Inimene teab, et tema aeg ei peatu ega oota teda järele – ta peab jõudma ära teha ja edasi minema – olevast välja astuma, et järgmisesse hetke sisse astuda. See tähendab, et ta võitleb, ise ennast, enese olevast välja ja jätab seljataha läbitu – see tundub talle nii, sest peeglisse vaadates näeb ta aja jälgi eneses ja ka tema ümbrus ei püsi samana – kõikjal on näha, kuidas mööda läinud aeg jätab oma jäljed inimeste mälestustesse.
Inimese jaoks kõige tormilisemad ja olulisemad hetked leiavad aset tema varases lapsepõlves – see on aeg, mil ta kohtub väga suures koguses väga erineva infoga, kuid samal ajal ei ole ta suuteline kõike seda infot enese jaoks õigel määral ja sobivas selguses ära tõlkima ja meelde jätma. See tähendab, et temast saab iseendale mõistatus ja tema mälufailides sisaldub segadus.
Väikene laps reageerib erinevatele info edastustele iseendaga – ta annab, endale ja ümbritsevale, endast teada läbi erinevate tunnete ja nende väljenduste. Ajal, mil ta ei mõista sõnu ega saa seista, suurtega võrdsena, enese eest, kasutab ta energiat – ta suhtleb energiaväljas olevana – ta loob ennast tundena ja ta tõlgib teisi ning toimuvat läbi erinevate tundekogemuste.
Ei ole vahet, kas laps on alles ema kõhus või sealt juba väljas, ta saab osa kõigest sellest energiast, mis teda ümbritseb – ta võtab vastu sõnumeid ja reageerib neile, ta teeb järeldusi ja võtab vastu otsuseid ning ta annab endast teada selle aja võimalikuks osutuval moel. Mis peamine – tema sisse jäävad alles need ühendused, mida tema ise, talle teatavaks saanud info alusel, endasse loob – tema algus on tema enda poolt loodud infobaasis ja neid teadmisi kasutab ta ka enese tulevikus – ka siis, kui ta on juba suur ja aastaid või kümneid vana.
Ei ole olemas ühte ja ainsat valemit, kuidas tagada enesele õnnelik lapsepõlv – kõik saab metsa minna ja üsna tõenäoliselt lähebki – mõnel lapsel vähemal määral, kuid teisel päris palju. Heas Maailmas teeb laps oma järgmise sammu siis, kui ta on selleks valmis – temal on olemas oskused ja ressursid ning võime erinevas suuruses ja raskuseastmes infot vastu võtta, töödelda ning edastada. Heas Maailmas ei löö info last jalust maha – tal on võimalus toetusele ja talle jääb alles eneseselgus – ta kohaneb ja leiab enese jaoks eluterved lahendused.
Iga laps ei ela Heas Maailmas – iga laps ei saa võimalust oodata ja täis kasvada, et olla valmis järgmiseks väljakutseks. On olemas lapsi, kes elavad karme ja elulisi õppetunde täis Maailmas – ikka ja jälle heidetakse laps vette – upu või uju – otsi ise endale lahendus, kuidas ellu jääda. Tegemist on füüsilist ja vaimset tervist proovile panevate üleelamistega – lapse vähendamise ja vägivallaga tema, kui isiksuse, vastu astumisega.
Laps õpib, enesega seonduvast aru saama ja ise ennast paigutama, enese kogemuste ja teiste poolt edastatud info alusel – need on järeldused ja tõekspidamised. Erakorralises olukorras vastu võetud otsused ja paika pandud järeldused on vältimatu reageering, et see hetk üle elada, kuid see ei tähenda, et see hetk ka läbi elatakse – uuesti lahti võetakse ja järgi vaadatakse, et mis ja miks tegelikkuses toimus ning mida see olevikus tähendab ja tuleviku jaoks edastab – ei teostata infofaili korrastust.
Selle jaoks, et laps suudaks ja oskaks enese infofaile korrastada, vajab ta täiskasvanu toetust ja tõest informatsiooni. Ta vajab mõistmist ja selguse loomist ning tema jaoks olemas olemist – ta vajab kohta ja aega, et ta saaks ennast harutada ja tasakaalustada. Ta vajab ilma hinnangute ja nimetamisteta ning karistuste vaba kasvamist – ta vajab valgust, mis näitaks talle teed, millel ta kõnnib – tema on inimene, kes on võrdne ja, kellel on õigus iseenda määramisele ning toetusele, et enese valik teoks teha.
On lapsi, kellele sellist kohtlemist ja sel moel kasvamist võimaldavaid kaasteelisi osaks ei saa. Nemad peavad toime tulema sellega, mis on võimalik ja kuidas leiab aset – nad peavad iseenda jõududega kõigest läbi tulema – nad tulevadki, sest laps on visa ja suunatud ellujäämisele.
Ellu jäämine ei tähenda, et jälgi ei oleks jäänud – sel moel suureks kasvanud lastel on erineva suuruse ja sügavusega traumad – need on kohad, kus on sisse hingatud, kuid välja mitte, sest see tundub ületamatult valusa ja äärmiselt ohtlikuna – see tähendab, et uue info vastu võtmine ning selle ja olemas oleva töötlus on peatunud – laps ei taha uut otsust teha.
Traumaatilised kogemused on hetked, mida ei oleks pidanud aset leidma – need ei olnud õiged ega kohased, sest need ületasid väga isiklikke piire ja laps ei suutnud toimuvat vältida/ lõpetada ning sageli ei olnud tema vastutav selles, mis ja kuidas tema osaks sai. Laps ei suutnud ära hoida enese paratamatust, sest temast endast lihtsalt ei piisanud.
Erinevas vanuses inimeste osaks saava trauma sisu seisneb tõsiasjas, et enesele teada oleva info alusel tehtud/ üle võetud järeldus ei pidanud paika – vahetu kogemus andis teada, et järeldus ei olnud tõsi – uus info andis uue teadmise. Trauma tähendab olukorda, kus inimene ei ole nõus uut infot tõeks tunnistama, kuigi tema kogemus annab talle teada, et see on nii.
Kogemus andis teada, et tema ei ole see laps, kellel ei tohi haiget teha – tema on see laps, kellel saab/ võib haiget teha. Tema ei ole see laps, keda ema hoiab ja armastab – tema on see laps, kellele ema saab/ tahab haiget teha. Tema ei ole see laps, keda hoitakse enese lähedal ja peetakse oluliseks – tema on see laps, kelle saab ära saata/ ära anda. Tema ei ole see laps, keda säästetakse vanuse tõttu – tema on see laps, kes peab kandma vanemate vastutust ja võtma vastu täiskasvanute maailma karistuse.
Trauma on erakorralise situatsiooni tagajärjel sündinud identiteedikriis – inimene ei suuda ennast samastada enese kogemuse tagajärjel sündinud isikliku ja/ või kellegi teise info alusel loodud nägemusega iseendast – uus info annab aluse uuele järeldusele - kuna kogemus leidis aset, tähendab, et inimene oli ehk on ja see tähendab, et ta jääbki sellisena olema.
Traumat süvendab elamine keskkonnas ja olemine inimestega ühes, kes kinnitavad oma käitumise ja sõnadega üle selle, et kogemuse kaudu teatavaks saanud info oli tõene – laps on see, kellega tohib ja saab ja peab. See tähendab, et vägivaldset kohtlemist ja vähendamist kasutav inimene ei võtnud vastutust enese tegude eest - ta ei näidanud enese osa loos ega oma tegelikke motiive - ta jättis olukorra selliseks, milles laps nägi ja näeb ennast põhjusena.
Kuid mitte üks laps ega inimene ei ole nõus olema, vabatahtlikult ja terve mõistusega loole lähenedes, see, keda ei armastata ega hoita ega ka see, kellele on õigus haiget teha ja kellega ei arvestata. See, et oli ja tehti, ei tähenda õigust teha – see, et oli ja kordus, ei tähenda, et see oli normaalsus – kogemus oli reaalsus, mis leidis aset mingitel põhjustel.
Selleks, et näha ja mõista, tuleb astuda enese tunnete segadusest välja ja vaadata toimunut laiemalt - konteksti ja tegelikkust – tuleb olla avatud uuele ja erinevale infole ning tegeleda kokku kogutud info töötlusega ja nõustuda iseendale osaks saanud kogemusega – ka sel moel on võimalik, ka sel moel saab minule osaks saada.
Kogemus ei tähenda, et see oli ainult Minu ja see olingi Mina, kelle vastu tehti ja kuidas tehti - kogemus sai võimalikuks, sest Mina olin olemas ja sellel oli olemas põhjus - neid oli mitmeid - tegija(te)l oma põhjus, ajal ja kohal oma põhjus.
Täis kasvamist näitab see, kui inimene otsib ja näeb enese teed - olema saanus oli olemas põhjus - oli midagi, mis oli seal ja siis minu jaoks ja pärast - milline oli ja milles seisnes minu õppetund - mida oli võimalik õppida just ja ainult sel moel - millise teadmise mina ise enda kohta teada sain - milline kogemus tegelikult minu osaks sai - mina ise ujusin välja ja mina ise jäin ellu.
Valus ja vähendav kogemus ei määra inimest olema ega jääma – teistsuguses keskkonnas, teisel ajal ja teiste inimestega ühes ei tehta ega olda – teod ja valikud sõltuvad asjaoludest ning tegija teadlikkusest – haiget tegevasse keskonda ja vähendava inimesega koos olema/ elama ei pea jääma – enese eest vastutust võttes tuleb ära minna ja lõpetada see koos olemine/ elamine, milles võib ja saab osaks saada vähendavaid ja vägivaldseid kohtlemisi.
See oli üks, kuid oluline järeldus, milleni oli võimalik valusa kogemuse osaliseks saanuna jõuda - traumaatilisse situatsiooni kinni jäänu jääb vägivaldsesse keskkonda edasi ning otsima ja vajama tõendusi, et tema ei olnud ega ole see, kelle vastu oli ja on õigus vägivalda kasutada. Sel moel loob ta üha uuesti võimaluse korrata kogemust, et seda muuta, kuid mitte sellest õppida.
Traumaatilise loo võtmeks on inimese aus vastus küsimusele - Kes mina olen? - kellena tema ise, valusa ja vägivaldse kogemusega seonduvalt, ennast näeb ja miks - kas ta on inimene või on ta roll, kellega on ise ennast või on keegi teine teda sellega samastanud.
Inimene on see, kes võtab vastu erinevaid kogemusi, kui õppetunde ja kõnnib edasi enese teel - rollis olemine tähendab rollide Maailmas elamist ja rollides mängimist - mitte üks roll ei ole inimene tervikuna - mitte üks roll ei anna inimesele võimalust olla vaba - roll tähendab etteantud piire ja sisu ning vajab rollipartneri olemas olemist ja tähelepanu, mis kinnitab rollis olemist - see tõik teeb inimese tähelepanust sõltuvaks - ta peidab ja moonutab tegelikku ennast ning ta loob ja esitleb ennast osana endast/ kellegi teisena - ta ei tee seda enese jaoks ega pärast, vaid sellele mõeldes, kelle tähelepanu on tema jaoks eluliselt oluline - tema kinnitamine rolli vabastab ta teisest rollist.
Marianne
26.02.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar