Inimene suhestub ümbritseva ja iseendaga ning tõlgib ise ennast ja ümbritsevat läbi erinevate tajude. Igas oma olevas hetkes kogub inimene endale erinevat informatsiooni, mille ta salvestab enese meeltega ja, mille ta liigitab oluliseks, vähem tähtsaks ja ebaoluliseks. Jagamine leiab aset isiklike kogemuste, mõistmiste ja vajaduste alusel. Otsuse tegemine on üsnagi automaatne tegevus, kuid vahe seisneb selles, kuhu salvestus asetatakse – kas see läheb suletuna, salajasena ja varjatuna alateadvusesse või püsib avatuna ja vahetult kasutusel olevana tavateadvuses.
Igas olemas olemise hetkes on koos vana kogemuse lõpetamine, uue olemas olemine ja järgmise loomine. Kuigi tegelikkuses elab inimene olevas hetkes ja just selles on võimalik olemas olla ja vahetult kogeda, siis tegelikult suudab inimene elustada enese ja ka kellegi teise möödunu – tajud avavad talle uksi ja ta kogeb enese olevas mööda läinut – mälestus toimunust saab laiendatud ja teisendatud mõõtmed ja inimene on korraga erinevates aegades, erinevates vanustes, erinevates kehades ja erinevates lugudes – tema ühendab kõik need välja valitud olemised, kogemused ja hetked tervikuks ja teeb need reaalseks – tema on olemas ja suhtleb kõige selle informatsiooni alusel ja selle sees.
Uue ja seni veel kogematuga kohtudes puudub inimesel järeldus – kõik on võimalik. Hea ja halb ning õige ja vale on inimese poolt antud hinnangud ja teatavaks tehtud otsused – need on paika pandud järeldused. Isiklike või kellegi teise järelduste alusel valib inimene enesele sammud ja teeb teoks otsused – ta kasutab erinevaid kokku kogutud infobaase – tavaliselt ta ei vaata üle ega kontrolli nende paika pidavust – ta usub, et kui oli, siis see ka jääb. Ega tal ole ka aega, sest uut infot tuleb järjest peale.
Kui salvestus on toimunud läbi traumaatilise kogemuse, siis selles sisalduv info jääb kehtima – inimene kogub sellesse faili samasisulisi kinnitusi – kui neid ei ole täiesti samalaadsetena võtta, siis tema ise loob oma kogemusi samasugusteks või ta näitab neid sellistena olevat olnutena või ta kasutab pealtnähtuid kogemusi nii nagu need oleksid tema enda omad olnud. Luues kindlasse teemasse suunatud faili kaotab inimene enesele mittevajaliku ära – sel moel ei ole olemas seda, mida ta ei vali vaadata ja tõesti - ta nagu ei mäletagi enesega mitte kokku kajavate detailide olemas olemist.
Kuigi inimene alustab justkui nullist – enese alguse numbritest ja käib teekonna enese lõpu numbriteni, siis tegelikkuses ta ei ole 0 ega algus – tema on kõige sinnamaani olemas olnu olemas olev väljendus – tema on reaalsus – tema annab võimaluse luua reaalselt reaalseks. Käies oma teekonnal ja kogedes oma isiklikke kogemusi – need on need, mis saavad vahetult tema osaks – siis tegelikult on ta, lisaks enese võimalustele, ka mööda läinud aja andmebaasi korrastaja ja täiendaja – tema tee on kogeda, et vaadata otsa olulisele loole, kui tervikule ja teha ühisesse mällu salvestus selles oleva info alusel.
Inimene, kes vaatab endale peeglis otsa, näeb ainult ennast – ta ei näe enesesse, kui peeglisse, peidetut - ja kui ta ennast ka sel moel näeb, siis ta ei tõlgenda seda möödunu teerajana – tema peegeldused on kõik need, kes on tema seljataha jäänud – nii need, kes on tema ise olnud, kui ka need, kes on temas oleva vere liinis olemas olnud – peegel teeb talle tema seljataha jäänu(d) nähtavaks.
Kuna inimene kogeb vahetult ja võtab üsna sageli isiklikult, siis ta ei mõista ega näe vahet teha – kelle pärast temale osaks saanud kogemus olema sai või miks selle kohta selline järeldus on tehtud või kas see ka päriselt kehtib. Jäädes, enesega seonduva loo sisse kinni, jääb ta kõndima sissetallatud rada mööda.
Isiklikult võttes ta ei mõista neid kogemusi, mis on temani jõudnud läbi aja – kusagil on olnud keegi, kelle isiklik tundetakistus on loonud ühisele energiale takistuse ja jätnud endast järele järelduse, mis vähendab ühist tervikut – selle takistuse tagajärg on loonud süsteemis muutuse – inimene on valinud elada sel moel, et tema isiklikud huvid on toonud kaasa selle, et ta on mänginud olemas olevas süsteemis olevad lood ja ka inimesed enese isiklike huvide alusel ümber.
Teiseks tegemine tähendab ringi sisse tegemist – enese jaoks valest ümber minemist ja sellega uue tee kasutusel võtmist. Võttes üle eelnevate mustri kõnnivad ka järgnevad, kes kasutavad sama andmebaasi ja avavad samu uksi, samadel teedel – ka nemad teevad ringi sisse. Mida kauem on mustrit korratud ja mida valusamad on isiklikud kogemused – mida kauem lugu on kestnud, seda tugevamat äratust on vaja ja seda valusamad ning isiklikumad kogemused osaks saavad – seda raskem on inimesel näha tegelikkust – tema teeb nähtavaks olemas oleva – tema osaks saab, sest tema on olemas.
Senikaua, kuni inimene jõuab, üha uuesti, kogemust korrates samale tulemusele ja loob peale samasisulist infot, mis ei ole kooskõlas tegelikkusega, siis täpselt nii kaua ta ka samalaadseid kogemusi endale saab. Ta ei saa astuda enese loost välja, kuni ta ei ole mõistnud toimuvat – põhjus on temas ja tema olemas olemises – tema olemas olemine teeb isikliku ja vahetu kogemuse võimalikuks.
Igas suguvõsas on olnud olemas need inimesed, keda isiklik kogemus on niitnud sel moel jalust, et nad on loonud endast rolli – teinud selle sammu vastukaaluks sellele rollile ja infole, mis neile on kellegi teise poolt antud ja nende aja olevas nende kohta teada antud.
Mina inimesena – mina rollina. Ikka ja jälle nimetatakse, Inimeste Maailmas, inimesi rollidesse selleks, et oleks võimalik nendega manipuleerida ja nendele kuuluvaga toimetada ja neid, kui vahendeid, kindlatel eesmärkidel kasutada. Sel moel kaotatakse olevas, vaba ja enesemääramise õigusega, inimene – teda näidatakse ja koheldakse selles rollis olija kohta paika pandud juhendite, reeglite ja suhtumise alusel. See kõik toimub inimese ümber ja vahetult temaga – tema võtab lugu isiklikult, sest tema kogeb seda isiklikult – tema ei saa enesele osaks saavat ise ära muuta - tema ise ei saa ennast muuta.
See ongi selle inimese õppetund – tema ei muutu ega muutunud – temaga seonduvat muudeti – nüüd on tema enda teha, kuidas ta toimuvaga toime tuleb – kas ta teab ja mäletab ja hoiab endiselt alles selle iseenda, kes ta oli ja endiselt on - või ta võtab üle temast loodu ja samastab ennast sellega, kui iseendaga – tema ise näeb ja kogeb ja loob ennast nii nagu tema kohta räägitakse ja temale teda ennast näidatakse ja teda koheldakse – sel juhul tema ise kaotab ennast, sest teised ei ole seda teinud. Teised ei muuda inimest - nad muudavad inimesele osaks saavat, mille alusel inimene ise ennast muudab, kui ta sel moel valib teha.
Kuid inimene ei oleks inimene, kes kogedes välises muutusi ja tehes sellest järeldusi, ei näeks aset leidvas põhjusena kedagi teist – tema näeb täiesti tõsiselt, et teis(t)e sammud ja sõnad ja otsused, mis teda vahetult ja ka kaudselt puudutavad, muudavad temaga seonduvat – ja sellest järeldub - temale osaks saavad kogemused muudavad teda.
Muutuse põhjus on teises – see on ongi järeldus, mis takistab energia voolu – sellel kohal, kus süsteemis seisab inimene, teda ei ole – teda ei ole, sest tema ise ei ole endaga seonduvat vastu võtnud – omal kohal ei ole seismas seda inimest, kes on jäänud otsima ja vajama ja vaatama seda teist, kes vastutab temale osaks saanu, kui temas toimunu eest. Sel moel järelduse teinuna seisab, tema meeles, tema kohal see teine.
Sel moel Maailma nägeva inimese ja ka temale eelnenute järeldused osutavad ikka ja jälle sellele teisele – see teine on Süüdlane/ see teine on Vaenlane/ see teine on Vale – see teine on see keegi, kes ei ole lasknud inimesel iseendana elada – kuid ükski kogemus, ükskõik, kui valus see ka ei oleks, ei keela ega takista inimesel Inimesena edasi olemast ja elamast – valik on tema enda teha.
Inimene, kes näeb enesega seonduvas toimuvat muutust iseenda muutmise ja muutumisena, kaotab tegelikkuses rolli, millega teised olid teda või tema ise oli ennast samastanud või mida tema oli endale vajanud ja võimalikuna näinud. Senini osaks saanu ja senine tähelepanu olid teda kinnitanud rolli, millest ta traumaatiliselt kogetud muutuse läbi ilma jäi – temale anti kanda uus roll, mis määras temaga seonduva uuel ja senisest erineval moel.
Üsna tõenäoliselt ei kaotanud inimene ka oma senist rolli, vaid selles olemine ja väljendumine ja tähelepanu kogemine muutusid – laps jäi ikka lapseks, kui tema vanus seda näitas – ta jäi ikka Lapseks, kellel olid endiselt olemas senised rollipartnerid – kui neid ei olnud samas, siis ta lihtsalt ei saanud nendega vahetus kontaktis olla.
Üsna tõenäoliselt sai ta mõne, Inimeste Maailmas olemas oleva, rolli juurde ja sellega seoses tuli tal midagi teisiti teha ja kuidagi teisiti olla. Selle tulemusel tuli tal kohaneda aset leidnuga ja olema saanuga - tema poolt loodud tundetakistus tähendas, et ta keeldus enesega seotud infot vastu võtmast ja ei astunud edasi olemas oleva info alusel – tema lõi ennast rollina, et toime tulla osaks saanud muutustega.
Kellegi teise otsimine, kellegi teise vajamine jätab alles rollis olijad – seda teed kõndides tuleb leida üles see oluline ja vajalik teine ning teha ta enese loole ja vajminevale tulemusele jõudmiseks vastavaks – vaadata seda teist ja temaga seotud informatsiooni suunatult ja salvestatud järelduste alusel.
Senikaua, kuni inimene otsib ja vajab ja näeb teist, ta väldib enese teed – ta loob kogemusi, et korrata ennast ja teda muutnud lugu – ta ei ole inimene, kes elab olevas hetkes – ta on rollis olija, kes vajab ja otsib endale asendusrolli, milles olla senikaua, kuni teda muudatakse õigeks. Rollidesse kinnijäänu ootab, et temaga seonduvat muudetakse sel moel, et ta näeks ennast möödunus ja olevas samana – ta on sama tähendab, et tema osaks saab tähelepanu, mis näitab teda endisena - Lapsena, kes ta oli ja kellel oli ja kes omas.
Traumaatiline muutus toimus läbi tähelepanu muutuse – korraga vaadati inimest teistsugusel moel. Tal jäi puudu vajaminevast tähelepanust, mis aidanuks tal mõista toimuvat ja näha ennast endisena. Selles samas keskkonnas või teise keskkonda viiduna vaadati teda sealses uuel moel ja koheldi sellega kaasnevalt - seal ja selles ei olnud neid, kes oleksid näidanud ja näinud temas endist teda.
Kohanuna valet ja manipuleerimist ja vastutust mitte võtnuid, ei mõistnud inimene, et siis ja seal ta oli ning enese olevas ta on inimene ja see fakt ei muutunud - temaga seonduvat muudeti rollidest lähtuvalt. Sellest segadusest tingituna ei leia inimene ennast üles – otside ja vajades ja luues rolle – ta jätkab seda mängu, mida temaga mängiti. Tal tuleb lõpetada mängimine ja seista sellise iseendana, kelleni ta enese teel kõndides on kasvanud.
Kui inimene tahab teistsuguse tulemuseni jõuda, siis tal tuleb ise oma sammud selleni astuda – möödunu on info selle kohta, mida, miks ja kuidas inimene ise valis – temale endale oli seda vaja, kui tema ise ei olnud enese senisest õppinud – ta ei tahtnud enesele kuuluva õppetunni eest maksta siis, kui selle hind oli veel väike – ta ei tahtnud kaotada mingi olulise rolliga kaasnenud mugavust, olemist, võimalusi, vajadusi. Seega hoidis ta kinni sellest endast, kellega seonduvat ta kaotada ei tahtnud - ta tegi seda ka siis, kui seda rolli enam ei olnud või seda ei olnud võimalik kasutada.
Mõistes tähelepanu jõudu panustas ta nendele inimestele, kes said teda vaadata temale sobival moel - ta kasutas võimalusi, milles ta sai vajamineval moel esile tõusta - ta otsis ja leiutas partnereid rollidele, kes ja mis suutsid temaga seonduvat muuta. Temaga seonduvat muutev võti oli ikka ja jälle teises - seega hoidis ta kinni sellest teisest, kes oli valmis ja nõus rollide mängu kaasa mängima. See tähendas, et hoides kinni sellest rollisidemest, mida olematuks muuta ei saanud, proovis ta seda taandada vajaminevani - ära kaotatud iseendani. Hoolimata valitud rollidest ei saanud ükski rollipartner talle teda ennast tagasi anda - tema ise ei valinud ennast iseendana vaadata ega näidata. Hoolimata valitud rollidest ei suutnud ükski roll teha olematuks tema enese teekonda inimesena.
Inimeste Maailma tõde seisneb selles, et kui olemas olevat õppetundi ei ole läbitud, siis järelaitamistunnid ja lisandunud eksamid lähevad maksma järjest enam – kaasteelised lähevad vihasemaks ja valusamaks, mis tagab järjest häirivamaid kogemusi ning kui olevas ja olevast ei õpita, siis jätkatakse enesele alles jäänud ajas, kuid ka sellele järgnevas – läbimata õppetunnid ühendavad ajad – otsus, et põhjus on teises ning selle teise otsimine ja vajamine, toob teised tagasi.
Kui inimene oli juudi soost SS ohvitser, kes poodi SS-laste poolt üles, siis ei olnud põhjus selles, et tema naine teda üles andis või et aeg oli selline – vaid selles, et tema ise oli inimene, kes oli juut, kes oli abiellunud sakslannaga ja oli kasutanud SS-lasest ohvitseri rolli enese maskeerimise vahendina – tema kasutas olemas olevat, kui võimalust, sest ta ei tahtnud surra – tema tahtis ellu jääda.
Tema enda surma, temale endale osaks saanud moel, põhjus oli tema ise. Teised olid olnud temaga seotud loos osalised – need teised oli tema kaasteelised, kes tegid võimalikuks erinevad kogemused - tema ootamatu muutumise väliste mõõdikute alusel - juudid, kui rahvus, olid määratud hävitamisele/ tema kannatuste vältimise – teda ei saadetud häbistatuna koonduslaagrisse/ tema reetmise ja hülgamise - enese jaoks valest anti teada. Ta ei pääsenud pakku enese saatuse eest – see tuli tal endal vastu võtta, sest tema ise, inimesena, oli selle tulemuse poole kõndinud.
Tema enese poolt astutud sammud oli teda selle tulemuseni viinud – tema ise oli omanud informatsiooni aja, võimaluste, keskkonna, naise ja iseenda kohta ning selle alusel oli ta oma valikud teinud ja teised valimata jätnud – kedagi teist ei olnud sellel teel kõndinud.
Enese teekonda mõistnud inimene teeb ennast, enese aja sees, nähtavaks – Mina ei otsi ega vaja teisi – mina ise ja minus endas oli ja on põhjus – kõikides erinevates aegades, kõikides erinevates lugudes, kõikides erinevates vanustes ja kõikides erinevates kehades - oli minule, kui inimesele, osaks saanu minu enese sammude tagajärg ja summa.
Marianne
07.02.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar