Juba sünnist alates puutub laps kokku ühe suurima manipulatsiooniga oma elus – selle vaatenurga viljelemise eesmärgiks on, osutades vastutajatele, hoida korda ja vältida tagajärgi. Lapsele tema Maailma ära seletav väide kõlab – vanem ja laps kuuluvad ja kõlavad kokku – vanem armastab ja hoiab oma last.
Seda väidet näidatakse kehtiva ja paika pidava tõena – seda kooslust ilustatakse ja ülistatakse – vanema isetust armastusest ja vankumatust tugevusest ning lapse võluvast armsusest ja helluse sümbolist räägitakse legende. Selle poole, mida näidatakse kõigile kuuluvaks normaalsuseks, inimlaps ka püüdleb ja üsna mõnelegi see osaks ka saab.
Kuid seal samas on ka neid lapsi, kes lähevad katki siis, kui nemad ei saa seda, mis pidanuks olema nende jaoks võimalik. Kui inimlapsele on näidatud seda, mis on võimalik, siis see oleks talle justkui lubatud ja selle täitumine juba ära vormistatud. Täitumatu võimalik on välja toodud vajadus, mis ootab täide minemist – täitumatu vajadus tähendab sõltuvust, sest oodates tuleb enese jaoks leida kompenseeriv lahendus, asendav võimalus, vaigistav tegevus.
Mitte iga laps ei saa kogeda lapse ja vanema kohta käiva väite tõepärasust, sest mitte iga vanem ei vali oma last tingimusteta – vanem esitab oma tingimused või valib ennast. Täitumata jäänud võimalik tähendab lapse jaoks ebanormaalset olukorda – see on püsiv teadmine, et tema ei ole normaalne – selleks, et olla normaalne, tuleb tal olla see laps, kellel on olemas selline ema/ isa, kes on olemas lapse jaoks ja pärast ning armastab oma last ilma tingimusteta.
Täitumatu võimalik tähendab, et sellise lapsena, sellises kohas ja sellise vanemaga jääb enesele vajalik täide minemata – senikaua, kuni püsib soov, olla ette antud moel normaalne, püsib vajadus õige tulemuseni jõuda, püsivad sõltuvused, et ise ennast ära tasakaalustada ning kestab selle põhjuse, mis toimuva ära seletaks, otsimine – vaja on võtit, et teostada vajalik muutus - normaalne olemas olemine.
Inimlaps tunneb ennast süüdi ja häbistatuna, kui tema ei ole normaalne – kui tema ei vasta kehtivatele parameetritele ja ühiskonnas käibel olevatele hinnangutele. Tema ebanormaalsus saab olla kõigile nähtaval või see jääb ainult isiklikult enda peal kogeda – kuid lapsele piisab fakti teadmisest, et ise näha ennast valena ja tunda häbi iseenda pärast.
Normaalseks nimetatu võib äraseletatult tähendada harjumust ja tavapärast, kuid see ei tähenda, et sellest erinemine tähendaks ebanormaalsust – olemas olev on võimalik olev variant väga paljude teiste variantide hulgast. Seega ei ole ilma vanemata elav ja kasvav või vanema poolset äratõukamist kogev laps ebanormaalne – sel moel lapse osaks saav on see variant, mis on valitud teoks teha. Lihtsalt Inimeste Maailmas on kasutusele võetud üks eesmärgiks seatud mudel nii nagu see oleks ainuvõimalik lahendus.
Normaalne on, et inimene võtab vastutuse enese valiku tagajärgede eest enese kanda – seega näib ebanormaalse või mõistetamatuna see, kui inimene jätab enese valiku teistele vastutada või teostab seda valikut enese sammude tulemust vähendades ja katki tehes. Sel juhul tõuseb küsimuseks see – miks inimene üldse oma valiku tegi ja miks ta seejärel ümber mõtles.
Laps otsustab enesega seonduva ja iseenda kohta käiva selle info alusel, mis tema kasutuses olemas on. Ta teab, et tema olema saamise kohta kõlab faktipõhine oletus – vanem ise oli see, kes otsustas lapse tuleku – vanem ise valis ja tahtis ning tegi sellekohased sammud teoks. Vanem ise viljastas, ise kandis ja võttis ise ka haiglast kaasa. Seega oli vanem teadlik tema osaks saavast, temale kuuluvatest ülesannetest ja võimalikest ees seisvatest teemadest.
Mitte kõik lapsed ei tunne ega näe ennast oodatutena – on olemas lapsi, kellele vanema käitumise ja valikute kaudu edastatud info annab teada, et vanema elu oleks parem, kui last ei oleks olemas. Teele saadetakse sõnumid, mis edastavad teavet - Sina oled vale! Kui Sina nii teed või sel moel oled, siis annan Sind ära! Sina oled tänamatu ja muiduleivasööja! Sina tood kaasa kannatused! Sina oled häbiks/ ristiks! Jne.
Laps on täiskasvanust sõltuv ja kuulub, kellegi juurde. Laps, kes otsustab temale osaks saava alusel, et vanem mõtles ümber – selgitab endale toimuvat nii - vanem tahtis teda sinnamaani, kuni oli lapsega kokku saanud ja temaga ühes elanud või laps oli midagi ise teinud/ kuidagi ise olnud – siis ja seejärel enam mitte.
Laps, kes teab, et tema ise ei saa vanemat endast vabastada ja, kes teab, et tema vajab vanemat, sest ei saa üksinda hakkama – seisab vastamisi väga raske olukorraga – temal tuleks vastu võtta otsus ja lõpetada toimuv ning leida lahendus, et anda endale keskkond, milles on rahu – kuid, kust võtta see täiskasvanu, kes teda tahab ja selle talle võimaldab. Kehtivad normid määravad ja sõltuvus sunnib last olemas oleva vanema juures püsima - laps jääb paigale ja leiab endale ellujäämise mehhanismid ja vajalikud sõltuvused selleks, et edasi kesta.
Olema saanud lapse loo tavaliseks lähtepunktiks on – laps on olemas, sest vanem tahtis last. Selle väite kõlades unustatakse ära, et vanem ei pruukinud tahta last, kui last ja inimest, kelle jaoks tema on olemas ja, kellega ühes ta kõnnib, vaid kui vahendit ja võimalust enese või kellegi teise/ millegi muu jaoks.
Laste olemas olemisele toetudes ja lapsi ette näidates sai/ saab inimene parandada oma elamistingimusi, saab sõjaväest ära, sai talonge ja tuusikuid ja limiteeritud toiduaineid, saab vabu päevi ja varem pensionile/ suurema pensioni, saab mehele ja jääda koju, saab pääseda kodust minema, majapidamine saab juurde töökäsi jne.
See tähendab, et lapsele on antud tähendus ja väärtus, mis ei tähenda teda ennast – tema tulek seotakse tingimustega, mida tema peab teoks tegema – sel moel peab tema, temaga kokkulepet sõlmimata, maksma kinni selle, et tema saab olema – vahendina kasutatav laps peab olema vanema jaoks õige.
See vanem, kes suunab tähelepanu lapsega kaasnevale ja peab temale lisatud klauslit väärtuseks ja enesele olulisemaks, kasutab last kui võimalust ja vahendit. Selline vanem saab kahetseda oma sammu siis, kui lapse tulek ei too kaasa meelepärast ja vajalikku ja/ või läheb maksma, midagi isiklikku ja rohkemat – vanem oli see, kes andis oma panuse, kuid tõmbas tühja loosi - tema kaotas rohkem, kui enesele vastu sai.
Pettumust kogev vanem ei väärtusta last iseseisvana ega tunnusta teda olevast vaba edasi kasvajana – see vanem tahab ja talub last enese jaoks õigena ja käsitletavana – vanem saab kasutada ja käsutada last enese vajadustest lähtuvalt. Sellise lapse vajadused ei ole vanemale prioriteet ja saavad jääda kõrvale, sest need konkureerivad vanema omadega – vanemal tuleb panustada ja tagada ressurss sellele, kes ei ole see, keda tema tahtis.
Vanemat toetas lapse saamisel fantaasia ja igatsus - Siis, kui minul on – siis mina olen ja mina saan ja mina kogen seda, mis kaasneb. Omamise soov näitab vajaduse olemas olemist – uus annab võimaluse kaotada möödunu ja olla parem/ paremini eilsest. Vanema unistustes ei olnud laps ja temaga seonduv raskus või ainult tema osaks saav töö, vaid kergus, sest tähelepanu oli sellel, mis andis jõudu ja pidi tegema vanema, kui inimese, elust elamisväärsema.
Siis, kui vanem ei saanud seda, mida ta oletas enese osaks saavat ja temal ei olnudki võimalik ennast - Mina Olen - moel kogeda – siis kaotas laps oma funktsiooni ja temaga koos olemine eesmärgi. Vanem, kui inimene, oli vajanud endale teist rolli ja sellega kaasnevaid võimalusi – lihtsalt ja ainult Emana olemine ei käinud tema plaanidega kokku.
Vanem, kes kaotas unistuste iseenda, kohanes olukorraga nii hästi kui võimalik ja võttis seda, kui järjekordset saatuselööki ja isiklikku karistust – ta ei näinud olevas võimalusi, sest ei näinud väärtust olevat sellel iseendal, kes ta lapsega koos oli - ta ei keskendunud lapsele ja võimalustega temaga ühes, sest lapsel puudus olemas olemiseks põhjus.
Ühiskonnas käibel olevate normide tõttu ei saanud vanem endale isikliku valiku eelset vabadust tagasi võtta. Sellepärast kasutas ta olemas olevaid süsteeme maksimaalselt ära – ta andis ja jättis lapse kõikjale sinna, kuhu see oli võimalik. Enese valu ja raskuse elas ta lapse peal välja siis, kui tema isiklikud piirid talle vastu tulid – laps jäi talle alatiseks meenutama seda, mida ta kaotas.
Sellise inimesega koos olemine ja sellisele inimesele enese vajadustest ning olemas olemisest teada andmine läheb lapsele väga palju maksma – tema osaks saavad teda vähendavad ja talle haiget tegevad kogemused. Õigem oleks lahku minna ja eraldi elada, kuid väga raske on seda teoks teha siis, kui oled laps ja tahad uskuda, et kui ema ise tahtis ja ise valis, siis see tõde kehtib edasi.
Mina olin see laps, kes pidi tooma kaasa tulemuse, kuid kui ema soov ei täitunud, siis kadus minu olemas olemise põhjus – minul ei olnud enam funktsiooni ja seega puudus minus väärtus – mind ei olnud saanud kasutada eesmärgipäraselt – lugu oli peapeale pöördunud - minu jaoks pidi olema ja minule pidi andma – olin see, kes võttis, kuid ei andnud mitte kunagi õigel moel ja vajaminevat tagasi - iga ühise sammuga kasutasin ära seda, mida minul ei olnud võimalik tasakaalustada.
Selleks, et möödunut oleks võimalik avada ja mõista, leiavad olevikus aset samasisulised olulise info teatavaks saamise kohad – võta vastu ja pane paika – saa enese loost aru. Poolteist aastat tagasi, mõned kuud peale ema surma, proovisin lahendada ühises ruumis toimuvat – ema õde, kes oli olnud minu loos osaline juba minu sünnist alates ja olnud sellel teekonnal olulisem kui ema, ütles mulle – Sinul puudub funktsioon – Sinust ei ole minule enam kasu ja sellepärast ma ei näe mõtet Sinuga suhet hoida – ühine teekond sai tema jaoks läbi kõnnitud siis, kui ta defineeris end Vana Inimese rollis olevana, kellel on tõusev vajadus reaalajas tuge saada – Soomes elav mina olin selleks liiga kaugel ja see, et ta oli tädi ja meil oli ühine minevik, enam ei lugenud - olevik oli olulisem, kui minevikku jäetud mina.
Sama aasta sees ütles minu õde minule – Sina oled teinud seda ja teist – Sina oled allapoole igasugust arvestust – Sinus puudub väärtus ja see annab põhjuse Sinuga koos olemist mitte valida. Selle peale, kui soovisin, et ta arvestaks minu poolse infoga, kostis ta – Sina oled minu jaoks ei keegi – Sinul ei ole õigust minule nõudmisi esitada - Sina oled kohustus - mina ei vali Sind, sest minul ei ole olemas mitte ühtegi põhjust, miks Sinuga koos olla.
Nende inimeste kaudu jõudsid minuni ema sõnad, mida tema ise kunagi välja ei öelnud, kuid oma ajas ta näitas neis sõnades sisalduva informatsiooni välja ja andis sellest muul moel teada - mitte ainult minule, vaid ka teistele, kes samas
Olin oma vajadusest sõltuv laps, kes hoidis kinni vanemast, kes oli eksinud oma valikut tehes. Kui vanemas ei olnud jõudu ja vastutust, et ennast teatavaks teha, siis tulnuks minul endal, vältimaks osaks saavaid kogemusi ja vanemale põhjustatavaid kannatusi, ise see lahku astuv samm ära teha.
Samal moel nagu lapsena olemise ajas olin jätkanud ühes olemise poole pürgimist, sest olin uskunud, et minus on olemas väärtus ja oli olemas lootus, et seda nähakse nende poolt, kellega ühes olemist pidasin normaalseks. Tänases mõistan, et olin soovinud inimese tasandi kontakti kogeda, kuid ikka ja jälle kohati ja koheldi mind rollis olijana - tavaliselt nähti ja näidati mind, kui inimest, vähendavas ja tegelikkust ära kaotavas rollis olijana.
Need, kes jäävad kinni rollide Maailma, ei vali inimest, kui inimest - kui alguse tasandi ühendavat rolli enam ei taheta ega teostata, siis kaob põhjus ühes olla - kui ennast on samastatud mingi teise rolliga, siis valitakse endaga ühte see/ need, kes näitavad/ kinnitavad vajaminevas rollis olemist.
Inimeste Maailmas väljapääsmatuid olukordi ja valeks muutunud suhteid kogevad inimesed valivad endale rollide Maailma - seal saab juurde võtta, ära muuta ja kaotada enesega seonduvat - enesele rolle võttes ja neid jättes on elu, kui mäng - rollide vahetusega teoks tehtud muutused kaotavad vajaduse ja põhjuse selle järele, kes ei ole isiklike vajaduste järgi õige ega käsitletav.
Sel moel valides ja tegutsedes suletakse need lood, kui lavad, milles ei saavutatud õiges rollis olemist - on inimesi, kelle on raske seista ilma rollis olemata ja vajaminevale rollile tähelepanu omamata, sest sel moel tuleb nähtavale ka enese sisse ära peidetu, ka see millest on vaikitud ja ka see, mille kohta on valetatud. Rollide Maailma valib see, kes väldib iseenda, kui inimesena olemise ja elamise eest vastutuse võtmist.
Marianne
11.02.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar