sisse alles enese hirmud ja valud ning lahendamata tunded ja teemad ning isiklikud eesmärgid.
See vanem ja see täiskasvanu, kes ei näe enese kõrval väikest inimest ja enesest eraldi olevat isikut/ isiksust, vaid endale kuuluvat last ja rollist lähtuvate kohtustustega seotust. See vanem ei ole aus – see vanem valetab ja varjab – ta manipuleerib lapsega siis, kui tema isiklikud tundetakistused tulevad ette ja ta soovib saavutada tulemust, mida on temal vaja/ hea kogeda – seda ka siis, kui see ei ole lapsele hea ega lapse vastu õiglane.
See vanem, kes inimesena, on takerdunud oma möödunusse ja oma teemadesse, tahab, et tema vahetu Maailm püsiks paigal ja tema kontrolli all. See käib ka lapse kohta. Sellisel vanemal, kellel on olemas kindlad tõeks pidamised ja paika pandud tõelisus, on raske kohaneda kasvava lapsega ja olla tollele toeks ka siis, kui lapse valikud ei ole samad vanema omadega.
Kasvav laps toob kaasa iseenda – tema proovib ja siis alles järeldab. Paigale jäänud vanem tahab, et laps ei prooviks ega valiks siis, kui vanem on selle juba nimetanud valeks ja halvaks – laps peab olema kuulekas ja valima selle, mida vanem tahab ja peab õigeks - nõustuma vastu vaidlemata vanema järeldusega. Kaasa kasvamast keelduv vanem tahab, et laps oleks temaga sama – peaks õigeks ja vajalikuks ega kõigutaks vanema autoriteeti. Vanem karistab last ja protestib lapse valiku vastu, mitte valiku tõttu, vaid siis, kui laps ei kuuletu.
Sel moel saavad kokku kaks erinevat Maailma – üks, milles kõik on paigas ja põhimõttelisi muutusi aset ei leia – teine, milles kõik on võimalik ja erinevad muutused teostatavad. Vanema Maailm kinnitab talle tema enda lugu ja järeldusi – ta ei soovi sinna, tema loodust teisale põikavat, infot juurde ega olemas oleva kahtluse alla seadmist – vanem ei taha näha laiemat Maailmapilti – ta ei vali vastu võtta tõde ega kohtuda selle tervikuga, mida tema moonutas ja millest osa välja jättis.
Vanem tahab suruda lapse enese Maailma sisse, et too võtaks sealse omaks ja aluseks – see soov toob kaasa vastuolud, sest laps ei mahu vanema Maailma siis, kui ta ei ole selleks sobiv ja vanem teda sealt välja jätab. Laps ei olegi sobiv, sest lisaks vanema õpetlikele sõnadele ja jõuga suunamistele – on lapsel endal olemas oma isiklik tunnetus ja ta kogub ümbritsevast erinevat infot juurde – laps mõistab ja näeb, kus ja kuidas talle valetatakse ning mida ja kus varjatakse – info ei ole ühene.
Laps tahab vanema poolset toetust ja mõistmist - turvalist kaaslast enesena kasvamise teekonnal. Laps ei taha ennast samastada ehk üle võtta ja ainsaks tõeks pidada vanema poolt edastatut, kui seesama vanem teeb haiget ja vähendab teda. Vanem tahab, et laps näeks Maailma sellisena nagu vanem seda valikuliselt näeb ja vanemat ennast sellisena nagu vanem tahab, et teda nähtaks – kuid laps näeb nende ühist Maailma sellisena nagu tema seda kogeb ja vanemat sellisena nagu too seda tegelikkuses on – ka varjatud külgedega. Muutustele suunatud laps ei ole nõus endale valetama ega teada saamisi varjama - vähemalt alguses mitte.
Laps ei taha samastada ennast teise inimesega – laps tahab ühte ja paika pidavat tegelikkust – tõde, mis on tõde ning muutusi enesega seonduvas siis, kui need osutuvad temale/ ka temale vajalikuks. Tegelikkusele vastav ja aus informatsioon on alus, millega laps saab arvestada oma valikute tegemisel ja enese positsioneerimisel – aus ja olevaga tasakaalus olev kaugus – laps teab, mis ja kuidas on temal olemas ja, mida ei ole – ta ei ületa piire ega taha seda, mis ei ole temale võimalik ega omasta seda, mis ei kuulu temale.
Kasvav laps toob kaasa lainetuse, mis liigutab seda, mis on paigale püsima seatud – selleks, et vanem suudaks hoida oma Maailma lagunemast ja tegelikkusega ühinemast, ta kasutab jõudu ja manipuleerimist – ta sunnib last alluma – ta vaigistab lapse püüdlused – ta annab lapsele vale informatsiooni – laps ei saa, laps peab, laps on, laps ei ole, lapsel endal ei ole.
Vanem valetab lapsele selleks, et laps usuks vanemat ja tolle tõde – vanem valetab, et laps kaotaks ennast ära ja võtaks üle vanema poolt etteantud rolli(d) – vanem valetab, et laps võtaks vanem Maailma enese tõeks ja hoiaks ise seda alles – vanem valetab, et panna vastutus, vanema Maailma alles hoidmise eest, lapsele. Valetades annab vanem teada, et lapsel ei ole võimalusi väljaspool seda Maailma, laps ei ole keegi ilma vanemata ja laps on kohustatud vanema jaoks olemas oleva – vanema poolt ettenäidatud moel.
Selle inimese jaoks, kellel on loodud paigal püsiv Maailm, mis erineb tegelikkusest – on raske võtta vastutust enese valikute tagajärgede eest – keegi teine on vastutav ja süüdi, sest kellegi teise pärast leidis aset ja sai olema. Selline inimene elab oma elu teda piiravates raamides püsides ja teda muutvaid/ varjavaid maske kandes – ta ei ole vaba, avatud ega nähtav – ta varjab ennast, et ei ilmneks tema tegelikud motiivid ja teod – ta tunneb ennast valena ja näeb ennast häbina – tema püsivaks kaaslaseks on hirm, et temaga seonduv tegelikkus tuleb nähtavale – tema on näha ja tema enese tegude tagajärjed saavad teda kätte – tema enda pärast - sellisena kõlab otsus ja mitte keegi ei päästa ega säästa teda.
Isikliku Maailmaga inimene ei talu tõde, sest ta teab, et enese möödunus ta oli ja tegi ja koges ning see tema on endiselt tema mälus olemas - senikaua, kuni ta ennast peidab ja eitab ja teisena näitab, ei tule see häbistav ja vale tema nähtavale - kui ei nähta, siis ei ole ja justkui ei ole olnudki. See tähendab, et tema ise ei ole ennast vastu võtnud - mina võin ja saan olla ka sellisena - mina saan ja võin olla ka sellisena - mina ise valin, millisena mina olen - mina ei jää olema, sest mina muutun ja muudan sellega enesega seonduvat - kui mina tean ja tunnistan põhjust, miks ma valisin, siis ma tean, miks ma enam ei vali - mitte karistuse pärast, vaid ma ei vaja seda valikut enam.
See inimene, kes ei ole veel ennast mõistnud ega enese möödunust vabaks andnud, valib endaga ühte neid, kellega ta saab ennast samastada – nende teiste elu näitab ette samasuguseid hetki ja kogemusi – kellegi teise pärast – valus oli, sest tehti haiget – paha oli, sest vähendati – ülekohut tehti, sest karistati – hüljati, sest jäeti välja – halvustati, sest jäädi ilma. Valitakse endale see ühendus ja koos olemine, milles on näha ja, mille sees antakse edasi samasuguseid järeldusi – sel moel saadakse kinnitust, et ei olda valesti elanud, olnud ega teinud – enese järeldused on õiged ja paika pidavad - mitte ennast ei tule muuta, vaid süüdlaseks osutunu peab korvama kahju.
Selle jaoks, et inimene saaks enesele vajalikku Maailma alles hoida, peavad tal olema selle sama Maailma nägijad ja kinnitajad, kuid ka see keegi, kes annab aluse ja põhjuse sellise Maailma loomiseks. On olemas see keegi, kellega inimene ennast ei samasta, vaid vastustab – selles teise on põhjus, miks inimese osaks sai ja ta koges ning ta kaotas.
Perekond/ suguvõsa annab selliseks mänguks väga hea võimaluse – inimesel on olemas, temaga samas, keegi lähedane, kes kinnitab tegelikkusest erineva Maailma olemas olemist - vanemal on isiklik Maailm, mis oli olemas juba enne laste sündi, kuid laste sünniga saab ta võimaluse näidata selle olemas olemist ja osutada ka pidavale põhjusele – see on üks lastest (saab olla ka mees/ naine või keegi lähisugulane, kes nendega nähtavalt ühte seotud) ning teised kinnitavad selle väite paika pidavust.
Kui ühes kohas on koos enam, kui kaks, siis on väga mitmed variandid võimalikud – lapse poolt teoks tehtud valikute alusel saab vanem eelistada ühte-kahte last ja jätta teise/ kolmanda välja. Eelistada seda/ neid, kellega ta saab ennast samastada ja kes hoiavad tema tõde alles ning kes andsid/ annavad talle selle võimaluse, mida ta vajas/ vajab – näevad teda vajamineval moel ja tema Maailma just sellisena nagu vanem seda kirjeldab ja teostab - ning andsid oma tulekuga vajamineva ja/ või olemas olemisega võimaluse olla selles rollis, milles on vanemal ennast hea kogeda ja väljendada - vanem saab rolli, mis kustutab vale tema/ tõstab teda valest rollist kõrgemale.
Välja jätta või häbiks ja valeks nimetada valib vanem selle, kes esitab küsimusi ega nõustu olemas olevaga, vaid valib ja otsustab ise ning muudab endaga seonduvat sel moel, et nähtavale tulevad seni varjus püsinud valed. Vanem ei vali ennast samastada ehk ta ei loo vaba ja ilma takistusteta sidet sellega, kelle valikud osatavad tema haavu ja kogemusi. Vanem ei vali samastada ennast lapsega, kes valib samasuguse kogemuse, kui tema ise aegu tagasi ja seal nimetati vanemat häbiks või karistati teda - vanem pöörab enesele osaks saanut meelde tuletava lapse vastu enesest väljapaiskuva viha ja ka vägivalla - ta karistab last nii nagu ta karistaks ennast selle eest, mis temale, valiku valinuna, osaks sai - seal on julmus - seal ei ole mõistmist ega toetust - seda ei saanud ka vanem enese möödunus kogeda.
Vanema informatsioon võetakse teatavaks ja selle alusel ka olemas olevat teostatakse – enese isiklikud kogemused leiavad sel moel suuna ja põhjenduse – on olemas keegi teine, kes on põhjuseks – sel moel jäetakse enese/ kellegi teise osa loost välja ja vastutust ei pea võtma – vanema Maailm on hea kattevari, mille varju end asetada siis, kui küsitakse valesid küsimusi või osutatakse enese poolt tehtule.
See on nii äraspidine tegelikkus, et uskumatu on seda pealt vaadata ja veel raskem on seda muuta – sellesse Maailma ei saa anda ja selles Maailmas viibijad ei võta peavoolust erinevat informatsiooni lisaks – kõik katsed, näidata tegelikkust ja muutuse vajadust, kohtavad maha tegemist ja halvustamist – enesega mitte kokku sobiva peab ära kustutama ja maha tegema ning teisena näitama – kui info vastu ei saa, siis pööratakse tähelepanu seda edastavale isikule ja tehakse too maha, et ta vaikiks või alluks.
See on nii äraspidine lugu, sest tegelikkuses on samas kasvanud inimesed/ lapsed kogenud samasugust vägivalda enese, kui eraldi seisvate isiksuste, vastu – neid on jõuga suunatud "õigele" rajale ja "õige" informatsiooniga nõustuma ning selle alusel oma valikuid tegema, kuid nad jätavad selle osa loost kõrvale – nad alluvad ja kuuletuvad ja järgivad ning valivad selle sama Maailma alles jäämist kaitsta – nad on head ja tublid õpilased olnud – nad on omaks võtnud järeldused ja hoiavad ise alles seda, mida nemad ise ei loonud, kuid vajavad senikaua, kuni nad ei vali iseendana seista ja ennast nähtavaks teha.
Tegelikkusest erinev Maailm püsib rollidel ja selles osalejad püsivad kindlates rollides ning selles Maailmas aset leidvad muutused sünnivad olemas olevaid rolle vahetades. Mängu juhtivates rollides olijad jätavad enda hulgast välja – kõikide silmade alla eraldi seisma selle, kelle nad nimetavad valeks ja põhjuseks – nad annavad talle infot, et kui too on õige, siis ta võetakse ühte tagasi – nad võtavad ta tagasi siis, kui too neid õigel moel õigesse rolli kinnitab - nad tassivad teda, kui kujutist, kaasas siis, kui too on ühes mängimise lõpetanud või proovib olukorda teiseks muuta - mängijate Maailma tegelikkusele avada.
Tegelikkuses on tegelikkusest erinevate Maailmadega inimesed need, kes on oma tundetakistuste poolt takistatud – nad võtavad vastu ja töötlevad informatsiooni valikuliselt – enesele sobivalt. Seega nad ei taha enese kõrvale ja ühte seda, kes valib ja näeb Maailma teisiti, kui nemad – nad ei vali seda, kes valib öelda Ei - enda jaoks valele, kes valib muuta toimuvat ja öelda välja ausa tõe, kes valib näidata toimuvat ilma varjamiseta ning keeldub valedega kaasa minemast ja peitust mängimast.
Nad ei taha enese kõrvale seda, kelle elus on olemas see ja need võimalused, mida mängijad endale ei valinud või ei saanud, sest ei lasknud enese valikutest ja takistustest lahti. Nad ei vali seda, kes teeb ise oma järeldused ja laseb ka neist lahti, kui ilmneb uus informatsioon – kes ei püsi paigal, vaid kõnnib edasi ning mis peamine, kes ei kasuta, kellegi poolt loodud isikliku Maailma ajamällu salvestatud informatsiooni ainsa ja absoluutse tõena.
See on põhjus, miks vanem saab olla kade oma enese lapse peale ega suuda teda tunnustada inimesena ega olla toeks tema teekonnal – ta võib olla siis, kui see sobib kokku, kuid astuda eemale ja jätta lapse üksinda sel hetkel, kui laps valib temast erinevalt või võtab ette sellise sammu, mida vanem ise ei julgenud teoks teha – vanem ei eralda enese informatsiooni nende tegelikust suhtest ja ühisest eesmärgist, vaid näeb last vaenlase ja enese osatajana siis, kui – laps ei tõesta vanema informatsiooni ega hoia alles tolle Maailma – laps valib enese järgi ja ise järeldusi tehes. Erinevates maailmades elades neil ei ole kohta, kus kohtuda.
Isikliku Maailmaga inimesed otsivad seda, kes kinnitaks nende Maailma ehk neid takistava tunde/ tunnete olemas olemise põhjust - sel moel saavad neist sõltlased, kes vajavad õiget tähelepanu ja õige tähelepanuga vaatajaid ning nad vajavad seda kedagi, kelle poole suunata ja kelle vastu välja elada tundega kaasnev emotsionaalne foon.
Sel moel tegelevad nad asendustegevusega, sest nad ei vaata enda sisse - nad ei kuula ise ennast ega võtta vastu, enese tunde poolt edastatud, sõnumit. Sel moel kaugenevad nad ise endast ega tee teoks seda muutust, mida nemad ise vajavad - selles kohas nad ei kasva inimesena, vaid känguvad ja püsivad pimeduses - nad keelduvad toetusest kasvamise teekonnal - nad valivad selle, kes toetab nende paigal püsimist - toetus, mis näitab neid õigena siis, kui nad näevad põhjust teises, tundub turvalisena - neil on olemas keegi, kes näeb Maailma samal moel ja samasugusena - sellele toetudes saavad nad jätta kõrvale selle informatsiooni, mis näitab, et nende tegelikkus on juba muutunud, kuid nemad on proovinud elada möödunus.
Isikliku/ kollektiivse Maailmaga inimes(t)e poolt teoks tehtud vastu astumine sellele, kes toob välja teistsuguse info, on protest ja enese kaitse - see lähtub uskumusest, et neid tahetakse alla suruda ja paika panna - on olemas see keegi, kes tahab enese Maailma teoks teha ja neid selleks/ selles kasutada - kuid tegelikkuse toob see keegi välja olemas oleva informatsiooni - tegemist on selle Maailmaga, milles meie mõlemad/ meie kõik elame ja siin kehtivad meile mõlemale/ meile kõigile teatud reeglid ja tõekspidamised ja väärtushinnangud ning selle alusel tuleb arvestada piiridega, mis on seatud vältimaks ühise loo tasakaalust välja viimist ja takistamaks ülekohtu tegemist - kõik ei ole lubatud ja kõike ei saa - isiklikes huvides, teise arvelt, ei saa võtta ja isiklikes huvides, teist vähendada, ei tohi.
Kui see ka ei tundu või ei näi olevat tõsi, siis - teine on enesega sama - selles kohas on ta võrdne - ta kuulub Meie sisse ning ta on samasugune inimene, kellel on õigus seista enese ja tegeliku ühise eest. Kellegi üksik isiku/ kollektiivi poolt loodud Maailm ei ole kogu tegelikkus, vaid ainult osa sellest ja selle alles hoidmine ei arvesta kõikide samas olijatega - sest selle alles hoimiseks kasutatakse informatsiooni moonutatult ning seda tehes valetatakse ja manipuleeritakse ning väärtustatakse teatud rollide alusel tähtsamaid inimesi, kellel on õigus määrata enesest vähemaid rollidesse ning seejärel nendega seonduva ja neile kuuluva üle ise otsustada.
Tegelikkuses on ka neil endil tegelikkusest lahku mineva Maailma sees kitsas ja see ei sobi nendega, sest tegelikkuses on neis palju enamat, kui neil selle sees võimalik on - neid hoitakse ja nemad ise hoiavad ennast piiride sees ning neile öeldakse, et Maailma sisu ja piiride muutus ei ole võimalik - nad, kas nõustuvad selle tõega või nad lahkuvad sellest Maailmast - jäädes ja muutust soovides neid karistatakse valeks nimetava tähelepanu osaks saamisega.
Kus ja milles ja millal kohtuvad Inimesed, kes on vabad nendest Maailmadest, kus inimesena kasvamine on takistatud ja kindlatesse raamidesse suunatud?
Marianne
14.02.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar