Trauma tagajärjel muutunud isiksus – kohas, kus tõde ei olegi korraga tõde ega aset leidva aluseks, vaid tegelikkust moonutavat ja inimest vääristavat informatsiooni näidatakse tõesena ja selle alusel tehakse tegusid ja viiakse ellu otsuseid, mis hälbivad senisest normaalsusest ja muudavad olnut kardinaalselt.
Sellel hetkel inimene ise veel ei muutu – teda muudetakse väliste parameetrite alusel ja talle omistatakse omadused ja olemised ja teod, mis ei vasta tõele või kui ta neid ongi teinud ja sellisena olnud, siis nüüd neid näidetakse eksimuste ja vääradena - lõpplike tulemustena, kuigi nad sel moel tehtud ei olnud ega oma olemuselt seda ei ole – kõige tulemus on see, et inimene ei ole see, kellena teda vaadatakse ja koheldakse, kuid ta ei saa olla sellisena, kes ta tegelikkuses on.
Kes ma olen – millal Maailm muutub tagasi? On soov õigustada ja tõestada, on vajadus paigal püsiva ning ainsa ja ühese tegelikkuse järele ning saada päästetud. Olev on ülekohus ja väljapääsmatu olukord - inimene ei suuda toimuvat ära seedida ega alla neelata – see ei ole mina, kellest räägitakse ja keda näidatakse – mina olen endiselt mina, kuid sellist mind justnagu ei olegi enam olemas – sellisena ei näe mind keegi. Inimene teab, et keegi on selles loos vale – seniste andmete alusel ei pidanud sel moel olema saama, kuid endine enam ei kehti.
Traumaatilist muutust kogenud laps ei suuda teadlikult paika panna olevat – väljas olev on vale – mina olen endiselt õige – väline on manipulatsiooni tulemus, mis on teostatud kellegi isiklikes huvides – kuna olen olemas, siis sai sealses toimuv ka minuga seonduvalt võimalikuks. Laps ei mõista, et oluline on hoida reaalset ennast ja enesele osaks saavat lahus ning mitte samastada ennast tegelikkusest hälbivate väidete ja tähelepanu suunatusega – teadmine, et see seal ja selline ei ole Mina.
Laps kahtleb endas – tema tegi, midagi valesti – temal tuleb enese Maailm korda teha – tema ei tohi olla vale – ta ei tohi olla see, kes ta oli siis, kui teda muudeti – midagi oli seal ja siis temaga seonduvalt valesti. Midagi ega kuidagi ei olnud valesti – kasutusele võetud infot tõlgendav vaatenurk andis võimaluse kasutada võimalust ja teha teoks võimalikuks osutuv.
Infoga manipuleerimine toob kaasa häbi – süüdistatava ja vääralt koheldava inimese saabastesse ei astuta – tema tegelikkust ei valita mõista – talle antakse hinnang ja omistatakse nimetused – on käsil enne ja pärast hetk – olnut enam ei ole – saab olema, midagi muud ja senisest erinevat – teatavaks saanud info alusel toimub senisest õigest, kuid nüüd vääraks osutunust, lahti ütlemine.
Häbi, iseendana olemise pärast, jääb alles siis, kui kunagine otsus jääb alles ja sellega seonduv kehtima, sest ei ole neid, kes võtaksid toimunu eest vastutuse – kellegi teise sammud ja tegemised olid enne ja ka samas ja ka pärast – inimene ei astunud ega olnud üksinda, kuid enese saatust tuli tal kanda eraldi olevana ja üksinda ning see jättis jälje, et temas oli põhjus ja temale osaks saav oli õige/ vajalik.
Tegelikkuses oli inimesel häbi sellisena olemise pärast nagu teda näidati ja väideti olevat, kuid see ei olnud tema tegelikkus ega kõik temast – see oli olnud kindlale olemisele suunatud tähelepanu, mille eesmärk oligi häbistada ja karistada ja õigustada temale osaks saavat ning see tähendas, et tema ülejäänud küljed ja omadused jäeti kõrvale ning neid ei võetud arvesse. Mõistmine – selles kohas ei nähtud ega vaadatud mind, vaid kellegi teise loomingut - mind, kui inimest, vähendati, et ma mahuks teise poolt kätte näidatud rolli raamidesse ja klapiks selle sisuga kokku.
Inimesele osaks saanu ei tähenda alati seda, et tema, iseendana, oleks see, kellele see mõisteti ja, et see oleksgi just temale olnud mõeldud – need olid mõeldud ja määratud sellele isikule Kes oli manipuleeritud informatsiooni alusel olema loodud. Inimene koges neid otsuseid iseenda peal, sest tema oli see, kellele see kindlaks määratud olemine, kui roll, omistati – tema olemas olemine tegi enesele osaks saanu võimalikuks.
Võimetus taastada tegelikku ennast andis aluse ja enese vahetute kogemuste kaudu samastas inimene ennast talle antud X rolliga, kuid samal ajal jäi talle alles teadmine, et olles selles loos tegelikult Ohver, pidi tema seisma seal Süüdlasena. Inimene oli Süüdlase rollis, sest ta oli süüdi mõistetud selle teise poolt, kes teostas ülekohut tema vastu – see teine näitas põhjuseks ja oma teo õigustuseks, et see teine ise oli inimese, kui süüdlase, Ohver või see teine oli see, kes kaitse teisi Ohvreid inimese eest.
Samastanuna ennast Süüdlase rolliga, kaotas inimene iseenda ära ja selleks, et muuta enesele osaks saavat, pidi ta suutma teha ennast Ohvrina nähtavaks – ta valis näidata enesele osaks saanut ja saavat Ohvri vaatenurgast. See tähendas, et ta jättis välja kõik selle, mis rolliga kokku ei läinud ja sellele, mida ta välja ei jätnud, osutas ta enesele sobivalt.
Traumaatilist muutust kogenud inimene teadis ennast oma X rolli järgi – samas ta ei tahtnud olla Süüdlane, kelle osaks saavad valed rollid ja valusad kogemused - seega vajas ta tähelepanu endale, kui Ohvrile, et saada tuge enese, kui inimese, loost läbi minemiseks ja sellega seonduva üle elamiseks.
Korduvate samasisuliste kogemuste tagajärjel sai enese, kui Ohvrina esitlemisest harjumus – see roll võimaldas parema ja toetavama tähelepanu, võimalused ja kohtlemise. Sellest rollist sai ka sõltuvus – situatsioonis, milles tuli seista iseendana ja võtta vastu info, mis paljastas isiklikud motivatsioonid või näitas vastutust tagajärgede eest, käivitus Ohvri rolli ära tõestamise muster, sest Ohver oli alati õige – ta ei olnud kunagi Vale – Ohver ei vastutanud toimuva ega teisele osaks saanu eest.
See tõde oli ülevõetud isiklik kogemus – see oli peeglitaguse Maailma tõde – näita enda ohvrina olemist ja sel moel saad õiguse isiklikust vastutusest vabaneda, osuta süüdlasele ja saad õiguse tema arvelt saada ja omada ning vajadusel tema vastu enese vajadustest lähtuvalt väljenduda.
Ohvri rolli kasutav inimene ei näe ega tunnista enese osa loos – ta ei vali vaadata enese tegelikke samme ega loost osana olemist, sest tema kõigub Ohvri ja Süüdlase pendlis. Kui on rolli määramise hetk/ võimalus/ vajadus, siis teostab ta ennast agressiivse süüdistajana või allaheitliku ohvrina, et näidata ette enesele kuuluv roll.
Ennast Ohvrina nägev inimene on pidanud kandma enesest suuremat vastutust – temale osaks saanus olid teiste inimeste teod ja valikud sees, kuid neid oli näidatud tema omadena ja teda ennast, temaga aset leidnus, põhjusena. Tema loos ei olnud teisi, kes oleksid olnud temaga samas ja võtnuks osa vastutusest enese kanda – seega ei olnud ega ole seal teist süüdlast peale tema enda.
Ohver on inimene, kellele on valetatud ja nüüd ta ei usu kellegi teise tõde ega vaatenurka. Vale olemas olemine tähendab, et inimene ei tea tegelikkuses, mis on tõde ja kus on vale - ta ei tea, mis on tegelik tõde tema enda kohta ega ka kellegi teise kohta - Ohvri roll annab talle võimaluse enesele koht anda ja toimunu ära seletada.
Ohver on inimene, kes väldib ühist ja ka iseenda vastutust – kuna tema osaks said kogemused, siis tema ei pea endast midagi andma ega kellegi teise jaoks või pärast, kuidagi olema. Ohvri osaks peavad saama toetus ja mõistmine.
Ohver tahab kogeda enese valude suuruse mõistmist ja aset leidnud ülekohtu tunnistamist – tõestust, et temale osaks saanu ei olnud õiglane. Ohvri rolli kandja tahab näha, et tema loo tegelik süüdlane saaks karistatud - aeg ei kustuta möödunus tehtud tegu, sest mitte miski ei saa muuta toimunut olematuks.
Ohver vajab Ohvri rolli kinnitavat tähelepanu ainult endale – pikaajaline harjumus tähendab, et ta vajab sellist tähelepanu püsivalt või selle saamise allikat siis, kui selleks tekib vajadus. See tähendab, et temaga seonduvas ei tohi olla kedagi teist, kes võtaks temale vajamineva tähelepanu endale – see tähendab, et temaga seotud loos ei saa olla teisi Ohvreid – neid saab olla ainult siis, kui neil on üks vaenlane, kes on kõigiga aset leidnus süüdi.
Ohver on inimene, kes loob ennast rollides olevana ja väldib ennast, kui tervikut – inimest. Vajadusel ta loob uue rolli või kasutab järgmist siis, kui tema teel seisab tundetakistus ees. Selles rollide segaduses laveerides kaugeneb ta iseendast – ikka ja jälle on ta üks oma paljudest rollidest – ta on ennast enese jaoks olulisimate rollidega samastanud – nendes ta teab, milline ta on – roll annab ette jooned ja võimalused ning väljendused - ning mis peamine - ta teab, mida ta rollis olevana endale vastu saab - milline kohtlemine ja tähelepanu tema osaks peavad saama.
Ta ei tea ega taha teada, milline ta inimesena on ja olla võib – ta ei vali olla enesena aus ega nähtaval, sest kunagine traumaatiline muutus tõi kaasa isiksusehäire – ta sünnib tähelepanu alusel, enesest väljaspoolt alguse saades – ta keeldub oma valedest tunnetest, kui valedest olemistest ja seega ei kohtu ta iseendaga. Ta ei ole vaba siis, kui ootamatu tunne teda tabab – ta haarab rolli järele ja osutab süüdlasele, kes on vastutav temaga toimuvas. Tema tõde on mitmekordne vale, mis muudab - Maailma, kellegi teise ja osaks saava - tema vajaduste järgi söödavaks.
Tema isiksusehäire tõeline põhjus on suutmatus vastu võtta tõde – tema on põhjus. Inimesega saab toimuda ühte ja teist – tema osaks võivad saada kogemused, mis ei ole õiglased ega head – tema osaks saavad kogemused, mille toimumise tema teeb võimalikuks – tema oli/ on selle kohas ja ajas, kus see oli/ on võimalik ja tema oli/ on see, kelle vastu või keda kasutades oli/ on see võimalik.
Marianne
05.02.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar