Inimest seob enese minevikuga kokku mälestus sellest iseendast, mille tema ise, kellegi teise poolt edastatud informatsiooni vastu võttes ja töödeldes, olema lõi – inimene nägi ennast sel moel nagu talle, tema kohta, teada antud teabega kohtudes tema ise endale ette kujutas.
Minevikus asetleidnud stseenis oli olemas kaks teda – see tema, kellena tema ise ennast teadis ja tundis ning siis veel ka see tema, keda keegi teine enese sõnadega kirjeldas, väljendustega kohtles ja tegudega kostitas. Inimene võttis isiklikult vastu reaktsioonid, mis olid mõeldud temast profileeritud kujutisele ja selle isikliku puudutuse tõttu ta samastas ennast selle kujutisega.
Möödunusse jäänud kuju on mälestus iseendast – inimene ei taha mäletada sellist iseennast, kes seisab olukorras, kus mitte midagi ei muutu ja tema on endiselt loo negatiivne tegelane, halb inimene, valeks osutunu, süüdi mõistetu, karistatu, üksinda vastutama jäetu. Minevikus oleva kujutise olemas olemine on kahestumine – mina ei ole – mina olen - kui mina olen, siis mind ei ole.
Sellised mälestused on salvestunud hetked, millest ei ole võimalik edasi kasvada ega kõndida – kuna inimene sealses oli, siis tema samana on ja samaks tema ka jääb. Inimene ei taha olla see, kes ta ei ole – ta tahab enese mälestust, iseendast, iseendaga kokku viia, kuid ta ei saa – puudub info, mis teda muudaks enesele vastu võetavaks. Sellesse ära olnud hetke ei saa inimene infot juurde anda – hoolimata sellest, kui palju on tal sõnu ja mõtteid ja fakte ja järeldusi juurde lisada – tema möödunu ei muutu.
Enesenäoliste profileeritud kujude loomine sai alguse juba inimese lapsepõlves – ikka ja jälle tuli seal ette hetki, mil keegi teine teadis täpselt, milline laps oli ja, miks laps tegi ja, kuidas lapsega oli ning see teine sai sel moel põhjuse last nimetada ning valusalt ja karistavalt kohelda. Tuli ka ette, et mõnda kuju kasutati korduvalt või siis oli olemas üks-kaks, mis jäidki kasutusele.
Need olid traumaatilised kogemused, sest neid oli halb kogeda ning arutelud, toimunu ja tegija ja kannataja kohta, lõppesid selles kohas, kus teine oli oma info teatavaks teinud ning lapse osaks said ja jäid tagajärjed. Aeg-ajalt pidi veel vabandust paluma ja üle kinnitama, et enam ei tee ega ole – see oli väga vastuoluline koht – laps ei olnud ju see, kellena teda näidati ja kirjeldati ja koheldi – kuid laps pidi võtma vastutuse selle enese eest, kes ta ei olnud ja nende tegude eest, mida ta ei olnud sellisena või sel põhjusel, nagu väideti, teinud.
Inimene, kes ei mäleta enese möödunut, ei saa seda mäletada siis, kui tema on olnud seal vale – tema aju on lühisesse lastud vastuolulise informatsiooni alusel. Eneseteadlikkus kohtas manipuleerimist - vale ja moonutatud informatsiooni alusel teatavaks tehtu ja osaks saanu ei läinud kokku teadmisega iseenda ja toimuva ning teis(t)e kohta. Korduv kogemus – enese info ei loe ja see ei muuda – see nimetati valeks – aju ei suutnud lukustada enese tegelikku olemist ehk Mina – alles jäi vastuolu – Mina ei ole see, kellena mind nähakse ja näidatakse – kuid Mina olen see, millisena olevana mind koheldakse.
Elavad mälestused on kohad, mille sisse on inimene ennast, teadlikult ja alateadlikult, ootele jätnud. Tema ise on jäänud ootele ja möödunusse tagasi pöördumist soovima, et just seal näha ja kogeda iseendaga aset leidvat/ leidnud muutust – Mina ei ole enam seesama, kes ma olin siis, kellegi teise silmade läbi vaadatuna ja, kellegi teise sõnade poolt kirjeldatuna ja, kellelegi teisele õigust andvalt mind vääralt ja vähendavalt kohelda.
Ennast muuta sooviv inimene ootab enesele võimalust, et anda loo aset leidmise hetkel sinna - olulist, lugu ja teda ennast teiseks muutvat, infot lisaks – inimene usub, et info juurde andmine ja selle täpsustamine annaksid võimaluse olnut, olevat ja teda ennast muuta. Inimene, kes vajab möödunus muutust, vajab enese poolt tagantjärgi teele saadetule vastu öeldavat infot, mille alusel jõuda eneses selgusele – Mina ei olnud kunagi/ tervenisti/ täpselt see Mina, kes ma seal olin.
Traumaatilised mälestused on kohad, kus olemas oleva info töötlus jäi puudulikuks ja seeläbi tuli tulemus vale – lapse infoga ei arvestatud ja kõik ei olnud temale kättesaadav ja kõik ei olnud tõsi ja kui tegemist oli oma ema/ isa/ mõne muu lähedasega, siis võis lapse aju lukustuda – ta ei suutnud toimuvat tõeks tunnistada. Sellise minevikuga inimene mõistab, et temal tuleb teha enese, kui olulise ja olemas oleva informatsiooni koguja, edastaja ja töötleja taaskäivitamine – uue teadlikkusega enese teekonnale lähenedes peab aset leidma info uuel moel üle vaatamine ja selle alusel uue otsuse tegemine.
Möödunut muuta ei saa ja sageli ei ole sealses osalenu, see keegi teine, ka nõus möödunusse tagasi vaatama või püsib too endiselt samal lainel – manipuleerib infoga. Enese muutmiseks ei vaja inimene kedagi teist - inimese täis kasvamist märgib mõistmine – kõigis neis kohtades, kuhu mina jäin kinni – oli olnud tegemist kindla eesmärgi järgi kokku monteeritud minu näoliste kujudega – mina ise olin andnud ainest ja teine oli seda enesele vajalikul moel kasutanud. Teine oli see, kes sellist kuju vajas ja kui ta vajab edasi, siis hoiab ta seda kujutist endiselt alles ning kogub selle kohta kinnitavat materjali ja tuletab selle kuju olemas olemise meelde siis, kui kohtume.
Oluline mõistmine – minul ei tule saavutada matchi – see mina, kes ja milline ma olin ja olen, ei mahu kunagi ära selle kuju sisse, mille keegi teine oli valinud endale luua. Inimene läheb poodi ja ostab erinevaid vahendeid, mis täidavad mingit kindlat funktsiooni ja annavad seeläbi võimaluse midagi kindlat, mida ise ei saa endale anda, kogeda – soojenduskotid, massaaži vahendid, kodumasinad, telefonid jne. Üks või mõni valik enam võimalusi, kuid see ei ole kunagi tervik – midagi jääb alati välja – lisaks on väja käsi, elektrit, puhastamist, programme, patareisid, teadmisi jne ning, mis peamine - keegi oli selle vahendi autor ja keegi teoks tegija.
Möödunus aset leidnud lood jäid eredalt meelde läbi isiklike puudutuste - vahetu kogemuse ja vahetult osaks saanu – enesele osaks saanu tagajärjel püsis inimeses ärevus – temas oli hirm ja oli häbi osutuda valeks eneseks. Häbi ja hirm olla iseendana tähendab tegelikult teadmatust – mina ise ei tea, milline mina võin ja saan olla – mina saan sellest alles kellegi teise käest teada – teine vaatab ja teine kogeb ning siis tema näitab mulle mind. Hirm ja häbi pidurdavad enesena olemise kogemist - need tunded annavad edasi info - ära näita ennast, varja, kaota, muuda, kontrolli.
Enese kaugemasse möödunusse, kuid ehk ka alles eilsesse päeva jäänud kujutised, endast, takistavad inimest rahulikult ja vabalt elamast – Mina ju tean, et selline ja teistsugune ja veel mingisugune Mina on kusagil olemas ja vajadusel/ võimalusel seda näidatakse teistele ning ka mulle endale. Tõde – see minu näoline kujutis ei ole Mina ega ole seda ka kunagi olnud. Mina ise olin selle samastanud enesega ja näinud iseendana.
Senikaua, kuni mina ise veel ei teadnud, kuidas ennast muuta ja kes ma tegelikult olen – siis seni olin teinud kellegi teise olulisemaks iseendast – olin teinud seda sellepärast, et tollel teisel oli ligipääs sellele iseendale, kes kasutas sõnu, väljendusi ja tegusid, et mind minule kirjeldada – uskusin, et sellel teisel on olemas loo ja ka minu muutmist võimaldavad „nupud” – uskusin, et ainult tema saab muutunud minu nähtavaks teha.
Tõde - kui teine inimene esitleb, kusagil ja kellelegi, seda minunäolist kuju, siis ta tahab tõestada ehk sel moel ette näidata - kes on tema ja kes olen mina. Kui tema tahaks muuta seda kuju tegelikkusega vastavaks, siis ta küsiks minu käest infot juurde ja võtaks seda tõsiselt ja muudaks kujutise tõele lähedaseks – ta saaks selle võimaluse siis, kui ta kohtuks minuga ja annaks minule endale võimaluse iseenda kohta rääkida ja iseendana olla. Kui ta seda ei tee, siis talle ei ole minu teadmisi ega minuga kohtumist vaja ja see ongi tõestus, et see seal – tema poolt esitletuna - ei ole mina.
Tõde – teine inimene oli vajanud seda minunäolist kujutist, et näidata seda teistele ja ka minule ning näha ja kogeda ise ennast mingis kindlas rollis olevana. Kujutise alles hoidmine ja kasutamine on tähendanud muutumatust - on olemas lugu ja on olemas roll, mille teine tahtis kindlal kujul alles hoida. Infoga manipuleerimine selleks, et mina näeksin ennast ette antud rollis olijana, on olnud suurim vale, mida uskusin - see näitas, et minust endast ei sõltu ja mina ise ei kasva - selle tõe alusel muutusin mina alles siis, kui teine mind muutis ja selleks loa andis - minule pööratud teistsugune tähelepanu muutis mind ja minuga seonduvat.
Teadlikkus – mina kutsun enese energia tagasi kõikidest nendest aegadest ja kõikidest nendest lugudest, milles mina ise olin samastanud ennast kellegi teise infoga kohtumise alusel loodud kujutisega. See seal ei ole mina ega ole seda ka kunagi olnud – samalaadne toode ei ole kunagi algus – keegi oli kopeerinud minu välimust, mõtet, võimalust, maitset, tegu, olemist, sõna - kuid järgi tehtu ei ole kunagi originaal.
See inimene, kes valib mind näha valena – näeb mind tema enese poolt loodud kujutisena. See inimene, kes valib kasvada ühes – möödunust välja ja edasi – see inimene edastab enda kohta käiva tõese info, see inimene küsib minult ja võtab vastu info sellisena nagu see on – tema ei jäta seda kõrvale ega moonuta seda enese eesmärkidele vastavaks - ta teab, et vajaminevad muutused sünnivad ja tasakaal püsib siis, kui info on aus ja avalik.
Enam ma ei oota tagasipöördumise võimalust – enam ma ei seisa, enese kujutlustes, sama koha peal ega edasta infot, mis peaks lugu muutma – enam ma ei pühendada oma tähelepanu möödunule selleks, et seda teiseks muuta. Ma ei tee seda sellepärast, et mina ei karda olevikus ja ka enese minevikus iseendana seista – teen seda julgelt ja avatult - seisan sirge selja ja püsti tõstetud peaga – vaatan silma sellele, kes mulle otsa vaatab – mina ei ole häbi ega vale.
Visualiseerin endale möödunust ära minemine – teen teoks möödunust välja astumise - ma ei karda ennast ega enese möödunut, sest mina tean, et möödunu lugudes ei kohatud mind – seal ja siis mind koheldi, kellegi teise eesmärgi nimel ja päraselt. Mina tean, et ma ei ole jäänud ega jää samaks – mina kasvan edasi - mina tean, et oluline on kõike tasakaalustav informatsioon – kui ma ka tegin ja olin, siis ma võtan enese osa eest vastutuse – kui ma ka tegin ja olin, siis ma õppisin enese kogemusest ja ma ei vali enam seda, mida olen mõistnud - kui ma ka veel ei tea, siis ma kõnnin edasi ja otsin vastuseid - teada saades ning seda teadmist vastu võttes - mina muudan ja mina muutun.
Marianne
13.02.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar