Ennast, kui isiksust, vähendavat käsitlemist kohanud ja traumaatilise kogemuse üleelanud inimesed on need, kes sageli ei oska, ei taha, ei suuda ennast teise inimesega samastada – Mina ei ole selline! See lause lööb laualt kõik need teise inimese osad ja küljed, mis on samasugused või millest leiaks sarnaseid jooni. Tõuseb tunnete plejaad – on ebamugav – on ebamugav sellises situatsioonis olla ning ilmnevad vastikus ja viha selle vastu, kes on vale, kuid ometi on sellisena olemas ega häbene üldse või ei näe ennast valena.
Vaadates, röhitsevat, matsutavat ja vett alla kulistavat inimest, reageerib see, kes sellist olemist vastustab negatiivselt – ta tahab kustutada nägemuse ja seda, et teine lõpetaks oma tegevuse või kaoks silmade alt. Vastustav inimene proovib ennast vaigistada ja rahustada, kuid ometi on ta nagu hüpnotiseeritud – ta kuuleb ja näeb teravdatult – justkui ei olekski maailma sees midagi muud olemas – ta on kinnitunud situatsioonile – ta näeb, kuidas teine sööb ja ta kuuleb hääli – need täidavad teda.
Inimene annab enesele info - See ei ole mina – mina ei tee sel moel! Samas on ta jahmunud ja on ärevil, sest inimene ei mõista enesega toimuva tegelikku põhjust – ta saab aru, et midagi on selles pildis valesti, kuid ta ei leia seda valesti asetatud puzzletükki üles.
Ärevus on foon, mis varjab vaikust ja tühjust - inimese aju on kustutanud ära selle ühenduse, milles ta sellise järelduseni – häälekalt sööv inimene on vale – jõudis. Tegelikkuses on ta loonud enese tundetakistusest mööda mineva tee ja „ära kaotanud” tundetakistuse sisu – tal puudub selge informatsioon selle kohta, miks tema selle järelduse tegi ja miks ta teise tee endale valis. Sellepärast ta ei mõistagi, et äraspidisel moel suhtub ta röhitsevasse inimesesse samal moel nagu temasse endasse suhtuti – nüüd näeb tema teist inimest, samadel alustel, valena.
Toimuvast häiritud inimene proovib otsida ja anda endale lahenduse – ta justkui ei tohiks reageerida ega teist häirida – seega proovib ta hoiduda konfliktist ja eneses toimuva nähtavaks tegemisest – kuid, kuna ta vastustab toimuvat ja enese seest ta vastust ei leia ning nähtav põhjus asub väljaspool teda, siis ta ei püsi rahus, vaid näitab välja oma suhtumise.
Ta alustab sellest, mis varjab teda kõige rohkem ja kui teine ei saa ikkagi aru või ei lase ennast häirida, siis ta teeb ennast järjest rohkem nähtavaks – ta ei räägi otse ega selgelt, vaid edastab oma sõnumit justkui tummfilmis mängides või piltsõnastikku kasutades - kehakeel, pilgud, häälitsused, halvustavate/ keelavate sõnade silbid. Ta plingib kui majaks - sellisena olemine on vale – endale kehalise väljendusvabaduse lubamine ja valimine on vale – lõpeta ära.
Ka sellisena saab olla – saab matsutada – saab luristada – selline olemine ei ole maailma lõpp ja sel moel sööv ja joov inimene ei ole vale - lauakobed võivad jätta soovida. Selleks, et mõista ennast, tuleb inimesel vaadata enese loo sellesse kohta, kus tema selle järelduse tegi – miks ta seda tegi. Selles kohas tuleb välja huvitav fakt – see ei ole tema järeldus - tegelikkuses edastab ja järgib inimene seda järeldust, mille tema üle võttis.
Inimene ei mõista ega suuda end röhitseva inimesega samastada ja sellepärast see olukord teda ka häirib – tegelikkuses ta ei taha olla samasugune – ta ei suuda ega oska teist, sel moel väljenduvana, normaalsena näha. Teine on olemas ja sööb nii nagu ta valib seda teha – maailm ei kuku kokku, kuid inimene peab suutma teisele oma sõnumi edastada – Kuid kellena ja miks ometi ja miks mitte endale?
Sellise segaduse taga peitub mälestus - inimene mäletab sarnast situatsiooni, mis tema endaga aset leidis – ta mäletab ilma hääleta ja värvideta aset leidnut – ta mäletab halvustavat ja põlastavat pilku kui tema sõi ja ema tema kõrval seisis. Ta püüdis süüa hääletult ja väga korralikult, kuid ema ei muutnud oma pilku ära ega läinud minema – ta jäi ja vaatas pealt ning näitas enese suhtumise välja.
Inimeses aset leidva segaduse taga on põhjus, et tegelikkuses ei leidnud ka tema ise, enese möödunus, rahule jätmist ja mõistmist – tema osaks said erinevad reaktsioonid, väljendused ja nimetamised, mille eesmärgiks oli panna teda ennast häbenema – vaigistama ja varjama. See ei olnud kasvamise teekond, vaid see oli käsitlemine – Vaata nüüd ennast - vaata, milline Sina oled – sellisena oled Sa vastik!!!!
Sellises kasvatusmeetodis jäi vajaka tõesest vanema poolt edastamata jäänud informatsioonist – mind ärritab hääl, mind segab vaatepilt – minus on teema, mida mina ei suuda ületada – kas Sa palun arvestaksid minuga. Sel moel süües/ juues saab tekkida hääl, mis võib olla mõne teise jaoks häiriv – kõik ei talu hääli ühtemoodi – mõni ei suuda keskenduda või enese rahus püsida või see teeb omal moel haiget, sest häälel on vale sagedus.
Kui inimene annab ausat infot ja näitab laiemat pilti ja toob välja tagajärje olema saamise põhjuse ning seletab rahulikult ja proovib koos erinevaid viise ning kasutab nalju ja on toetav – siis ta kõnnib teisega koos – toimub mõistmise teadlik vastu võtmine. Meelde jääb informatsioon, et kehalised väljendused ja hääled ei ole häbi - lihtsalt tuleb mõista ühes olemist ja vaadata, kuidas ja kus ning mida endale lubatakse - kõik ei ole kõikjale sobiv, kuid üksinda olles või sobivas seltskonnas on okey.
Kellel selline seoste loomise arusaam on ära jäänud, see ei näe teekonda, mille kõndides on olemas muutumise võimalus. Järelduse üle võtnuna - olles vale ja häbiks nimetatu - inimene peab, sest tema ei tohi ja tema ei saa – tema peab tõestama, et tema ei ole selline nagu on see keegi teine, kellel sellist, järelduse alusel tehtud, tõekspidamist kaasas ei ole. Inimene ei saa lubada endale sellisena olemist – ta ei tohi samana olla – ei tohi olla võimalust, et teda samastatakse kellegagi, kes ei järgi sama järeldust.
Tegelikkuses võib ju täiesti vabalt olla nii, et teda ennast matsutamine tegelikult ei segagi – inimene ise ei tea seda, sest tegemist ei ole tema isikliku reaktsiooni ja järeldusega – tema oli end samastanud teda nimetanud inimese reaktsiooniga, et mitte olla see, kelle osaks hääletult haavavad reaktsioonid saavad.
Ega enne sellist käsitlemist inimene ei teadnud, et iseendana süües võib sellise tõlgenduse enesest teada saada. Võib olla, et mujal teda sel moel ei koheldud ja söömisest/ joomisest teemat ei tehtud. Saab olla, et vanem oligi ainus, kes söömisele ja joomisele sel moel tähelepanu juhtis ning ta läks sellega üle võlli ning vaigistas sel moel enese mälestust – kusagil oli keegi, kes sel moel tegi ja vanem ei pääsenud olukorrast välja ega saanud seda ka ära muuta – nüüd oli tal olemas keegi, keda kontrollida ja kuulekaks õpetada.
Vanem tegi seda läbi võrdluse – Sina oled selline nagu ... või ... - laps ei olnud seda inimest või sel moel söövat inimest näinud – tal puudus võrdlus ja seega ta ei saanud ise ära otsustada, kas vanem rääkis tõtt või liialdas või valetas või mida ta tegelikult mõtles – kuid kohates halvustavat ja vähendavat väljendust – võttis laps järelduse üle – tema on selline – kui ta hiljem nägi matsutavalt söövat ja kulinal joovat inimest, siis ta nägi ennast läbi oma ema silmade.
Marianne
16.02.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar