See inimene, kes on õppinud päästma uppuvaid ja katki tehtud Maailmu, on õppinud üles leidma enesega seonduvaid ja enesega samas toimuvat tasakaalust välja viivaid vigu – ta on õppinud üles leidma ja kätte näitama põhjusi. Päästja, kes on pühendanud ennast, enesega seonduva, keskkonna ja koos olemise korda tegemisele ja ära parandamisele, ei mõista, et tegemist on inimeste valikutega – just täpselt nii tahetigi teha ja kui tulemus ennast, piisavalt, ei häiri, siis mingeid parandusi ette ei nähta ega ette ei võeta.
Nii uskumatu ja haigelt tegevalt vale, kui see teadmine ka ei tundu – need nn vead on inimeste valikud – inimene ise on oma valiku valinud ja ka teoks teinud ja selle juurde ka kindlaks jäänud. Seljataha jääb tee, mille inimene on enese valikutega tähistanud – need ei ole tema jaoks vead, mida tema sooviks üles leida ja välja tuua, et teiseks muuta – just see ongi tegelikkus ja selline ongi elu, mida elatakse.
Mis siis, et sellega kaasneb valu ja vähendamist ning tegelikkuses oleks võimalik muuta ja sellega luua enamat – inimene ei vali hoida tervena seda, mille ta tahab katki teha – inimene ei vali alles hoida seda, mis ei ole talle oluline – inimene ei vali vastutada enese tegude eest siis, kui ta peab neid õigustatuks ja ainuvõimalikuks – inimene ei vali olla õige – ehk teisega arvestav – siis, kui see teine on tema jaoks vale. Sellistel juhtudel ta ei tee vigu – tema elab oma elu – vajadusel ka üle teise.
Mina olen olnud see, kes on otsinud põhjusi ja mina olen osutanud ka vastutajale – olen teinud seda siis, kui minul oli paha ja mina soovisin endaga seonduvasse muutust või ma teadsin, et oli olemas keegi teine või midagi muud, kellel ja kus ei olnud hea ning oli olemas võimalus muutuseks. Kui ma leidsin üles põhjuse ja nägin teed, kuidas muuta, siis pöörasin/ küsisin sellele tähelepanu – sellistes lugudes ma ei olnud kunagi üksinda ja sellepärast andsin, enese mõistmistest, ka teis(t)ele teada.
Ka mina tulen enese lapsepõlvest ja sealses toimunu on minuga kaasas – minu enesekaitse takistas mind vastuvõtmast mõistmist – minule osaks saanu ei olnud viga – see oli tegelikkus – see valiti sellisena olema saama. Kogedes, enda sees ja enese pihta ühte ja teist, olin erineval moel edastanud ennast ümbritsevatele täiskasvanutele, et toimuv ja teiste poolt valitu ei olnud minule hea – muutusi nn vigades aset ei leidnud – selle asemel koheldi mind vähendavalt ja hülgavalt – ise olin süüdi, kui minule ei sobinud ja minu jaoks ei olnud hea – mina ise põhjustasin enese kannatused.
Huvitav vaatenurk eks ole. See, mis oli minu jaoks parandamist võimaldav viga, oli teisele eesmärgipärane valik – meil olid kasutusel erinevad vaatenurgad ja sellest tulenes ka erinev tõlgendus. Minu teema ei olnud teise jaoks teema – minust sai teema siis, kui mina teist rahule ja enese elust välja ei jätnud. Teise jaoks oleks ilmnenud viga siis, kui tema oleks pidanud oma valikut muutma või selle tagajärgedega tegelema – mõistma ja tunnistama oma tegelikke motiive ja isiklike piiride olemas olemist ning väga kehvast tundehügieenist tulenevate harjumuste, mustrite ja tõeks pidamiste kasutamise lõpetama.
Kunagi oli mul olemas hamster – väike ja karvane. Olin siis 12, 13, 14 vist. Ühel päeval oli hamster surnud. Mäletan, et ma nutsin lohutamatult – ma ei suutnud end pidurdada ega tasaneda. Omal moel olin ma enesele väljapääsu leidnud allikas – selles kaotuses kaotasin ma kõik selle, mille olin senisel teekonnal enese jaoks kaotanud – hamstri surm andis põhjuse ja see aitas luua kanali, milles vallandus kõikide oluliste kaotuste valu.
Tänases mõistan tolle aja ennast, kuid siis ma nutsin ja nutsin. Ema kohtles leinavat mind karmilt ja eemale hoidvalt – „Sinul ei ole põhjust nutta – ainult omade eest tuleb nutta! Hamster ei ole miski ja Sina teed ainult tsirkust siin!” Ma ei kohanud mõistmist ega saanud mulle osaks hoidmist – selle asemel leidis aset minu vähendamine ja minu leina maha tegemine ning taaskord väite esitamine, mis oli läbi ja lõhki vale ning millele ei olnud võimalik toetuda – tõde seisnes selles, et see hamster oli olnud ainus oma selles keskkonnas.
Oma on oma ja oma. Omadel tuleb kokku hoida ja omade eest seista. Te olete ema omad ja tema peaks teid kokku tooma, et koos olla. Oma jääb alles. Omast halba ei tohi rääkida. Oma ei tohi jätta. Jne. Jne. Jne.
Need sõnad mürgitasid joogivee ja keerasid nuga haavas – need sõnad rääkisid sellest, mida mina pidanuks nägema ja saavutama ajal ja kohas ja inimestega, kus seda ei olnud ja kes seda ei valinud. Need samad inimesed, kes need väited kuuldavale tõid ja nende järele suunduma või tõeks uskuma sundisid – ei olnud need, kes oleksid mõistnud ja valinud seista Oma Inimese jaoks ja kõrval – nemad tahtsid seda kogeda, kuid nende oma tähendas seda särki, mis oli nende enese ihu vastas.
Ema sõnades – Oma on oluline - kõlas tema, kui väikese lapse, täitumata jäänud vajadus – tema ise ei olnud saanud Omade toetavat ja hoidvat väge kogeda, sest tema ise oli vastupidist kogenud – Oma oli teinud läbi aja kestva valu võimalikuks. Enese sisse salvestunud valu tõttu rääkis ta sõnu, millele ei järgnenud tegusid. Alasti tegelikkuses osutasid tema sõnad sellele veale, mis näitas teise inimese valikut.
Ema vajadus leidis minus kõlapinda – ka mina vajasin omade mõistmist ja hoidmist, kuid selle asemel tegi oma haiget ega arvestanud minuga. Mõistes, et muutus on võimalik, igatsesin päriselt nende sõnade tegelikkust – seda aega ja kohta, milles ja kus järgnevad sõnadele neid kinnitavad teod ning vajasin seda, et neid ei võeta tagasi ega nimetata mind ennast sellisest ühes olemisest välja ja ilma jätmise põhjuseks.
Minu päritoluperekonnas oli kasutusel üks väga huvitav trikk – alati, kui see oli võimalik, oli keegi kusagil ära – ema ja tema laps(ed) ühes ei olnud loomulik olukord – ikka ja jälle oli keegi pildilt puudu. Meil ei olnud ühiseid traditsioone ega koos olemise valimisi – ei olnud seda, et me nüüd läheme kõik ühes ja tunneme ennast kõik koos hästi. Kui me läksime, siis olime kaasas või kaasa antud või ise ära läinud.
Üks katse parandada, tegudega, enese Maailma – leidis aset siis, kui olin vist 18 või 19. Käisin tööl ja, kuna olin kokk, siis oli mul võimalus ühte ja teist kaasa võtta – meie, lapsed, katsime jõululaua ja ootasime ema meiega ühte – tema istus akna all tugitoolis ja vaikis – tema nägu rääkis põlgusest ja vastikusest ja vihast ning ka kadedusest. See oli viimane kord, mil mina sellise võimaluse endale lapsepõlve kodus lõin.
Eelviimane kord, kus me kõik – ema ja tema kolm last - ühele pildile, erinevates kohtades seistes, ära mahtusime - oli minu esimese abielu registreerimise hetk. Saavutus ei olnud saavutus, vaid vale ja ühist vähendava energia kordamine – samas oli tädi, ema õde, kelle ema oli pikalt saatnud ja oma sõnades ning ka tegudes, kokku 40 pikka aastat, vaenas. Samas oli minu õde, kes oli kohal, kuid ei valinud olla vaba oma tunnetest ja ei suutnud tunda rõõmu minuga koos – minu üle. Mina ise valisin oma abielu algust tähistama need inimesed, kes tegelikkuses valisid lõhkuda ühist ja vastu astuda omadele – mida külvad seda ka lõikad.
Viimane kord, kus me kõik, veel allesjäänud, koos olime, oli ema matusel. Ka seal joonistusid välja piirid, mis olid välja jätmas seda oma, kes ei olnud oma ja ka seal paistsid välja tunded, mis moonutasid inimesi – ühiselt ühe oma ära saatmist kasutati eneses oleva negatiivsuse elavdamiseks ja edasi andmiseks ja välja näitamiseks – vana muster kordus taas.
Istusin teistega samas lauas ja kõndis teistega koos teel, kuid ma sain aru, et see seal ei olnud see viis, kuidas mina valin koos olla – mina olen möödunus aset leidnud rollimängudest edasi kasvanud – eneses olevale teadlikkusele toetudes mina ei vali enam anda oma energiat ja aega selleks, et seda kasutatakse minu enda ja meid kokku siduva ühise vähendamiseks.
Minu ema ei pühitsenud enda teekonda – ta ei näidanud välja uhkust ja hoidmist sellega seoses, mida tema ise oli loonud. Peale seda, kui ma 22 aastasena kodust ära läksin, ei loonud ema mitte ühtegi kohta ega situatsiooni, et olla, ühes ja samas kohas ning ühel ja samal ajal, koos oma kolme lapsega ja ka kõigi lastelastega. Ta ei kutsunud kunagi meid kõiki koos külla ega näidanud Meid - olemas olijaid, kui tervikuna olemas olemist. Kui ma temaga kohtusin või telefoni kaudu kõnelesin, siis ta ei rääkinud teistest ega oma tegemistest nendega – justkui teisi ei olekski olemas olnud.
See ei olnud viga, vaid tema valik, sest tema ise ei teinud seda ega andnud oma energiat sellesse, mida tema ei tahtnud tõeks teha – ta ei vajanud endale ega tahtnud kogeda. Ta ei vajanud tema poolt loodud perekonda – selle reaalset olemas olemist, sellest osa olemist ja sellesse panustamist – ta ei hoidnud seda, mida ei olnud tema jaoks olemas – tema ise ei olnud seda perekonda, kui tervikut, olema loonud. Ta oli koos sellega ja sel moel nagu ta soovis ja teoks tegi – tema ise valis enesele sobivad ja õiged kooslused.
Enese möödunut harutades tuli päevavalgele laps ja tema hüljatud vajadused. Enese möödunust lahti laskmise tegi raskeks sõltuvuse olemas olemine – oli olemas vajadus olla Laps, sest olin sõltuvuses sellega seonduvast tähelepanust. Minus oli vajadus ja igatsus olla see, kes võetakse siiralt naeratades ja hella ootusega vastu.
Kui ma seadsin asjad omadele kohtadele – siis sai selgeks see, et just seda vajadust ja soovi, mina, enesele lähedal olnute poolt kogeda ei saanud. Seega jäi ära see pingeist ja raskustest vabastav kohale jõudmise tunne – siin olen ja siin saan olla – minu jaoks on olemas koht – see on minu jaoks tehtud ja täidetud – olen olnud oodatud – minuga soovitakse koos olla ja seda koos olemist alles hoida.
Alguses oli raskusi enese jaoks valest inimesest, st valel kaugusel olijast lahti laskmisel ehk selle teisega õige kauguse paika panemisel – hirm ja ärevus, sest siis minul enam ei ole – teadlikult vaadates on see mõistmine – siis minul ei ole enam võimalust, sest mina ise lasen sellest võimalusest lahti – tegelikkuse teadvustamine – võimalused olid olemas olnud, kuid neid ei kasutatud selleks, et anda minule teada see info, mida vajasin ja igatsesin – minule vajamineva asemel oli saadaval selle vastaspool – ükskõiksus, konkurents, teesklus, viha, kadedus, vastumeelsus, tühjus, väsimus, valed, vägivald.
Vajadus, minu sisse, sündis, kuna oli olemas teadmine, et ka teisiti on võimalik – oli olemas enese peal ära kogetu - positiivsed ja heatahtlikud ja toetavad ja soojusega täidetud vastuvõtmised ning koos olemised - need olid olnud üllatavad ja harvad ja need ei kuulunud argipäeva, sest need olid aset leidnud mujal – mina ise nendeni ei ulatunud. Kuid need kogemused olid äratanud emotsionaalse külmusega koheldud lapse ja hoidnud teda tähelepanu soojuses – sellest ka vajaduse olemas olemine – soov korrata head.
Alateadlik pürgimine, enese vajaduse täidetuse poole, tähendas alateadlikku möödunu alles hoidmise soovi – see tõi kaasa sõltuvuse mööda läinud aja viguritest – see tõi kaasa mängud rollidega ja enese vähendamise – kuid olevik ei tähenda möödunut ega too seda tagasi ega hoia alles võimalust vajaminevat kogeda.
Olemas olevate inimeste sõnad - kuigi nad ei seisnud nendega ühes - ja enese vajadus, mis sõnades OMA kaasa kajas, andsid lootust, et täitumatu vajadus saab täidetud nende viguritega, mis siis ja seal olemas olid – ennast pettev illusioon, et sellega, mis ja kuidas ja kes enesega ühes olemas oli, saab mängida seda mängu, milles on olemas kõigiga põhjani välja minev ühte hoidmine ja osaks saab ühes olemisest kasvav soojus.
See, et seda siis ja seal ei olnud, ei olnud viga, mida sooviti parandada, vaid see oli valik – see inimene, kes valib tegeliku oma välja jätta ja enesega ühest ära saata – see inimene, kes valib Omale haiget teha ja ütleb, et see on talle paras - see inimene, kes valib valu naeruvääristada - see inimene, kes valib ausa ja tõese info ajupesuks nimetada ja selle kuuldavale toonu vaimselt haigeks näidata – ei vali selle omaga ühes olemist.
Minu täis kasvamist, lapsepõlvest välja, aitas teoks teha enesele valetamise lõpetamine ja teiste inimeste valedel ja tõdedel vahet tegema hakkamine ning selle aitas ära vormistada olulise teadmise vastu võtmine – minu ema ei teinud vigu – tema oli inimene, kes tegi valiku enese jaoks ja järgi – minu ema oleks saanud mind säästa ja päästa, kuid tema, inimesena, ei valinud seda teha – tema ei valinud ära muuta mitte ühtegi valikut, mis ta minu „heaks” ära oli valinud ja ta ei valinud tunnistada, et tema osales selles, et minul oli olnud halb olla - põhjus oli ikka ja jälle minus - ei kunagi temas.
Tänases ajas ma ei ole enam laps ja selles ajas ei ole enam olemas ühtegi inimest, kes kohtuks minuga ja vaataks mind sel moel, et mina olen laps. Mis siis, et lapsepõlves olin ma laps, kes oli kohustus ja minust ei saanud kunagi seda last, kes olnuks omadele kingitus – minu enese elu on minu enese teekond ja mina ise olen kingitus iseendale. Minu vaataja näeb seda, mis on tema enda sees olemas – ta ei leia minust seda, mida tema ise endas vastu ei ole võtnud ja enda sees ei näe, sest tema sees on see, mille tema ise sinna valinud ja loonud on.
Jah, mina ise põhjustasin enese kannatused siis, kui uskusin seda, mis ei olnud võimalik - tänases tean, et siis, kui päriselt soovitakse, et saab olema, siis selle poole ka astutakse ja see ka teoks tehakse. Möödunus tehti teoks see, mida seal sooviti endale anda - eraldada endast vale ja vältida vastutuse võtmist selle eest, mis ei olnud enese valik.
Mina ise põhjustasin enese kannatused, kui jäin ootama ja vajama ühes olemist nendega, kes ei valinud mind endaga ühte. Mina ise põhjustasin enese kannatused siis, kui mul oli olemas kõik vajalik info, et selle alusel ise ära teha oma valikud ja teoks teha oma sammud, kuid mina jäin kohale ja ootasin muutust - kuid ainult mina ise sain selle endale anda - see oli teadmine, et ära minemisega sealt, kus ei olnud sellisele minule, kes ja milline ma olen, kohta - saab muutus teoks.
Ei saa vägisi viia kokku erinevaid tasandeid ega ühel ja samal ajal teoks teha vastupidiseid eesmärke ning enese madalamas energias hoidmine ja iseenda, selle jaoks, parajaks/ sobivaks/ õigeks muutmine vähendas mind ennast. See tähendab tõde, et füüsilises ruumis ja ajas ma ei vali enam koos olla sellega, mis ei kõla kokku minus heliseva kõrgusega. Varem andsin selle sama otsuse tegemise kohas endale info - osaks saava valu ja hirmu kohta - tänases ajas mõistan kurbust ja näen vabadust.
Inimesed ei tee vigu - inimesed teevad valikuid - mina ei pea ühinema valikuga, mis vähendab ja lõhub ja mina ei pea ka selle vastu võitlema - mina saan selle nähtavaks teha - tuua valguse kätte ja anda sel moel sellest teada. On olemas teadmine, et mina valin selle, mis, minu teadmiste ja kogemuste järgi, on hea ja loob enamat - see on minu elu, mille mina ise valin värvida ja enese jaoks luua seal, kus on minu jaoks koht ja aeg olemas - seal ja selles olen ma kingitus.
Marianne
12.02.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar