Peamine põhjus, miks inimene valib vale ja valetamise, peitub temas endas – tema osaks on saanud traumaatiline muutus – oli enne ja sai olema pärast, sest temaga seonduv muutus siis, kui tähelepanu välises muutus ja teda nimetati olema ning sel moel kaotati see tema, kes senini olemas oli olnud. Muutusele järgnev tulenes nimetamisega kaasnevast ja seda ei olnud hea kogeda – see ületas inimese isiklikud ja senise põhirolli piirid.
Inimene vajab, enese jaoks, valet siis, kui ta ei ole enese elu muutnud rollinimest vabaneda saanud – endiselt on olemas info, mis annab aluse sellele nimele, kui olemisele. Peamine, mis tõestab inimesele tema, kui rolli, olemas olemist on inimese isiklikud mälestused ja enese ja ehk ka ümbritsevate poolt toimunule antavad selgitused.
Inimene vajab valet senikaua, kuni ta ei ole võtnud vastu enesega seonduvat tõde ega näe enese tegelikku osa loos - seni tallub ta rajal, millega väldib isiklikku tundetakistust – vältimaks seda valet, kellena teda näidati ja koheldi, andis ta endale teise rolli kohas, kust puudus väljapääs. Teine roll oli toimunu selgitus iseendale ja enese õigustus Maailmale.
Inimesele osaks saanud muutus oli kellegi poolt väljamõeldud stsenaariumi alusel teoks tehtu/ kellegi teise jaoks muutuse teostamiseks vajalik – inimene, vaba ja isemäärava isiksusena, kaotati ning selle asemel anti talle kanda roll, mille olemas olemiseks piisas konkreetse tähelepanu temale suunamisest ja inimes(t)est, kel oli jõudu ja võimu temast üle olla ning, kes vaatas(id) teda plaani päraselt.
Sellise kogemuse osaliseks saanud inimene ühendas kaks tõde – enese olemist ise muuta ei saa – seda muudab kellegi teise tähelepanu ja seega ei allu enesega seonduv enese kontrollile – see teine, kes vaatab, ise ütleb, millisena ta inimest näeb ja see teine näeb ka seda, mida tegelikkuses olemas ei ole või muudab seda, mis ja kuidas on, enese vajadustest ja eesmärkidest lähtuvalt – see teine võib ja saab ka valetada.
Teine tõde - valeks osutuva iseendana olemine on häbi ja vale ning see toob kaasa ebaõiglased ja valusad tagajärjed. Inimese olemas olemine ja temaga seonduv andsid, kellelegi teisele, võimaluse tõlgendada teda ja temaga seonduvat ning anda talle selle tõlgenduse alusel nimetus ning käituda temaga sellest nimest lähtuvalt. Traumaatiline muutus tähendab, et see, mis enne oli normaalne, sellest sai ebanormaalne või kättesaamatu ja keelatu.
See inimene, keda on muutnud teise inimese tähelepanu, vajab endale kontrollitud ja õiget tähelepanu – ta teab, et tegelikku iseennast ei tohi ta, tagajärgede hirmus, nähtavaks teha ja seega on tal olemas roll või rollid, mis peavad tagama talle vajamineva – nendes on ta õige ja siis ei ole kellelgi teisel õigust/ põhjust teda ja temaga seonduvat muuta ja valeks nimetada.
Selle rolli/ nende rollide olemas olemiseks on tal olemas vajalik vaatenurk ning tõendid enesega seotud lugudest ja ka kellegi teise loost ning tal on olemas inimene/ inimesed, kes teda vajalikul moel vaatavad. Kui ühele rollile vajaminevat tähelepanu ei leidu, siis esitleb ta ennast järgmises rollis olevana. Kui vaja, siis kasutab ta manipulatsiooni, et panna enesest sõltuv/ vähem ennast vajamineval moel vaatama.
Tema relv, võimalus ja vahend on tähelepanu õigel moel suunamine ja ära kasutamine. Tema tugevus on tema nõrkus – kui tähelepanu muudab suunda ega kinnita teda enam rolli või näitab teda teises rollis olevana, siis kukub tema Maailm kokku – tal ei ole enam ennast olemas – tal ei ole õiget teda – ta on nähtaval iseendana ja sel hetkel on kõik võimalik.
Selles kohas teeb ta kõik endast oleneva, et enesele selline roll tagada, mis teeb ta õigeks – ta valib rolli, milles saab vajamineva tähelepanu osaliseks – lugu taandub tema enese algusesse – ta panustab oma põhirollile – ta püüdleb Ohvri rolli poole - vajadusel väljendab ta end agressiivse süüdistajana või esitleb end, kellegi teise päästajana – ta päästab seda, keda suudab näidata, teda tähelepanuga muutva inimese, ohvrina – sel moel samastab ta ennast teise käest päästetava, kui Ohvriga.
Rollide mängu pendlitele kiikuma jäädes jätab inimene varju iseenda – ta ei tee ennast inimesena avalikuks ega nähtavaks – tal ei ole õigeid piire ega selget sisu – omal moel ei ole teda kusagil, kuid samas on ta kõikjal. Nähtamatus ja piirideta olemine annavad talle võimaluse olla alati õige – tema ise valib mängu ja paneb paika reeglid, sest ilma temata ei ole teist olemas – ei ole olemas temast sõltuvat tollele vajaminevas rollis.
Teda ei saa süüdistada ega valeks nimetada ning teised rikuvad, ikka ja jälle, tema piire, mis annab talle õiguse ja põhjuse olla vajaminevas rollis. Olenevalt olukorrast ja ohu suurusest ja pretensioonide ilmnemisest toob ta lagedale faktid enesega seonduvast – seal ja siis temaga ei arvestatud, seal ja siis tehti talle ülekohut, seal ja siis kasutati teda ära jne, jne, jne.
Rolle vahetav inimene on, kui kameelion ja libe seep – tema paigale püüdmine ja iseendana kohal hoidmine on väga raske ja keeruline ülesanne – ainult tõeliselt tugevad ja vaimselt terved ning tasakaalukad inimesed tulevad sellega toime, sest kui tema on „ohus”, siis ei vali ta vahendeid ega vaata sugulusastet – ta kasutab manipulatsiooni ja vägivalda – ta saadab valesid välja nii nagu saeveskist tuleb laudu, ta kasutab valesid nii nagu need oleksid tõde, ta pöörab lood peapeale ja söödab üles tõstetud teema(d) pallina tagasi – mitte kusagil ja mitte milleski ei ole põhjus temas - temas ei ole viga, temal ei ole teema, temale tehakse ülekohut.
Rolle vahetav inimene muudab enese tegelikkust ja vajadusel ta ohverdab enesele kasutu – piltlikult öeldes nülib naha ja vajadusel poob ka üles - ta hülgab, ta jätab enesega seonduvast välja ja enesele kuuluvast/ võimalikuna olevast ilma selle, kes teda valesti vaatab - ta häbistab ja karistab, et näidata teisele kätte tollele jäetud roll.
Ta proovib õhku lasta seotused, et teda valesti vaatav ja näitav jääks üksinda – ta omastab perekonna, suguvõsa, sõpruskonna eesmärgiga, et kõik vaataksid seda ühte, kes on välja jäetud, rolli vajavat inimest temale kuuluvasse rolli kinnitavalt – selleks saab sellest teisest tavaliselt kõikide Vaenlane ja kõikide ees Süüdi olev - sel moel samastab Ohver ka kõik teised Ohvri rollis olijatega - kõik see on tema ja teda ei saa ära kaotada ega teiseks muuta.
Ta suudab oma tööd teha nii veenvalt ja sõltuvustele vajutades, et ta õnnestub – teised nõustuvad temaga, sest nad näevad, mis juhtub sellega, kes vaidleb vastu ja keeldub allumast. Temaga nõustuvad need, kes on samasugused – ka nemad on ennast rolliga samastanud ja peidavad ennast rollide taha – ka nemad on kogenud traumaatilist muutust ja enese, kui inimese, kaotust. Neid kõiki ühendab üks omadus – nad ei kannata välja tõde – nad ei suuda vastu võtta tõde enese, kui inimese kohta.
Nad ei ole õppinud tõde vastu võtma, sest nad ei mõista vahet teha tegelikkusel ja rolli suruval süüdistamisel. Nad kardavad valeks nimetamist – vale tähelepanu toob kaasa valed tagajärjed ja seega nimetavad nad ebameeldiva ja ennast, kui rolli, ära muutva tähelepanu valeks ning see annab õiguse vastu astuda ja neile edastatud infot eirata.
Nad ei näe ennast inimesena, sest nad on ennast rolli(de)ga samastanud ja elavad sellega seonduvas Maailmas ja loovad ennast sellisena olema. Nad ei ole õppinud enese sammude eest vastutust võtma – nad ei arvesta teiste isiklike piiridega ja nad ei suuda kohata Ei-d.
Nad on Lapsed, kes on võtnud, neid hüljanud Maailmas, võimu enda kätte ja teostavad enesekaitset – nad ei luba ennast piiridesse suruda – see tähendab, et nad keelduvad ennast iseenda tegelikkesse piiridesse taandamast ja nendes nähtavaks tegemast – nad ei suuda/ ei vali olla inimestena kohas, kus nad võivad ja saavad osutuda valeks – seda isegi siis, kui tegelikkuses seisavad nad enese sammude tagajärgedega vastamisi ja neile edastatakse info, konkreetse teo kohta, sõnumiga – neil tuleb muuta enese käitumist ja väljendumist selleks, et nendega oleks hea koos edasi olla – nendega koos peab olema võimalik vaba inimesena kasvada, neil tuleb arvestada teisega enese kõrval ja sellega, kes sama – neil tuleb olla kohal inimesena ja sugulusastet märkivast rollist lähtuvalt - seda ka üheaegselt.
***
Sinul, kellel oli sel moel rollidena esinev ja rolle valiv ema/ isa/ muu täiskasvanu lapseks olemise ajas kõrval ja samas, ei olnud lootustki suuta vältida enesele osaks saanut. Sina olid normaalne - Sinule osaks saanu ebanormaalne. See parim, mis oli seal ja siis võimalik, ei olnud Sinu jaoks parim. Sina ei olnud vale - Sinuga käituti valesti - Sind näidati valena.
Siis, kui rollide ja tegelikkuse vahelduse juures proovisid mõistuse juurde jääda, valetati Sulle - tegu ja sõna ja olemine möödunus ei määra Sind ega anna õigust vägivallale ja vähendamisele - roll püsib paigal ja raamide sees - inimene kasvab edasi ja tema teekond on näha tema valikutes ja mõistmistes.
On loomulik, et sellisest seltskonnast ja keskkonnast kasvatakse välja - jäädes nõustuksid Sa ise ennast vähendama ja piirama. On loomulik, et enese möödunust välja kasvamise protsess on valulik ja segane - see on enesest lahti laskmine ja uuena sündimine sel moel, et möödunu saab uued mõõtmed - olevikus teed Sa sisse selle vahe, mis möödunus jäi tegemata selle inimesega, kes valib olevas samal moel nagu möödunus.
Sellel teekonnal Sa ei kao ära - Sina olid, Sina oled ja Sina saad olema - Sina näed enese teekonda - see, mida Sa siis ja seal ei mõistnud või ei osanud, see tuleb nüüd Sul välja - see, mis veel ei õnnestu, selle poole oled Sa teel.
Oluline on näha ennast, enese ja enesega seonduva eest vastutava, inimesena ja sama oluline on oskus eristada seda tõde, millest Sulle teada antakse - kas see on manipuleeriv ja rolli valima/ vastu võtma suruv või see on öeldud selleks, et Sina kasvaksid iseendana, kasvava inimese kõrval kõndides.
Manipuleeriva "tõe" kohtamisel saad Sa võimaluse harjutada isiklike piiride paika panemist ja nendest teada andmist ning Ei ütlemist. Ausa tõe saad tänuga vastu võtta, sest see on mõeldud ühise hoidmiseks ja ühes kasvamiseks - sellel teel Sa ei ole üksinda.
Rolle valiva inimese kõrval jäädakse üksinda ja kogetakse hülgamist ning vähendamist - seal ollakse alati konkurent, sest teatud hetkedel on õigeid rolle ainult üks ja siis käib nende nimel lahing, milles halastust ei ole. Selles kohas jääb emale/ isale ette laps või õele õde.
Mõnikord muudab olulise rolli endale hoidmine ja selle nimel tegutsemine oleva alatiseks - selle läbi saavad kannatada kõik need, kes samas - kes jäävad kohale need kohtavad vähendamist ja rollidesse nimetamist - kes läheb ära, sellele ei jää kohta, kuhu iseendana tagasi minna - ainult enda kanda jäetud rollis olevana ja teist/ teisi õigel - rolli kinnitaval moel vaadates saaks ta enese sünniga kaasnevatele lähedaste lähedal olla.
SINA EI VASTUTA KELLEGI TEISE SÕLTUVUSE, TUNNETE JA VALEDE EEST - MANIPULEERIV MINEVIK TÄHENDAB, ET SINUL OLI KANDA ROHKEM, KUI SINULE KUULUS - TEE ENESELE SELGEKS ENESE OSA LOOST - TÄNASE AJA TEADLIKKUSEGA VAATA ENDALE TOLLE AJA MÕÕDUPUU JA TEADMISTE/ OSKUSTE JÄRGI NING VÕTA SELLE ISENDA EEST VASTUTUS. KELLEGI TEISE POOLT LOODU EI OLE SINU VASTUTUS EGA TÖÖ. SINULE ANTUD ROLL EI OLE SINA!
Marianne
06.02.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar